Elutöö

  • Telefon helises. See oli Tom.
"Kas sinuga on kõik korras?"
"Jah. Ma tunnen end suurepäraselt. Mis on?"
"Sa tundusid täna õhtul lihtsalt kuidagi loid olevat. Kõik ütlesid, et see polnud tavaline sina."
"Ei, kõik oli korras. Kas sa nägid, kui kõhn ma olen?"
Vaikus.
"Tom?"
"Ma arvan, et enne nägid sa parem välja, kalla."
Nüüd tunnen end tühjalt ja segaduses - nagu oleks mu jalge alt vaip ära tõmmatud. Kaheksateist raisatud aastat! Kaheksateist aastat kaloritel ja rasvaühikutel põhinevat aritmeetikat. Kaheksateist aastat olen ostnud pikki pluuse ja kampsuneid ning intiimsetel hetkedel toast lahkunud, selg ees, et oma tagumikku varjata. Söömata on jäänud miljonid juustukoogid ja tiramisud ning kümned miljonid emmentalilõigud. Kaheksateist aastat võitlust, eneseohverdust ja pingutust - mille nimel?
Kaheksateist aastat ja tulemuseks "väsinud ja loid". Tunnen end teadlasena, kes avastab, et tema elutöö on olnud totaalne eksitus. (lk 109)
  • Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998