Grazia Deledda

Grazia Deledda (27. september 1871 Sardiinia – 15. august 1936) oli itaalia kirjanik, kes pälvis 1926. aastal Nobeli kirjandusauhinna.

Grazia Deledda 1926. aastal.

"Lia ja mehed"

Tsitaadid väljaandest: Grazia Deledda, "Lia ja mehed", tlk Meta Grünfeldt, 2. trükk, 1995.

• Küla viimase väikese maja ja nõmme vahel, mis ulatus mereni, seisis palmipuu, mille meretuulest pruuniks värvitud lehed sarnanesid roostese metalliga.

Küla näis olevat elanikkudeta; mõned ahervared, mis olid kaetud kollaka samblaga ja millel jooksid ringi sisalikud, ainult suurendasid tühjuse muljet. Ka väike ühekorruseline maja ühes õue ja kõrvalhoonetega oli väga halvas seisundis; seinad pragunesid ja väikese aknakese puuraami kõrval, mille värv oli täielikult luitunud, olid punakad telliskivid näha.

Ümberringi aga oli lõunamaise maastiku otsatu malbus; tulised pilved läbisid hämarduvat õhtutaevast ja mõlema tamariskimetsa vahel nähti nõmme rohelise vööndi ja luidete kuldjoone taga mere violetset tausta.

Soolinnud lendasid; nende kirjult sädelev rind näis peegeldavat maastiku ja mere värve. Tuules oli asfodilli ja adru lõhna. (lk 3, romaani algus)

• Käsivarred rinnal vaheliti ja käed kaenalde all, vaatas ta süngelt ja liikumatult merele. Nagu eelmiselgi õhtul, nagu aasta eest, nagu juba palju aastaid, kannatas ta üksindustunde all, mis tõusis peaaegu lohutamatuseni; talle näis, et ta elab kõrbes, et ta maailm on piiratud merejoonest ja kaugest sinisest mäeahelikust. (lk 4)

• "Ah, mu armas Rosa, tunnen su onu Luigit, kuigi ei ole teda kakskümmend viis aastat näinud. Sääraseid inimesi ei unustata. Ta mõtles alati ainult iseenesele. Ja kui ta tuli puhkusele, oli pagan lahti. Ta paiskas kõik segamini ja ta vaesed õed, mu onutütred, pidid orjadena tema sõna kuulama. Ta pilkas kõike, laitis kõike ja ütles, et see küla kuuluvat õigupoolest Aafrikasse, kus elutsevad neegrid, kas mõistad, Rosa? Sellest hoolimata armus ta kahekümne viie aasta eest selle küla tüdrukusse ja palus ta kätt, kuigi teadis, et see juba oli kihlatud tema sugulasega. Ja kas tead, kes see tüdruk oli, Rosa, kas tead?"

Lia vaatas unistavalt kaugusse. Ta tundis seda lugu ja teda pahandas, et tädi seda oma tigedate märkustega moonutas.

"Too tüdruk oli su ema! Kuid su onu Luigi ei olnud talle küllalt hea, kuigi ta oli jõukas riigiametnik, sinu isal seevastu oli ainult väike maatükk. Su isa aga ei olnud egoist, Rosa. Tal oli hea süda ja ta oli helde käega, nii helde käega, et suri vaesuses. Ja su ema eelistas teda hullule poisile, kes nii väga põlgas kodukanti. Sellest ajast saadik ei ole ta kunagi kirjutanud; on kõige parem, kui sa ta kirjale vastust ei saadagi. Las ta sureb üksi ja mahajäetult nagu loom kõrbes."

"Mahajäetult!" osatas Lia. "Kuidas saab Roomas mahajäetud olla? Rooma ei ole ju meie küla!"

