[Onu Liale:] "Me kõik jääme lasteks, kes tahavad mänguasju, ja harjume sellega nii, et vaatleme isegi tõsiseid asju ja koguni inimesi mänguasjadena. Sa oled veel liiga noor, et seda mõista, kuid õpid seda. Sõber näiteks, armuke, sugulane, mis nad on? Ainult mänguasjad, üleliigsed esemed või - enim - ilusad hoiukarbid, mis kunagi lüüakse katki. Sellepärast soovitan sulle: aita end nendeta."
Lia ei vastanud. Mida pidi ta ütlema? Ta ei mõistnud onu täielikult ja talle ei meeldinud sugulaste tõlgitsemine hoiukarpidena. (lk 19-20)
Grazia Deledda, "Lia ja mehed", tlk Meta Grünfeldt, 2. trükk, 1995
