Elizabeth Buchan

Briti kirjanik

Elizabeth Buchan (neiupõlvenimega Oakleigh-Walker; sündinud 21. mail 1948 Guildfordis, Suurbritannias) on Briti kirjanik.

Elizabeth Buchan.

"Naise kättemaks"Redigeeri

Elizabeth Buchan, "Naise kättemaks", tlk Anne Kahk, 2003.


  • Kui mu tulevane töö — kirjandusveergude toimetamine - meil Nathaniga esimest korda jutuks tuli, hoiatas tema, et unistuse täitumine võib tuua kaasa aja jooksul idaneva tülgastuse raamatute vastu. Et lähedasest suhtest sünnib põlgus. Mina vaidlesin vastu, viidates Mark Twainile, kes oli paremini märki tabanud: tema sõnul sünnivad lähedasest suhtest pigem lapsed; võib-olla peegeldas Nathani sünge ennustus hoopis ta enda tundmusi töö vastu? Sellega polnud Nathan teps mitte nõus: "Rumal jutt, ma olen oma eluga rohkem rahul kui kunagi varem" ja "Küll näed." (Viimast repliiki saatis irooniliselt isane "mina-juba-tean"-naeratus, mida ma alati nautisin.) Ennustus polnud siiani täitunud.
Endiselt uhkasid raamatud minu silmis peibutavaid lubadusi, kätkesid endas kõigi võimaluste võtit - mis tahes võimaluste. Raskel hetkel aitasid nad mu kuivale ja noorpõlves olin ma valikuid tehes nende lehekülgedelt juhatust otsinud. Aastaid raamatutega töötanud, olin ma hakanud neid puudutuse järgi ära tundma. Paks, kare, odav paber tähendas pehmekaanelist romaani. Luule oli peaaegu kaalutu, leheküljed laiades valgetes raamides. Raskes fotolastis elulood lubasid paljastada seni kiivalt varjatud saladusi. (lk 7)
  • Meie alal, kus leht pidi iga päev trükki jõudma, dikteeris aeg nii otsused kui ka reageeringud. Komme kiirustada imbus pikapeale verre ja me rääkisime isekeskis, nagu vahetaksime telegramme. Eales polnud aega tavaliste inimeste kombel oma seisukohta kaitsta. (lk 8)
  • [J]ätsin ta rääkima ja astusin kabinetist välja avatud planeeringuga toimetuseruumi. Juhtkond tuletas meile sageli ja rõõmsalt meelde, et sisekujunduses oli lähtutud inimese vajadustest, inimesed aga tasusid hoolitsuse eest tänamatuse ja tõrksa vimmaga: valgusküllane avar ruum oli ühtlasi kõledalt kollektiivne ning selles kaikuv häältesumin ja arvutite undamine jättis täiesti mõistusevastaselt jäise vaikuse mulje.
Maeve Otley tellimisosakonnast väitis nördinult, et see ruum on klatšimoori unistus. Tõepoolest, seal ei leidunud kohta, kus töötaja oleks saanud ennast pisut koguda, muremõtted ja paanika võõra pilgu eest hetkekski varjule viia - nagu akvaariumis, kuhu omanik pole vaevunud ainsatki kivikest poetama. Mina nurisesin koos Maeve'iga, kes oli samuti mu sõber, kirusin tööandja terrorit, aga üldiselt olin ma nagu teisedki olukorraga kohanenud ja ruumikujunduse puudustega juba harjunud. (lk 10)
  • Algusaegadel oli mind vaevanud ehe süütunne kannatuste pärast, mida meie lehe paljastuslood asjaosalistele põhjustasid. Nüüd ei reageerinud ma enam nii ägedalt. Kõik oli juba tuttav ega viinud mind endast välja. Tundsin siiski muret, kuidas mõjub meie lehe sensatsioon ohvri perekonnale. Kuidas ma ise selle üle elaksin, kui avastaksin ühel hommikul ärgates, et kogu mu elu on rajatud valele? Kas murduksin? Seda ei suutnud ma mõeldagi, mida võisid tunda asjaosaliste lapsed neid pettuse- ja reet-mislugusid lugedes. Samas andsin ma endale aru, et minu võimuses polnud midagi muuta, kui protesti märgiks töökohast loobumine välja arvata. (lk 11)
  • Töökohal ja abikaasal on nii mõndagi ühist. Kui sul on õnne, siis leiad õigel ajal selle õige üles. Armud mõnda mehesse või ametisse, sõlmid lepingu ja sukeldud just neisse elumere laintesse ja rutiini, mis sulle kõige paremini istuvad. (lk 12)
  • Poppy mõistis meid Nathaniga hukka. Kakskümmend kaks täis saanud, lakkas ta naermast ning leidis, et elul peaks olema mingi suur üldkasulik eesmärk - vähemalt meie viimase tõsise vestluse ajal. Tookord päris ta minult ägedalt aru: "Milleks osaleda kunstlikult üle paisutatud, keskkonnavaenulikus tegevuses, nagu seda on ajalehe väljaandmine? See pole ju muud, kui ettekääne metsi maha raiuda ja toota kahjuliku mõjuga soperdisi." (lk 12)
  • Erinevalt Samist oli Poppy loomus nurgeline, tema suurekskasvamine toimus nagu sõrmkinda pahupidi pööramine, ikka üks sõrm korraga. Kui õnn sind soosib, toimub sirgumine hiljukesi, ja ega Poppygi kogenud tegelikult teab mis suuri vapustusi, aga mina kartsin siiski, et ta saab sel teekonnal kriimustada. (lk 12-13)
  • [Minty:] "Nathan on väga kena inimene."
Pidin end hetke koguma, enne kui suutsin vastata: "Ka kenad inimesed on mõnikord võimatud."