"Ka sina ei salli meie küla. Sa kõneled tihti nagu kõneles tema. Mine minugipoolest! Ma ei ole iialgi säärastes kohtades käinud, kuid olen kindel, et seal elatakse halvemini kui siin; ja kui sa lähed, kahetsed seda varsti... Mõtle hästi järele!" (lk 6-7)

• [Lia kirjas onule:] Kordan: ma ei ole auahne ega tühjalt unistav; ent kuigi ma iialgi teist maailma ei ole tundnud kui seda siin, tunnen end siin üksikuna ja valel kohal inimeste seas, kes on liiga vaesed ja liiga koormatud, et armastada ligimest ja teda aidata. Maapind, millel elame, on tänamatu; et ta annaks hädavajaliku, peab kole palju vaeva nägema. Intelligentsemad lähevad kõik minema nagu tegite Teiegi, ja ainult nõrgemad jäävad siia; nende hulka kuulus ka mu isa. Tal ei õnnestunud saada millekski enamaks kui väiketalunikuks; kui ta suri, koosnes kogu ta varandus sellest väikesest majast ja halvasti haritud viinamäest. Viinamäe hävitas viinapuutäi ja maja kõduneb. (lk 8)
• Siin ei kõlba ma millekski ega too endale ega teistele kasu. Ma ei tee midagi, sest et keegi minult midagi ei nõua; käsitööd ja vaimsed tööd on siin, nagu teate, põhjalikult põlatud. Et ma õpetajaks hakata ei saanud, tahtsin vähemalt õmblejaks hakata, kuid sedagi ei lubatud mulle. Kui olen maja koristanud, on mu töö tehtud. (lk 9)
• Nii jääb mulle ainult kirik, kuhu lähen, sest olen usklik ja armastan Jumalat. Meelsamini aga palvetan vabas looduses. Teie mäletate vist kindlasti palmi meie väikeses juurviljaaias; see on mu kirik. Istun tundide viisi ta lehtkatuse varjus mere ja nõmme ees ja palvetan, nagu ei suuda kirikus. Taevas näib mulle igavese templi kuplina ja päike, kuu ja tähed on ainsad küünlad, mis on väärilised suure, nähtamatu Jumala altarit valgustama, keda me kõik oma hinges tunneme... (lk 9)

• Lia oli parajasti selle kohani kirjutada jõudnud, kui tädi Gavina tasa vaheuksele koputas.

"Ära põleta küünalt, Rosa, sa tead, kiusatus jookseb küünlale järele... mine voodisse, Lia, mu süda." (lk 10)

• See oli tema esimene reis, ja nagu lapsele, kes maailmast veel midagi ei tea, näis talle kõik ilus ja muinasjutuline. Ta tume pea vaatas aknast välja nagu linnu peake puurist. Kuid tema sügav, tumm rõõm oli kirgas lumm; ta eristas üksikasju, mis jäid teistel reisijatel tähele panemata; ta oli tundnud mere otsatust ja tajus nüüd Rooma Campagna melanhoolset ilu, mis rohelisena ja kollasena lilledest kirendas, ja tema ihalus ei olnud mitte imestus, vaid hõiskamine. (lk 12)

• Nad astusid sõidukisse ja onu Asquer osutas kepiga mõnelegi linna vaatamisväärsusele — kõik ümberringi oli valgus ja kära. Selge sinitaevas, millel läbipaistvate looridena rippusid valged pilved, näis Liale kõrgem ja heledam kui ta nõmmetaevas. Temani tungis lillede ja roheluse õrn lõhn, nii erinev nõmme kalgist hõngust, ja ta ütles tasa: "Kui ilus, kui ilus!" (lk 14)

• Korraga, kui onu, näidates kepiga paremale, hüüdis: "Rahandusministeerium, Porta Pia", silmas Lia kahekordse puuderea kohal pronksist härrat, üks käsi rinnal; ta näis postamendile astunud olevat, et kõnetada jõuku, kes ta ümber liikus; kuid jõugul nähtavasti ei olnud aega ega himu teda kuulata ja ta vaikis, tõsiselt ja heatahtlikult, kuid kindla otsusega oma kohalt mitte lahkuda, kuigi keegi ta poole ei vaadanud.

