Pisitasa ja järk-järgult tungis "uus aeg" meie väiksesse järveäärsesse linna. Postkontori esimene naissoost ülem oli sensatsiooniks. Enamikul klientidest oli tunne, et selles jaoskonnas postitatud kirjad ei jõua iialgi pärale, ning tähtsaid tähitud kirju ei usaldatud hoopiski lahke priske preili kätte. Arvan, et mitmed vanad daamid, kes elasid villades ja kandsid ka kodus päev läbi kindaid, et käsi hoida, pidasid naisterahva viibimist kassaluugi taga ebasündsaks ning ausat postiametnikku hukkaläinud hingeks. (lk 7)