"Kenasid inimesi kiputakse alahindama." (lk 13)
  • Nagu keldrisse tunginud vesi, võib ka töörügamine vundamenti kahjustada. (lk13)
  • Bond Streeti kauplustest saab riideid kuni suuruseni number kaheksa. Mintyl, kelle jäsemed on haprad nagu Piibelehe-neitsil, talje õbluke ja rind peaaegu olematu, pole selle vastu midagi. Tema käsivarred ei aja müüjaid kunagi ahastama. Mina olen sunnitud käima Oxford Streetil, kus mööndakse pika mokaga, et ka number neliteist on tõepoolest olemas. Nii me avastasimegi Mintyga kahepeale jaemüügi diskriminatsiooniseaduse: mida kogukam naine, seda kaugemal keskusest paiknevad tema jahimaad. (Päris paksud on vist lausa linnast välja tõrjutud.) Sellele lisaks vaevab meid mõlemaid suurte jalgade needus - ja Londoni kammitsetud jaemüügikultuuris on see tõeline õnnetus — mistõttu arutelu teemal, kust leida sobivaid kingi, ilma et peaks sealjuures moele lõplikult selga keerama, pakkus meile sageli kasulikku meelelahutust. (lk 14)
  • Lõppude lõpuks on inimesel isegi kontoris õigus eraelu puutumatusele. (lk 14)
  • Mul tuli kahe arvustuse vahel otsustada - üks neist pidi langema kärbete ohvriks. Kas uusim väljapaistev ajutegevuse uurimus? Autor väitis, et ajurakud uuenevad iga seitsme aasta tagant ja inimene muutub sellega hoopis teiseks. Väide kõlas revolutsiooniliselt, eriti kirikutegelaste ja psühhoterapeutide kõrvus, kes osutuksid seega ülearusteks. Samas andis see lootust inimestele, kelle huvides oli lõigata läbi sidemed raske eluperioodi või oma isiksuse pahupoolega. Kuid aju-uuringu arvustust sisse jättes tulnuks ignoreerida Anna Westi uusimat romaani, mis oli kindla peale ülimenukas. Nii et kas raamat, millest lugejad peaksid midagi teada saama või see, mille tutvustust nad tahaksid lugeda. (lk 14)
  • Naeratasin, teades valusast kogemusest, et ajakirjaniku töö eeldab mõõdutunnet; komme kellegi peale vimma kanda oli targem kohe alguses välja juurida. (lk 15)
  • Kirik oli kaasaegne, tagasihoidlik, disaini ja arhitektuuri poolest väheütlev. Algupärase hoone olid IRA terroristid kolmekümne aasta eest õhku lasknud. Asemele ehitati just nii napp ja kasin jumalakoda, nagu sobis ajastule, mis ei osanud kiriku positsiooni riigis enam õieti määratleda. (lk 15)
  • Nagu harilikult, vedelesid sissekäigu klaasuste kõrval laua peal läbisegi lauluraamatud ja kuulutustelehed, millest enamik reklaamis eelmise nädala üritusi. Viirukihõng segunes apelsinimahla lõhnaga, mida levitas nurka paigutatud mahlaautomaat, küllap pühapäevakooli tarbeks. Pingid olid asjalikud, kuid keegi, vist isegi mitmed, olid laotanud neile endatikitud põlvepatju, mille värvid ja kujundid poleks võinud olla enam kirevamad. Mõistatasin sageli, kes võisid küll olla need mulle tundmatud käsitööhuvilised ja mis oli ajendanud neid looma nii sinipunaseid, nii kukerpallitavaid mustreid. Pagu rutiinse tegelikkuse kütkeist? Alateadvuslik korraloomise tung, mida rahuldas vana ja võimuka legendi surumine kanga ja tikkimistehnika raamesse? (lk 15)
  • Kõndisin pingiridade vahelt läbi ja keerasin vasakule, kus asus tilluke Jumalaema kabel; altari kõrval seisis ehmatavalt erksinises rüüs madonnakuju. Rabe, rohmakas skulptuur, samas kummaliselt liigutav. Madonna liiga roosad käed õnnistasid ringikujulist küünlajalga, kus põles üksainus küünal. Pühendatud eelkõige vägivalla ohvritele, sirutas Madonna oma kipsist käed Iirimaa ja Ruanda haavatute ja invaliidide kohale, lunastas Lõuna-Ameerika kadunud hingi ja neid, kellest meie midagi ei teadnud, tuletas meelde, et siin seisab kõigi emade ema, kelle kohus on kaitsta ja hoolitseda.
Mõnikord tundsin ma tema palge ees kindlalt paika pandud elu elava naise rahulolu ja tüünust. Teinekord jälle tärkas minus kahtlus, kas mu rahulikult voolav stabiilne elu pole mitte ostetud endassesüüvinud hoolimatuse hinnaga. (lk 16)
  • Siiani polnud talv kujutanud endast muud kui niisket vagurat vahepala aastaringis. Hommikupoolik oli saatnud paar otsustusvõimetut vihmasabinat, nüüd aga oli vaata et soe. Vara veel, et milleski kindel olla, veebruar alles - kuid kevadelootus hakkas juba ilmet võtma, siin ja seal aimus võimalus, et miski läheb kunagi jälle kasvama. (lk 17)
  • Loorber tilkus mu märjaks, kui ma selle alt läbi läksin; leidsin sajandat korda, et see puu on liiga suur, valesse kohta istutatud ja tuleb maha raiuda. Ja andsin talle sajandat korda armu. (lk 17)
  • Mõnikord käis Nathani nõudlik auahnus mulle närvidele — nii tardunud, nii kõigutamatu ja... ettearvatav, ning mulle igiaegadest tuttav. Üks asi oli hing kuradile maha müüa, kuid lubada ajalehel valitseda suuremat osa oma kodusest elust — see oli juba hoopis midagi muud. Mille peale ma endale meelde tuletasin, et olin ise sama tõsimeelselt tööle pühendunud ning mu ärritus läks kiirelt üle. (lk 18)
  • Ainult Nathan kutsus mind Rosie'ks, kellelgi teisel poleks ma lubanud oma nime pisemaks moonutada. "Roos on selleks liiga ilus ja tähtis," oli Ianthe mulle kunagi õpetanud. "Roos on lilledest ainus, mis pole kunagi hüüdnime külge saanud. Roos juba ei lase ennast mingiks "murtud südameks" või "konnakapsaks" tögada." See oli pärast üht teismeea kriisi; Ianthe hääl oli kõlanud rangelt. "Roos kahiseb tuules ja lõhnab taevalikult. Roos on armu pant ja kurbuse väärikas kandja. Mõtle selle peale." Jumal teab, kust ta sellised sõnad võttis, aga mina imesin need endasse, lasksin neil kristalliseeruda ning mõjutada oma suhtumist nii nimesse kui üldse endasse. (lk 18)
  • Nathani käsi mu käevangus, sisenesime peenesse restorani, ühte neist, mida soovitatakse ajakirjades, mille eesmärk on põhjustada oma lugejates alaväärsuskompleksi — väljamõeldud elustiili kaudu, mis moodustab karjuva kontrasti tavakodaniku argipäevale. Kõikjal hõbe ja klaas ja valgetes vaasides hunnitud kahvaturoosad tulikad. (lk 19)
  • Naised konkureerivad sama kiivalt kui mehed, kuigi nad oma trumpe avalikult välja ei käi; mõnikord seguneb sellesse võitlusvaimu kummalisel kombel ka terake siirast poolehoidu. (lk 19)
  • Enne kui vestlus jõudis matemaatilise pöörde võtta, saabusid ülejäänud külalised ja mina leidsin end istumas algaja tervishoiuministri kõrvalt, kelle nimi oli Neil Skinner. Mu lauanaaber osutus kahvatu jumega punapeaks, selliseks, kelle huuled külma ilmaga kergesti lühenevad, mis muutis talvised teleintervjuud tema jaoks ebasoovitavaks. Tundsin talle tahtmatult kaasa: noormehe auahnus kumas nii selgelt läbi, tervishoid aga on ohtlik portfell, ise soovitaksin ma seda vaid poliitilisele enesetapjale. (lk 20)
  • "Oo, kirjandus," ütlevad inimesed harilikult seltskonnas, "küll teil on tööga vedanud! Salman Rushdiet olete kohanud?" (lk 20)
  • [Rose:] "Neil Skinner küsis minult, mis tunne on töötada alal, kus on võimalik inimestele palju halba teha."
[Nathan:] "Sama võiks pärida poliitikutelt." (lk 21)
  • [Rose:] Muidu ikka mõeldakse, et surm on see kõige rängem - õnnetus, mis südame rinnust kisub —, aga on vist veelgi hullem, kui inimene, keda sa armastad ja usaldad, sind kõigi ees alandab. Surma korral jäävad vähemalt ilusad mälestused. (lk 21)
  • Laste suureks kasvamine ja Lakey Streeti majast mujale kolimine oli jätnud abiellu tühimiku. Õigemini tundus mulle, nagu oleks laevuke ankru hiivanud ja jätnud meid Nathaniga sihitult triivima. (lk 22)
  • Vanad inimesed ei tunne enam nii intensiivselt, ega ju? Süümepiinad ja igatsus ei torgi siis liiga valusalt, närviniidid on vanunud. Soovisin, et võiksin tugevate tunnete perioodist üle hüpata, jätta kõik selle selja taha ja siirduda kohe järgmist etappi elama. (lk 22)
  • Brasiilia taevas, mida vihmamets oli me pilkude eest varjanud, polnud veel kunagi olnud nii sinine. Kui seal õhtuti pimenes, tekkisid okstele jaanimardikate sätendavad kaelakeed, mis äkitselt nagu nõiaväel silmist kadusid, et jälle uues kohas nähtavale ilmuda. (lk 23)
  • Kui lennuk Heathrow' kohal maanduma valmistus, täitus aken Middlesexi jahmatavalt igavast pruuni-rohelisekirjust lapitekist. Mu naaber seadis tooli seljatoe istumisasendisse. "Pole muidugi välistatud, et teid painab Lõuna-Ameerika poliitiline olukord — ärge tehke midagi nii imestunud nägu, mõned tõepoolest hoolivad. Mina näiteks, ja kunagi ma hea meelega selgitaksin teilegi. Või siis lasub teie hingel maksuametniku mõrv ja te lendate nüüd koju vanglakaristust kandma. Või pidite mõne oma pereliikmega hüvasti jätma ega looda teda enam kunagi näha, kuigi tõenäoliselt on see siiski armulugu, mis teid nutma ajab." Vaikisin. "See mees on püstihull," märkis tema. "Mina ei hülgaks iialgi naist, kellel on sellised juuksed nagu teil." Ka selle peale polnud mul midagi kosta. (lk 24)
  • Telefon äratas meid kell pool kaheksa. Nathan upitas ägisedes toru võtma. "Jah," ütles ta unesegaselt, kuid virgus samas. "Saan aru, Peter."