Ainult Lia tundis suurt poolehoidu temale; nii oli ta kujutlenud onu — heatahtliku ja tõsise kaitsjana... (lk 14-15)

• Meeleheaga seisatas ta väikeses kuldrohelises vastuvõturuumis, kuhu valgus läbi pooleldi kaetud akna ainult aralt sisse tungis ja väikesi Veneetsia vaase rohelisel lakklauakesel kastega kaetud lilledena sätendama pani; ja koputades kepiga kergelt kardinate narmastele, vaatas ta Liale otsa ja noogutas, nagu tahtes öelda:

"Sellist toredust meie sugulastel maal kindlasti ei ole!" Lia vaatas vaikides ringi ja mõtles tädi Gavina majakesele. "Tuba on ainult väike," jätkas onu, "kuid ma ei järgi väikekodanlaste moodi, kes meelsamini peavad suurt salongi ja lepivad kambrikesega magamiseks. Ma ei korralda vastuvõttusid, neist ei ole kasu."

Lia ei teadnud, mis on vastuvõtud. (lk 16)

• Lia seisatas heleda akna ees tundmatusse maailma, temale niisama igavasse kui nõmm ja meri, mis siiani olid moodustanud ta elu horisondi: ja esimest korda peale kodust lahkumist ärkas ta oma uimast. Millest kõneleb onu hiljem temaga? Ta ei aimanud seda, kuid mõistis, et onu oli talle võõram kui enne, mil ta teda veel ei tundnud. Ta ei olnud isegi sugulaste järele pärinud ja oli kaasmaalasi ainult põlglikult maininud. (lk 17)

• Aeglaselt otsis ta kastikese sukaadiga välja, pakkis kuue, jakikese ja nöörsaapad välja ja tõmbas selga oma viletsad riidehilbud, mis olid veel kanarbiku ja sardiinia hurtsiku köögi lõhna säilitanud. Siis läks ta kapi juurde, et uut kleiti üles riputada, ja silmas end täies pikkuses peeglis: suur ja sale, tume ja kurb. Ja ta tundis, et ta oma vaeste rõivastega jällegi vaese tüdruku saatuse enese peale oli võtnud. (lk 17)

• Õhtupoolikul läksid nad koos välja; onu Asquer lonkas küll veidi, kuid oli väsimatu ja vandus iga vaateakna ees, kuna Lia, jälle nagu uimas, tundis kiusatust küsida neid toredusasjakesi, kalliskive ja lilli nähes, kas need uhked roosid ja nagu verepiiskadega ülepuistatud nelgid, kauge merena sädelevad mõõkliiliad ja konnakarbivärvi orhideed olid tõelised või tehislilled. Jah, kõik oli tõeline ja kõik näis fantastiline selles imedelinnas. Isegi väikeste ja kasutute asjade vaatamine valmistas lõbu.

"Tühine kraam," urises onu Asquer; kuid sellest hoolimata vaatas temagi kõike ja sõrmused ta poolhalvatud käe sõrmedes, mida ta hoidis valgel vestil, särginööbid, uurikett ja kepipide välkusid vaateakende vastuhelgis nagu naeratades vendadele, kes olid jäänud sametvoodikestesse. (lk 19)

• Lia imestles, et nii palju inimesi jäi seisma, et vaadelda aukartlikult kõiki neid ülearuseid esemeid, mis olid pühadustena välja pandud; mõned vaatasid kaua ja mõtlikult siidpaelu või päevavarju, kotikest, kõrvarõngaid ja nende silmis säras pigemini hardus kui himurus.

"Andsin varem ka oma raha sääraste asjakeste peale välja," ütles onu Asquer. "Kohe, kui nägin, ostsin neid. Hiljemini küsisin eneselt: milleks?"

"Kas tõesti leidub inimesi, kes seda kraam! ostavad?" küsis Lia süütult.

"Kas nad ostavad! Nad laostavad endid, et seda rämpsu osta. Iseäranis naised lasevad endid püüda, kuid mehed ka! Me kõik jääme lasteks, kes tahavad mänguasju, ja harjume sellega nii, et vaatleme isegi tõsiseid asju ja koguni inimesi mänguasjadena. Sa oled veel liiga noor, et seda mõista, kuid õpid seda. Sõber näiteks, armuke, sugulane, mis nad on? Ainult mänguasjad, üleliigsed esemed või - enim - ilusad hoiukarbid, mis kunagi lüüakse katki. Sellepärast soovitan sulle: aita end nendeta."

Lia ei vastanud. Mida pidi ta ütlema? Ta ei mõistnud onu täielikult ja talle ei meeldinud sugulaste tõlgitsemine hoiukarpidena. (lk 19-20)