Rammestus

Luule

ja Luulegi ei kütkesta mind nii
   kui lõunaaeg, mis suigub raugelt unne,
      või õhtu, kastund mesisesse loidu;
oh tuleks aeg, mis igast tülist prii,
   nii et ma kuude muutumist ei tunne,
      ei kuule tervemõistuslikku oidu.

John Keats, "Ood viitsimatusest" ("Ode on Indolence"), 1819, tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 65

Siis ärkad sinagi.
Nagu kerkiv udu
hajub su liikmeist eilsete tööde rammestus.
Sa ärkad puhtana nagu särjepoeg keset laineid,
noorena nagu varss ema kõrval,
ilusana nagu uus laev,
mis täna läheb merele.

Helgi Muller, "Kes oskaks maalida...", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 16