Libistasin end voodist välja. Olukord oli mulle tuttav, toimetust oli tabanud kriis, mille lahendamine nõudis Nathani kohalolekut. See oli kas sõda, skandaal kuningliku perekonna liikme ümber või Nathani töölaual ootav kohtukutse. See kõik oli meil mitu korda kogetud. Inimese käitumisega on selline imelik lugu, et vigadest ei õpita, kuigi kõik teavad, et peaks. (lk 24-25)
  • Tõmbasin hommikumantli selga ja tatsasin trepist alla kööki, peatudes mademel, et heita pilk peeglisse ja siluda juuksed kõrva taha. Mulle meenus koomiks, kus naine vaatab ennast ja karjatab: "Ei või olla, siin on mingi viga! Mina olen hulga noorem!"
Aastad olid kunagise klaari kontuuri uduseks nühkinud ja enam ei tasunud loota, et su peegelpilt võiks sulle kohe pärast voodist tõusmist julgustavalt mõjuda. Enamgi veel: selline lootus olnuks lausa rumal. Kuigi mulle endale meeldisid näod, milles nooruse karge helk oli juba asendunud küpse ea pehme kumaga - Ianthe näiteks nägi praegu palju huvitavam välja kui neljakümneselt —, siis muudatusega harjumine võttis üksjagu aega. Igatahes polnud ma oodanud, et olen neljakümne seitsmeselt oma välimusest teravamalt teadlik kui kaks aastakümmet tagasi - lootsin noorena, et selles suhtes mõjub vananemine vabastavalt. Nüüd selgus, et olin eksinud; mõistagi ei arutanud ma seda teemat Nathaniga. (lk 25)
  • Mu köök oli mulle armas paik. Minu mängumaa, ammendamatu naudingu allikas, mida ma täitsin kreemjate ja valgete esemetega: kannud, kausikesed, portselan, aastate jooksul hoolikalt kogutud. (lk 25)
  • Kord, kui ma Nathanilt küsisin, kas ta ei igatse taga aegu, mil ta ise mööda maailma lugusid taga ajas ja oma käega artikleid kirjutas, vastas ta mulle, et kuna ta seda aega juba ammu ei mäleta, siis ei oska ta sellest ka kuidagi puudust tunda. Loogiline muidugi. (lk 26)
  • Aed oli ainult minu ja ma veetsin seal kogu oma vaba aja. Nathan jälestas kõike mullaga seonduvat, tema osaks jäi istuda aiatoolis ja kommenteerida. (lk 26)
  • Nathan tülitses minuga selle pärast, et ma majas kompostikottide ja väetisega ringi trampisin, ning tõepoolest, see tekitas parajat segadust. Riidu põhjustasid ka mu kulutused taimedele ja soovimatus sõita puhkust veetma ajal, mil Paeonia suffruticosa oma mitmekihilised seelikud puhevile ajab, nii et salajased vereplekid välja paistavad.
Nathanit ärritas seegi, et ma lugesin poole ööni aiandusalast kirjandust, nii et tema ei saanud magada; kui ma lasksin aeda tillukese purskkaevu ehitada, sõdis ta ägedalt vastu. Minu võit osutus Pyrrhose võiduks, sest purskkaev tõi mulle ainult sekeldusi kaela, vajas pidevalt remonti ja puhastamist. (lk 26)
  • Siiski olid meie tülid heas mõttes arvamuste lahknemised, just sellised, mida abikaasad peavadki jagama. Tolmu üles keerutanud, mõlemad osapooled kergelt läbi raputanud, hajusid need samas laiali ja meie peale laskus jälle rahu. Olime Nathaniga ennast teine teisel pool aeda mugavalt sisse seadnud, et vaid aeg-ajalt üle selle vastastikku kraagelda. (lk 26)
  • Söötsin Parsleyle vana kassi küpsiseid ning ta sättis ennast radiaatori kohale riiulile tukkuma. Parsley oli kuusteist aastat vana, tõsiasi, millest ma midagi teada ei tahtnud. Ta hoidis mu südant oma vöödilise kiskjakäpa raudses haardes; ma olin otsustanud, et ta elab igavesti. (lk 28)
  • Mul endal oli hämmastavalt vedanud. Mu elu täitsid lapsed ja Nathan ja töö, ja see tegi mind õnnelikuks. Ma olin õnne näljaselt endasse imenud, teades, et teised sellest ilma jäävad. (lk 28)
  • "Kas on üldse võimalik olla õnnelik maailmas, kus inimesed surevad ainult sellepärast, et neil pole midagi süüa, või on juba sündides geenidest ära neetud, või siis kujutab juba nende olemasolu ümbritseva maailma silmis endast poliitilist probleemi?" küsisin ma Nathanilt varsti pärast Lakey Streeti majja kolimist, istunud köögis ta vastu laua taha. Olin tookord kahekümne kahene, ootasin Sami, unelev ja ebakindel. Enne laste sündi oli meil veel aega niimoodi vestelda. "Kas nad ei peaks meie elu varjutama, need kohutava saatusega inimesed, kas või alateadvuse tasemel?" (lk 28-29)
  • Laste pesast välja lendamisel oli ka oma hea külg - ma avastasin enda jaoks jälle koduste askelduste naudingu, mis oli vahepeal tagaplaanile tõrjutud. Mõned naised lausa vihkavad seda, kuid mulle meeldib koristada; eluaseme puhastamise ja ehtimise rituaal on sama vana kui aeg ise ja mind lummab mõte olla üks lüli naiste pikas ahelas, kes traditsiooni edasi kannavad. Ka Nathan nautis mu korraarmastust ega salanud, et mõnikord töö juures või reisil olles kujutles ta mind puhtusest läikivas majas sulgedest tolmutit keerutamas. See oli meie kahe salajane fantaasia, mida keegi teine poleks saanud jagada. Nathan oli veel muiates lisanud, et soovi korral võin ma oma suletolmutit ka tema peal proovida. Lubasin seda kindlasti teha. (lk 29)
  • Täna vajas söögilaud iganädalast poleerimist. See oli pähklipuust ja köögi jaoks ebapraktiline, aga kuna meie perekond einestas nimelt köögis, olin ma tahtnud sinna lauda, mis väärtustaks argipäeva. Pealegi oli see imeilus mööbliese. Taipasin seda esimesest pilgust, kui ühes Norfolki vanakraamikaupluses ärataotud ja kriimulist lauda silmasin, ning otsustasin ta päästa. (lk 29)
  • Riiuleid täitis mu vaasikogu, samuti kolipoodidest päästetud: toretseva mustriga sire portselan, odav klaas, mis püüdis kristalli muljet jätta, järeleaimatud art deco. Vaasimeistrite auahnus oli mu südame lihtsalt härdaks teinud. (lk 30)
  • Olin kusagilt kuulnud, et see, kes oskab vaadata, loeb vanu seinu nagu avatud raamatut. Maja sisustus pole vähem isiklik ja intrigeeriv. Huvi korral piisab ainsast pilgust taipamaks, kas elanik pingutab, on käega löönud või meeleheitel. (lk 30)
  • Ostes oli Lakey Street number seitse armetus seisukorras ja seetõttu odav. Ees ootas võitlus niiskuse, hiirekolooniate ja ehitusvigadega. Maja ülesvuntsimine oli toimunud nagu puidu lakkimine - aeglaselt ja hoolikalt. Veadki olid sisse lipsanud: söögitoa ebaõnnestunud punakaspruun seinavärv, mis jäigi vahetamata, vannitoa väga vale paigutus, näotu ebamugav diivan au pairi toas. Ostes oli see mulle elegantne paistnud. Trepikoja akna puhvitud kardinaid ei tasunud isegi mainida. ("Aluspüksid!" oli Vee neid esmakordselt silmates kuulutanud. "Mingi erootiline mälestus, Rose?") Nüüdseks olid needki vanadusest viledaks kulunud.
