Elutöö

Luule

Oma suuri must-valgeid tiibu
kannan läbi aastate öö.
Vastu akent, õnnetu liibu!
Sinna tahta - su elutöö.
Olen raske ja libisen alla.
Jälle ründan ja vapustan.
Selja taga on pimedad ajad.
Surma valgus on see mida vajad.
...

Juhan Viiding, "*Ööliblikas, su tung on imeline...", rmt: "Kogutud luuletused", 1998, lk 356

Proosa

Telefon helises. See oli Tom.

"Kas sinuga on kõik korras?"

"Jah. Ma tunnen end suurepäraselt. Mis on?"

"Sa tundusid täna õhtul lihtsalt kuidagi loid olevat. Kõik ütlesid, et see polnud tavaline sina."

"Ei, kõik oli korras. Kas sa nägid, kui kõhn ma olen?"

Vaikus.

"Tom?"

"Ma arvan, et enne nägid sa parem välja, kalla."

Nüüd tunnen end tühjalt ja segaduses - nagu oleks mu jalge alt vaip ära tõmmatud. Kaheksateist raisatud aastat! Kaheksateist aastat kaloritel ja rasvaühikutel põhinevat aritmeetikat. Kaheksateist aastat olen ostnud pikki pluuse ja kampsuneid ning intiimsetel hetkedel toast lahkunud, selg ees, et oma tagumikku varjata. Söömata on jäänud miljonid juustukoogid ja tiramisud ning kümned miljonid emmentalilõigud. Kaheksateist aastat võitlust, eneseohverdust ja pingutust - mille nimel?

Kaheksateist aastat ja tulemuseks "väsinud ja loid". Tunnen end teadlasena, kes avastab, et tema elutöö on olnud totaalne eksitus. (lk 109)

Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998

Teda ennast võis tabada kaotusehirm, kui linnas mõni maja maha lammutati. Palju aastaid seintes olnud mälestuste kaotus oli peaaegu isiklik. Vanade hoonete ja piirkondade - kus tundmatud inimesed olid elanud oma elu ja unistanud oma unistusi ning jätnud sinna oma jäljed - hävitamine oli tema jaoks otsekui ühe osa ajaloo hävitamine. Justkui oleks nende elu olnud täiesti mõttetu, kuna pärast neid võidi nende jäljed nii enesestmõistetavalt hävitada. Kõik need, kellel polnud õnnestunud ennast mõne fantastilise raamatu kirjutamise või järeltulevate põlvede jaoks millegi revolutsioonilise leiutamisega surematuks muuta. Mis õigusega hävitati kogu nende elutöö, kes olid elanud oma elu vaikselt ega saanud oodata, et neile mälestustahvel pannakse? Otsekui poleks nad kunagi mingit rolli mänginud. Võib-olla veetis just selles majas keegi oma elu kõige õnnelikuma hetke. Võib-olla on see tunne seintes alles nagu sõnum neile, kes tulevad pärast? Ehk võiks see neile midagi õpetada? (lk 22-23)
- Karin Alvtegen, "Võlg", tlk Mari Jesmin, 2004