Meeleheaga seisatas ta väikeses kuldrohelises vastuvõturuumis, kuhu valgus läbi pooleldi kaetud akna ainult aralt sisse tungis ja väikesi Veneetsiavaase rohelisel lakklauakesel kastega kaetud lilledena sätendama pani; ja koputades kepiga kergelt kardinate narmastele, vaatas ta Liale otsa ja noogutas, nagu tahtes öelda:
"Sellist toredust meie sugulastel maal kindlasti ei ole!" Lia vaatas vaikides ringi ja mõtles tädi Gavina majakesele. "Tuba on ainult väike," jätkas onu, "kuid ma ei järgi väikekodanlaste moodi, kes meelsamini peavad suurt salongi ja lepivad kambrikesega magamiseks. Ma ei korralda vastuvõttusid, neist ei ole kasu."
Lia ei teadnud, mis on vastuvõtud. (lk 16)
Grazia Deledda, "Lia ja mehed", tlk Meta Grünfeldt, 2. trükk, 1995