Olime Nathaniga teineteisele tõotanud, et laste mujale kolides võtame maja käsile. Lükkasime seda lõputult edasi. Meil oli niigi mõnus. (lk 30)
  • Raadiost tuli Mahleri sümfoonia, sellest uhkas helilooja truudusetu naise põhjustatud ängi ja meeleheidet. Aeg-ajalt sundisid need helid mind muud tegevust katkestama ja kuulamisele keskenduma. Mahleri hingepiinast oli saanud muusikasõbra esteetiline nauding. (lk 30-31)
  • Realismiga põimitud ilu, uskliku harduse ja tõe kooslus ning peidetud tähendusega melanhoolia avaldasid mulle tundmatu autori kohta nii mõndagi; ma ei imestanud üldse, et maal oli Nathanit lummanud. Tinavaasi seatud roosid, palvehelmed kõrval, olid maalitud erinevates toonides - hall, kriitvalge, beež kuid üldmulje oli särav, õied meelalt külluslikud, olgugi mõned juba haprad ja varisenud. Tume taust varjas süngeid saladusi, millest mina iialgi teada ei saa. (lk 31)
  • Sami kiituseks peab ütlema, et ta polnud oma heast välimusest ja edust eriti teadlik. Ta töötas teaduslikus uurimislaboris, mis oli rajatud Bathi lähistele vanasse sealiha töötlemise vabrikusse. Ta jättis pisut ülemeeliku ja poisikeseliku mulje ning ta palk ja elulaad kinnitasid seda arvamust. Ta hoidis oma pikka tugevat sõrme geneetika võimaluste pulsil ja ootas põnevusega aega, millal inimese geene hakatakse kõigi heaolu ja mugavuse huvides sihikindlalt parandama. Sam uskus siiralt, et maailm muutub ajapikku üha paremaks ning mina armastasin teda ta enda ja tema usu pärast.
Aga tundeelu kippus tema pikkade tugevate sõrmede vahelt välja libisema. (lk 32)
  • Sam oleks pidanud selle aja peale juba taipama, et Alice kuulub nende naiste hulka, keda kokandusalased nipid karvavõrdki ei huvita. Pealegi tekitas tema veatu ilu ja varjamatu auahnus vanemates naistes ebamugavust. (lk 32)
  • "Ära urgitse," oleks Poppy mind hoiatanud, mina aga leidsin, et kui oled kord endale lapsi hankinud, siis sekkud niikuinii nende eraellu. See tundus sama loomulik kui hingamine. (lk 33)
  • [Sam:] Alice leiab, et inimesed teevad pärast abiellumist teineteisele hirmsaid asju. Tema arvates on suur viga rajada kogu elu armastuse vundamendile. Naised ei lähe tänapäeval enam sellele liimile. Organisatsioonilise printsiibina on armastus ebatäiuslik.
  • Härra Searsile oli hea meelde tuletada, mis päev parajasti on - tal endal olnuks raske järge pidada. Aeg ei omanud tema jaoks enam harjumuspärast tähendust; kalender oli mõtte kaotanud, sinna ei heitnud ta juba ammu pilkugi. "Kui kena teist," ütles ta imestades. "Kuidas teile küll selline mõte tuli?" Ma olin talle viimased viis aastat igal pühapäeval lõunasööki toonud, kui üksikud erandid välja arvata. (lk 34)
  • Meie sõprus oli hoolikalt üles ehitatud ja läbi aastate hiljukesi küpsenud. Enne liikumisvõimetuks jäämist oli härra Sears veetnud oma päevi linnas bussidega ringi sõites. Bussid olid ta kirg, ta valdas täiuslikult ümberistumise keerulist kunsti, oli tõeline linnaliinide kuningas. Sõidugraafikute, piletihindade ja lõpp-peatuste kohta teadis härra Sears kõike, mida üldse teada tasus. Nii hakkasin minagi ennast bussiliikluse uudistega enam-vähem kursis hoidma, et rääkida härra Searsile liiniriketest, busside külgedele ilmunud uutest reklaamidest ja kuulujuttudest, mille hankimiseks ma aeg-ajalt Stockwelli depoost läbi astusin. (lk 34-35)
  • Buff Beauty noored võrsed pürgisid läbi Solanum jasminoidesi kiusliku puhmastiku valguse poole. Elulõng oli juba paar noort lehte peale saanud ja aia veerde klammerduv roniroos valmistus avama tillukesi kreemjaid pungi, mis meenutasid mulle Poppy titerusikaid. Tõepoolest, mu aed valmistus juba iga-aastaseks suureks õidepuhkemise vabaõhuetenduseks. Lavendlisort "Nana alba", Artemisia nutans "Silver Queen" — kõik nad olid mu armsad õrnad lapsed. Kivipotti istutatud õlipuu oleks mul äärepealt kahe silma vahele jäänud. Ka tema helkis kahvatus valguses hõbedaselt. (lk 35)
  • Miks oli kõik minu aias alati valge? Kindla peale oleksid mõned mu lauale laekuvatest raamatutest osanud ka aedniku valge perioodi huvitavalt lahti mõtestada. Picassol näiteks oli sinine periood ja sellest kirjutati terveid köiteid. Võib-olla viitab valge aed alateadlikule rikkumatuse-paleusele. Kuid ei, pigem siiski kujutas see pilt, kuidas šokolaadikarva maast võrsuvad lopsakad ilmsüüta pungad, ja üldse aia usaldusväärne headus endast käegakatsutavat kontrasti laia maailma tegelikule olukorrale. Igatahes võis igaüks, kel silmad peas, isiklikult veenduda, et oluline polnud mitte värvivalik, vaid aed ise. Mu valged kaunitarid katsid kinni mädanevad aialipid, laotusid rahustava gobeläänina suurlinna väsinud mullale. Võib-olla ma janunesin sügaval sisimas tõepoolest selguse ja otsustavuse järele, mida valge värv endas kätkeb, — Nathanile poleks ma osanud seda ilmaski ära seletada —, kuid keskne oli siin ikkagi silmailu. (lk 36)
  • Hari oli uus ja tõhus. Mu pilgule paljastus kiviplaadi värske nelinurk. See paekivi odav aseaine oli toodud kusagilt India kuumast tolmusest kivimurrust. Materjal oli vana, mõnd plaati kaunistas fossiili jäljend. Vahutaolise servaga leht. Sõnajala kalasabamuster.
Vedasin märja sõrmega mööda sõnajala kontuuri. Loodus kujundab oma lõputu mitmekesisuse vaid kümne põhilise kujundi baasil: teokarbi keere, spiraal, kristall, oks jne. Olin kuulnud seda Oxfordis õppides ja see teadmisekild oli mulle meelt mööda. Looduse rangus mõjus julgustavalt, eriti neiule, kes pidas ikka veel kalliks kolmandas klassis saadud auhinda, hõbedast medaljoni kirjaga: "Rose Uttley, korraarmastaja, kes kunagi ei hiline." Korra ja lihtsuse printsiibi kehtimine tundus mulle nii mõistetav. Olles ka üks põhjusi, miks ma omal ajal Nathaniga abiellusin. (lk 37)
  • Terrassi põranda puhtaks saanud, võtsin käsile aiamööbli. Töö nõudis pingutust ja mul hakkas meeldivalt palav. Tõstsin vahetevahel pilgu, et ootusäreva aia pruuni ja rohelist värvigammat nautida. Kolimise aegu oli mind siin tervitanud nelikümmend viis jalga kuiva kahvatut Londoni savi, mille meie kõrgelennuline maakler oli tituleerinud "võimalustega projektiks". Nagu oleks aed mulle väljakutse esitanud: "Eks proovi mind muuta!"
Purskkaev seisis aia tagumises nurgas; vesi valgus välja kannust, mida hoidis toogasse riietatud naine, ning langes kivivooderdisega tiiki, kuhu me olime Sami ja Poppyga Hastingsi rannast kive korjanud. Minu silmis tähistas see kindla kujuta muutumatut energiat. Kõik ju muutus, kuid jäi ikkagi samaks. (lk 37)
  • Mu pilk eksles sirelipõõsale, mis oli juba vana ja metsistunud. Kuid temagi näis elumahladest pakatavat, nagu ka roosid ja leheklumbid - peagi tärkavad mustvalged moonid ning mu jumaldatud kollakaspruun vägihein. Tegelikult terve aed. Kevad oli tõepoolest tulekul. Taas kord oli looduse ringkäik algusse välja jõudnud, valmis otsast peale hakkama. (lk 37)
  • Esmaspäeval helises kogu maja Charles Madderi skandaalist. Telefonid lärmasid, juristidelt küsiti nõu ja ajakirjanikud kontrollisid tõendusmaterjali sajandat korda üle. Ohus oli midagi teravat ja vaenulikku, mis küllap ka inimeste käitumisele üle kandus.
Eriti ebameeldiv tundus liiga kaua seisnud masinakohvi lõhn. Keegi oli minu laua läheduses seda vaiba peale läigatanud. (lk 38)
  • "Asjata oled nii halemeelne," teatas Minty, kui me sööklas lõunat sabatasime ja mina mainisin, et tunnen ministri naisele kaasa. "Naine harilikult teab, mis trikke ta mees teeb. Ja maksupettuses on ta muidugi kaasosaline. Nad on mehega võrdselt süüdi." Minty võttis hoo maha. "Ära tee sellist nägu, Rose. Sa tead sama hästi kui mina, et ilusate seletustega pole pahatihti midagi peale hakata."
Ma olin küll Minty küünilisusega harjunud, kuid selline julmus polnud tema moodi. "Kui sa seda silmas pead, et inimene on oma olemuselt valelik, siis muidugi," vastasin.
Minty punastas ning ma taipasin järsku, et temast on ilmselt saanud mõne abielumehe armuke. Tundsin rinnus ebamäärast torget - nagu vandenõulane? Mitte päris, pigem oli see uudishimu - kadedus ometi mitte! Tundsin ka kergendust, et Minty valik pole minu mure. Mu enda valik oli juba ammu tehtud. (lk 38)
  • Olin juba palju aastaid tagasi endale aru andnud, mida ma elult tahan. Kokkuvõtlikult öeldes: olla hea ema, hea naine (Nathanile muidugi) ja teha meelepärast tööd. Ma vajasin oma ellu inimesi, kelle eest hoolitseda. Ei kõla kuigi suurejooneliselt, kindlasti mitte radikaalselt, mõni peaks seda koguni igavaks. Mugav mudel? Jah ja ei. Igaüks meist peab lõpuks midagi valima, otsima endale meelepärase varjualuse; minu valik kätkes mu enda silmis piiramatuid võimalusi, lõputut arengut. (lk 38-39)
  • Nagu Minty ise mulle alatasa meelde tuletas, oli tema hoopis teistsugune. Ta oli häbematu, Ianthet šokeeris ta otsekohesus, kuigi mitte sellepärast, et ta oli naine. Minty oli vapper, hakkaja - "Tahan igal pool ära käia!" Perekonda tal praktiliselt polnud - "Kellele seda vaja?" Ka lapsed ei kuulunud tema tulevikuplaanidesse - "Milleks endale vabatahtlikult veskikivi kaela riputada?" Isiklikud eeskujud valis ta Hollywoodist ja televiisorist. Narkootikume ta küll ei tarvitanud, kuid leidis, et elus edasi jõudmiseks peab naisterahvas hea välja nägema. Seks talle meeldis; esindusametid ja suhtekorraldus väärisid tema silmis lugupidamist. Need alad kuuluvad mõttemaailma loomuliku osana uue põlvkonna arsenali, väitis Minty.
Mõnikord oli Minty nii vana nagu aeg. Teinekord jälle väike tüdruk, kes peab kommipoes kõik põnevad pumatiplönnid ja lutsulollused ilmtingimata järele proovida. Ja miks ka mitte? Ta oli mingilt võõralt planeedilt siia meie keskele alla sadanud ja paelus mind oma teistmoodi olemisega. Kahekümne üheksa aastane terane, vahe, sile ja kammitsaist vaba Minty erines samavanusest minust niipalju, kui üldse võimalik. (lk 39)
  • "Ma vihkan oma büsti." See oli esimene Minty paljudest usalduslikest avaldusest, poetatud nagu möödaminnes esimese ühise lõuna ajal, varsti pärast seda, kui ta meile tööle tuli. "Ta on mul seda tüüpi, mis lubab palju, aga hiljem valmistab pettumuse. Aga ma kasutan teda sellegipoolest."
"Ah nii." Huvitav segu siirusest ja ahnusest korvas kindlasti Minty rinnapartii võimalikud puudused. "Mehed lasevad ennast nii kergesti ära meelitada," ütles ta veel ning tumedas pilgus välgatas sügav teadmine. "Oi kui kergesti. Eriti kui vannud, et ei mingeid kohustusi."
"Aga kuhu sa neid meelitad?" pärisin mina.
Minty vaatas mulle pilkumatute silmadega otsa. (lk 39)
  • Akvaariumit meenutav uudisteosakond mulksus ärevalt. (lk 41)
  • Kaua aega tagasi, oma rännuaastate alguses käisin minagi Roomas. Päike kuumas mu paljastel käsivartel ja ajas higi seljal peaaegu keema. Jalad olid odavate sandaalide sees niisked ja ma teadsin, et villid on tulemas. Aga mis sest. Ma olin kuusteist, Roomas ja esimest korda armunud - koduselt Inglismaalt eemal viibimisse, Roomas olemisse. See linn oli lärmakas, ta õhku täitsid tuhanded lõhnad - kohv, autode heitgaasid, higi, tulised kivimüürid; tema elurütm, kära ja muljete tulv voogasid minust läbi, jõuliselt, naudingut pakkudes.
Ma olin Roomas. Sellest teadmisest joobunud.
Elu, kirjutas Virginia Woolf, on helendav nimbus, pooleldi läbipaistev kirjaümbrik. Oi ei, mitte sugugi. Mitte kõigi jaoks. Mõne jaoks on see täiesti tavaline pruun ümbrik. Et näha helendavat nimbust ja seda teist, pooleldi läbipaistvat olekut, pidi Rooma sõitma. (lk 41-42)
  • Ianthe virelev lesepõlv ja tema aplalt elujanuse tütre reisikihk (E. M. Forsteri läbi lugenud - kuidas muidu - süüvisin ma tõsimeelselt Lucy Honeychurchi kogetusse) olid mu ristiema meele härdaks teinud ning ta otsustas mu kooliekskursiooni raha omast taskust välja maksta. Mille peale Ianthe laksutas keelt ja kandis ette lühietenduse "Ma olen Yorkshire’ist pärit, ära püüagi mind üleolevalt kohelda, et endal oleks parem tunne". Mina heitsin Lucy Honeychurchi kärmelt nurka ja haarasin Jane Eyre'i järele: "Ma anun sind, ema!" Ianthe lõpetas oma etteaste puändiga: "Kas sina arvad, et kui ma olen vaene, tavaline, ilutu ja nõrk, siis tähendab see, et mul pole hinge ega südant sees?", enne kui lubas häbitult ristiemal tšeki välja kirjutada. (lk 42)
  • Olin raamatutest õppinud, et emal on raske tunnustada oma jumaldatud lapse iseseisvumist. Naise kui elu taastootja rolli lõppemine annab talle märku, et järgmine staadium on surm - elu loogiline lõpplahendus. See teadmine seadis mu moraalse dilemma ette: kas peaksin ohverdama oma soovunelma selle nimel, et säilitada oma emale tema emaroll?
Leidsin lõpuks, et nädalakese saab ta ilma selleta hakkama küll. (lk 42-43)
  • Ja siin ma nüüd seisin, haledas pikemaks lastud sitskleidis olevus ühelt märjalt jahedalt saarelt, veel päris ilma isikliku ajaloota, keset kihavat suurlinna, millel seda oli vaata et liiast.
Ümberringi kõik imede imed: Trevi ja Barcaccia kuulsad fontanad, ja siis veel need vähem pidulikud, kuid lustlikumad, nagu 'Fontana delle Tartarughe oma pronksist kilpkonnadega, mille ma leidsin ühest vaesemast linnaosast, ja tänavanurkade kodused fontanellad. Prisked lamavad naised, rinnad õieli, merejumalad ahingust võimusümboliga, nümfid jalge ees, pronksist ja kivist välja võlutud delfiinid, merihobud, lõvid ja amforad. Kõikvõimalikud müütilised olendid ja legendikangelased olid igast ilmakaarest siia kokku kutsutud.
Nende siledate läikivate meeste, naiste ja loomade ainus ülesanne oli valvata, et vesi valguks suust ja merekarbist - kui õnnelikud nad mulle paistsid, seal päikesesäras vee üle valitsemas! Samas turgatas mulle pähe, küllap Keatsi vahendusel, et selle õnne võti seisnes tõsiasjas, et nendega kunagi midagi ei juhtunud. (lk 44)
  • Meie hotell asus via Elisabettal, otse tänavanurgal, ülemine korrus vastasmajaga peaaegu ninapidi koos. See oli tagasihoidlik asutus, kõvadel vooditel valged puuvillased päevatekid, igas magamistoas tilluke nišš neitsi Maarja kuju jaoks, mida meil oli keelatud puutuda. "Sa ei julge, sa ei julge!" kilkas Marty, mu toanaaber. Martyst oli sirgumas tõeline kaunitar. Ta vanemad olid keskmiselt jõukad ning ta garderoob külluslik. Mind ta põlgas ja kuna mina teda kartsin, võtsin väljakutse vastu ja riputasin toa võtme madonna kipsist käe külge.
Samal õhtul voodis lamades kuulasin tänavalt kostvat liikluskära ja ootasin, et Marty jääks magama. Kui ma selles lõpuks kindel olin, lipsasin kareda teki alt välja, hiilisin madonna kuju juurde ja võtsin võtme ära. Püha neitsi, anna mulle andeks. Ma ei andnud endale aru, mida ma teen. Kust ma seda küll lugenud olin? Pimeduse sõelutud valguses magas pilkehimuline Marty nagu inglilapsuke. (lk 44)
  • Selles Itaalia piirkonnas kehtis igivana traditsioon ka võõramaalasi ja nonkonformiste kergesti omaks võtta. Iidsetest aegadest peale oli siin osatud mitmekesisust hinnata ja inimlikesse veidrustesse mõistvalt suhtutud. (lk 45)
  • Tänav väänles nagu madu ja lõppes Tiberi kaldal, kuid teise päeva õhtuks oleksin ma kas või kinnisilmi leidnud üles pesumaja ja poe, kus müüdi pilte paljastatud südamega Kristusest keset roose, liiliaid ja põllulilli õitsval väljal. Need postkaardid jahmatasid mind oma vulgaarsusega ning Kristuse südameoperatsioon jäigi mulle lahendamata mõistatuseks. (lk 45)
  • Veel enne, kui vesi paistma hakkas, aimas rändur juba tema iidset voolu ja kuulis ta heli, kuid kõigepealt paisus via Elisabetta tagasihoidlikuks väljakuks, mida ääristasid kahvaturoosad kivimajad. Keskel seisis purskkaev: paljastatud mõõgaga kivist noormees kaitses kaunilt langevas rüüs naist, kes kandis krooni ja hoidis õla najal anumat, millest vesi välja voolas. Anumale olid graveeritud mesilased.
Siin avastasin ma väikese kohviku, mida pidas Nanninide perekond. Hommikuti valitses sinjoora Nannini seal ühe imelise masina üle, mis andis eliksiiri nimega kohv, kuid see ei meenutanud millegi poolest vedelikku, mida mina olin tolle hetkeni kohviks pidanud, vaid tipnes vahuga ja šokolaadiviiruga. Õhtupoolikul astus sinjoora asemele sinjoor Nannini. Pärisin temalt ebakindlas itaalia keeles purskkaevu kohta, mis jättis sel tagasihoidlikul väljakul pisut ülepakutud mulje. "Mida need mesilased tähendavad?"
"Need on Barberini auks, kes annetas raha purskkaevu ehitamiseks. Väga-väga ammu."
"Е la donna?"
"Tema on jumalate kuninga abikaasa. Ta kannatas hingevalu, sest tema mehele meeldisid ilusad tüdrukud."
Mulle meenus kuju jäik kivine ilme. "Kas talle siis jumalate kuninga naiseks olemisest ei piisanud?"
"Loodusseadus."
Selles küsimuses polnud mul abi ei Lucy Honeychurchist ega Jane Eyre'ist. Uurisin veel kord kivist nägu, kuid targemaks ei saanud. (lk 45-46)
  • Ma ei tabanud kunagi täpselt ära, kuidas Nathan seda tegi, aga tal oli võime kuhugi eemalduda, ilma et ta oleks sealjuures paigast liikunud. Ta lihtsalt sulges oma meeled mingi salajase ukse taha ja kadus iseenda kesta sisse. Ta kasutas seda võtet sageli, eriti töö juures eelseisvaks konfliktiks valmistudes. (lk 47)
  • Järsku ei osanud Nathan oma kätega midagi peale hakata ja toppis need taskusse. Sama liigutuse saatel oh ta omal ajal nõudnud, et ma temaga abielluksin. Tookord oleksid taskud närvipingest ja pealekäimisest äärepealt küljest rebenenud - "Ütle jah! Kohe praegu!" (lk 47)
  • Sõnu võib lausuda, neid võib kas või gooti tähtedega kirja panna või lauldes ette kanda ning me kõik oleme nende tähenduse suhtes omavahel kokku leppinud. Ja ometi peitub sõnade sügavam tähendus selles, kuidas neid lausuda. (lk 47)
  • Kahetsemise koha pealt polnud ma siiski lõpuni aus. Kahetsus kuulub paratamatult iga elu, iga otsuse juurde, nii mulle vähemalt tundub. Kuid oma kahetsemised jätsin ma ainult enda teada - mälestused mõtlematusest ja lollusest -, isegi Vee ega Mazarine polnud neist midagi kuulnud. Nathan ammugi mitte. Kahetsus on abivahend, mille järele haaratakse vaid viimases hädas. Pealegi on see igav vestlusteema. (lk 48)
  • Jahmatus lõi mind nagu haamriga. "Mida?" Kobasin pimesi sinise tugitooli järele. "Mis sa ütlesid?"
"Mul on teine naine, ma olen temasse armunud." Nathan keeras jälle näoga minu poole. "Mul on nii kahju. Väga, väga kahju."
Prahvatasin välja esimese rumaluse, mis mulle pähe tuli: "See pole võimalik. Ma oleksin midagi märganud." Nathan kehitas õlgu. proovisin uuesti: "Ma ei usu sind."
Ta raputas pead, nagu tahaks öelda: "Ära tee seda. Ära tee asja hullemaks." (lk 48-49)
  • Püüdsin ennast koguda. Kõrvalhüpped tabasid teisi inimesi, mitte mind ja Nathanit, kes me olime õnnelikult abielus. Näperdasin käsitoe ripnevat niidiotsa. Mulle meeldis akna all päikese käes istuda ja tugitooli kirgas fajanss-sinine oli aastate jooksul pastelliks pleekinud. (lk 49)
  • Sosistasin: "Ma ei mõista, Nathan." Ta vaatas mulle pikalt haletsedes otsa ja ma tundsin, et muutun näost lubivalgeks. "Mulle tundus, et sa oled minuga õnnelik."
Nathani vaikimine ütles hoopis muud, lobises tõe välja. Ta oli olnud õnnelik kellegi teisega. (lk 49)
  • Rinnus hakkas pitsitama ja ma tundsin, et süda läheb pahaks. Kargasin toolilt ja koperdasin vannituppa, kummardusin abitult kraanikausi kohale ja jäin kraani nuppe põrnitsema. Nathan ei teinud mulle kunagi tahtlikult haiget. Mõtlematust ja hajameelsust tuli vahest ette, seda küll. Töö pakkus talle rahuldust, karjääri nimel oli ta paljuks valmis, seda küll. Nathan oli kindlameelne. Ettearvatav. Just seda ma tema juures armastasin. Nimelt seda ma vajasin. Julm polnud ta mitte iialgi. (lk 49)
  • "Kas sinuga on kõik korras?"
"Mis sa ise arvad?" Küsimus oli jabur ja ajas mu vihale — see tunduski olevat kõige käepärasem emotsioon tunnete virvarris, mis möllas praegu mu sisemuses. Hämmingule järgnes õud ja siis tuli raginal läbi senitundmatu pimeda tihniku põrmustav alandus. (lk 50)
  • "Me peame rääkima. Asjad sirgeks rääkima." Ta võttis mul käest kinni, juhtis mu trepist alla. Püüdsin kätt lahti tõmmata, kuid haare oli tugev. Lohisesin talle järele, jalad kulunud vaibal libisemas. "Sa teatad mulle, et pead armukest ja tahad siis veel seda teemat minuga lähemalt arutada? Et ma annaksin sulle nõu, millist aluspesu talle kinkida?" (lk 50)
  • Taas valitses vaikus. Viimaks köhatas Nathan hääle puhtaks. "Sul on täielik õigus vihane olla."
Vihane? Ja kuidas veel - selle üle, et Nathan oma saladuse mulle rumalast peast välja lobises. Abieluinimestel tuli ikka mõnikord armumisi ette, aga see läks neil üle. Sellisesse ebamugavasse olukorda sattunu pidi olema kaval ja juhtunut iga hinna eest varjama; ka Nathanilt oleksin ma oodanud kavalust ja varjamist, samuti tahtejõudu palang juba eos lämmatada. "Miks sa mulle ära rääkisid? Seda po-poleks vaja olnud."
"Rosie, sa ei taipa ikka veel."
"Ei taipa." Ja taipasin samas. (lk 51)
  • Mul oli õigus. Ma polnud ju rumal. Armastus muudab kuju, see on eri aegadel erinev: kord õnnestav, teinekord piinav, alati vältimatu. Peaasi oli armastusse uskuda ja selle eest võidelda; armastuse vältimatus tingis valmisoleku ohvreid tuua, just selle arvestusega, et kõik ju muutub. Ühtäkki, ette hoiatamata. Paari lausega. Oo jaa, meie Nathaniga suleme kõik need valed ja petmised karpi, pitseeri-me kaane kinni ja läheme oma eluga edasi. Kõige tähtsam on hea tahe, see aitab meil valede keskel uuesti korda luua. (lk 51-52)
  • Nathan marssis aknani ja kohe tagasi. "Olen juba mõnda aega mõelnud elu verstapostidele, sellele, kuidas me üha vanemaks jääme."
"Nathan, sa oled alles viiekümne ühene. Üleüldse, mis tähtsust see omab!"
Aga see just omaski.
Ta tardus poolelt sammult paigale. "Omab ja ei oma. Ma vajan vabadust, vaba ruumi. Rosie, inimesed ehitavad endale elu jooksul puurid ümber, nii mõneski mõttes. Töö, perekond, harjumused. Mulle sai järsku selgeks, et need seinad, mis ma olen enda ümber püsti pannud, hoiavad mind vangis."
Esmakordselt meie abielu jooksul kuulsin ma Nathani suust selliseid sõnu. See oli meie mõlema jaoks täiesti uus keel ja mulle tundus, et Nathanil jäi vajaka nii soravusest kui ka sõnavarast. Mu käed tõusid tormitsevat rinda taltsutama. "Vangis? Aga sa ju ise tahtsid! Kulutasid selle peale... aega, energiat. Sa tahtsid nii perekonda kui karjääri. Sa said mõlemad ja nautisid neid täiel rinnal. Sa ei või meid lihtsalt tüdimusest nurka heita!"
"Sa ei taha ju elada mehega, kes niimoodi mõtleb?"
"Kas see pole mitte mu enda otsustada?" (lk 52)
  • "Umbes aasta."
"Suur jumal," ütlesin mina. "Nii kaua. Oleme sinuga nii kaua vale sees elanud." Nii kaua, et jõulupühadki jäid selle aja sisse. ("Nathan, mis sa arvad, kas teeme piduliku lõuna või õhtusöögi?") Ja sügisene puhkusereis Šotimaale - kus vihm oli pehme nagu pudelisse pandud joogivesi ja mäeküljel kasvasid mustikad. Nathani sünnipäevapidu augustis (nelikümmend külalist tuli talle õnne soovima) ja kogu argine elurütm, mil esmaspäevast kasvas välja reede - ühised õhtueined, jagatud veinipudelid, intiimsed hetked... See kõik oli olnud hoopis midagi muud, kui mina arvasin. (lk 53)
  • "Ma vajan muutust. Ma vajan õhku. Ma ei suuda enam kauem olla seal, kus ma praegu olen."
Mu pea vajus kätele. Jumala pärast, Nathan, lõpeta! Säästa mind! Ara vormista abielurikkumist mingiks suureks vabaduseihaluseks. Ma ei suuda seda taluda." (lk 53)
  • Samas langes mu pilk laulatussõrmusele. Jäin seda põrnitsema - aastate koormast ränkrasket kuldvõru. Mu käsi polnud enam selle jaoks õige koht. See polnud enam õige koht. Sõrmus kraapis nuki taha takerdudes nahka, ma vedasin selle aastate koorma vastuseisust hoolimata sõrmest ja põetasin kaminasimsile kutsete sekka. (lk 54)
  • Olin abiellunud Nathaniga sellepärast, et tema mõistis mind Nagu ma ise, oli temagi tahtnud tuppa tulla ja ukse laia ilma nina ees kinni tõmmata. Selles suletud omavahelolemises olime meie, kaks üheks saanud inimest, teineteist armastanud, õrnalt, hellalt, tänuga ja vandega kinnitatud lootusega, et meie võimuses on endale isiklik Eedeni aed istutada.
Küllap läks meil mõlemal meelest, et kõik saab siin ilmas kord otsa, mandub ja mädaneb. (lk 55)
  • Nathan rääkis midagi kätega vehkides ja Minty jälgis teda oma viltuste tumedate silmadega. Asetasin kandiku lauale. "Millest te vestlete?´"
"Lojaalsusest," ütles Minty. "sellest, kuidas ollakse lojaalsed ainult vana tutvuse pärast."
"Mida sa silmas pead?"
Nathan tõusis, avas uue pudeli ja asus juurde kallama. "Et kas inimesed unustavad lojaalsuse algse põhjuse ja see jätkub ainult sellepärast, et ollakse juba nii kaua tuttavad?" Ta käsi peatus minu klaasi kohal. "Kas pole tõsi, Rosie?" Ta naeratas, kuid ma tajusin temas allasurutud viha.
Vaatasin teda imestades. "Küllap vist."
"Seda ma arvasin." (lk 55-56)
  • Mul oli paar aastat aega võtnud, enne kui ma Nathani läbirääkimistehnika ise ka selgeks sain. Konks seisnes selles, et küsimusele tuli alati vastata küsimusega. (lk 57)
  • Ta rääkis veel pikalt, kuidas ta poleks tahtnud mulle üldse haiget teha, et ta oli langetanud oma otsuse alles pärast põhjalikku kaalumist - "Ei ütleks, et põhjalikku!" kähvasin mina -, ja kuidas ta oleks sellest iga hinna eest hoidunud, kui see poleks tema õnne nimel vältimatu. Ja minu õnne nimel samuti!
Ja nii edasi ja nii tagasi.
"Jäta minu õnn ikka mängust välja," soovitasin talle. "Sa ajad mind iseendaga segamini." (lk 57)
  • Öeldakse ju, et minevik on nagu tundmatu maa, mida tasub karta. See osutus valeks: hoopis sa ise oled võõras maa, kui su olemuses paljastub veel avastamata, võib-olla isegi ohtlik poolus. Ma ei tundnud üldse seda telefonitoru pihku pigistavat valgete sõrmenukkidega naist, kelle suurim soov oli oma mehele valusalt kätte maksta. Ma nägin teda esimest korda ja kuigi ta mind huvitas ja isegi köitis, tekitas see imelik olend minus ka vastikust. (lk 57)
  • Nathan polnud ei ahne ega kitsi, kuid rahaasjad pidi alati esmajärjekorras selgeks rääkima. See oli tema stiil. Kui finantsid kord klaaritud, alles siis võis ta hingelisematele aspektidele keskenduda. Olin aastate jooksul töötanud välja erinevaid meetodeid selle Nathani veidrusega hakkama saamiseks. Neist tõhusaim oli ignoreerimine, mis eelkõige meeleheitlikus olukorras marjaks ära kulus. (lk 58)
  • Mul oli Nathani ees pisuke eelis, sest mina tundsin hästi Minty sõnavara. Tema huultele tõusid mõisted nagu "sõltumatus", "isiklik ruum", "vaba suhe" ja "seks kui vabaaja meelelahutus" samasuguse enesestmõistetavusega nagu Ianthe puhul "kohustus" ja "mõõdutunne". (lk 58)
  • Hal keerutas klaasi peos. "Mul on kahju, et sul on praegu rasked ajad." Ta naeratas hellalt. "Kas mahajätmine oleks sind vähem valusalt puudutanud, kui su mees oleks läinud mitte noorema, vaid sinust vanema naise juurde?"
"Jumal teab. Küllap vist. Vihkamine on selles olukorras suur kiusatus - mõnd malbet paljukannatanud leske oleks olnud vist kergem taluda." (lk 172)
  • Tekkis vaikus ja mina avastasin selle varjus, kui ebakindel on kellegagi minevikku jagada. Arvad küll, et tead temast kõike olulist, ja teadki sügaval sisimas; ammuste aegade olevikku ulatuvad narmad on sõlmelised teemadest, mis vajaksid hädasti harutamist ja lahtiste otste kokku sidumist. Ja ometi, kui siis saabub aeg vahepeal tekkinud tundmatut maad valgustada ja eelkõige selgitada välja lüngad, mille täitmine selle protsessi käivitaks, tuleb sul endale tunnistada, et ei tea siiski piisavalt. (lk 237)
  • "Sina tegid kõik täpselt nii nagu peab, Rose: kena mees, kena maja, statistilised kaks koma neli last, ja karjäär veel sinna juurde. Ja praegu võid sa jälle õnne tänada, Rose - said oma vabaduse tagasi!"
Kangestusin pahameelest. "Kardan, et sul jäi paar asja kahe silma vahele." Mis nimelt? Alandus, reetmine ja ebaõnnestumise must auk, mis oleks mu peaaegu neelanud... Hirm muutuda nähtamatuks. Viha, mõru ja söövitav. Meeleheide mõtte juures, et see naine siin oli mind arvustanud ja hinnanud — mu oma mehe osavõtul. Abielu surm.
Aga ebaõnnestumise olid tinginud siiski eelkõige kõik need asjad, mis oleksid võinud meie abielus paremad olla ja mitte see, mida oleks tulnud lausa halvaks pidada. Minty oligi tunginud pealtnäha süütusse ohutsooni. (lk 283)
  • Kui ma tol soojal õhtul tagasi koju sõitsin, olid kõnniteed tulvil noori naisi. Erksad, siledad, ootusärevad, seljas miniseelikud ja napid topid, jalas kõrge kontsaga rihmikud. Siredad sääred ja vikerkaarevärvides sõrmeküüned. Nende silmad ja nende maiad näod peegeldasid iha, energiat ja aplust. Veel mitte kannatusi. Või oskasid nad kannatusi hästi varjata. Nad liikusid lõbujanuliste rühmadena või siuglesid üksinda läbi tänavate, käe otsas sahisevad kilekotid, üle õla visatud seljakotid, ridikülid pika rihma otsas. Mõni jõi pudelist õlut, mõni vett. (lk 286)
  • Päike vajus tasapisi allapoole ja mu ülahuule kohale ilmusid higipisarad. Mu mõtteid täitsid mõru must kohv ja muusika. Raamatute lugemine ja videvikus kumavad valged roosid. Mulle meenus põhjatu, tükkideks rebiv meeleheide, kuid samas ka armuakti-järgne rammestus - ja selle magus ootus. Ma mõtlesin mure ja valust laastatud hinge peale ja läidetud küünalde ilu peale. Meenutasin Parsley't ja seda osa oma elust, mis oli nüüdseks jäädavalt möödas. Mõtlesin selle peale, et inimene võib nii põrmu variseda kui ka tiibu sirutada ning et ma ise olin mõlemad läbi teinud — ja panin imeks, kui joovastav ja ootamatu oli neljakümne kaheksaselt tiivad selga saada. Mu saatus oli nähtavasti lennata - ja kaua. (lk 286)
  • Kolm päeva hiljem astusin mäenõlval autost välja ning valgus, soojus ja tuhanded lõhnad niitsid mu peaaegu jalust maha. Õiterohkus kobrutas kivilasudel, õlipuud nõtkusid ja virvendasid kuuma õhu kardina taga, lopsakas lehestik, taimede üleküllus laskus kaskaadina alla orgu: jasmiinid, roosid, liiliad. Morning glory, bougainvillaea, pelargoon ja lavendel. Päikesevalguses eredad, tugevad värvid.
Tundsin end maapinnalt kerkimas, kõrgele valguse allika poole - vabanemise ja naudingu voogav, päikeseküllane viiv. (lk 288)