Vikitsitaadid

Kadri Voorand

eesti džässlaulja, helilooja ja muusikaõppejõud

Kadri Voorand (sündinud 18. novembril 1986 Haljalas) on eesti džässlaulja ja helilooja.

Kadri Voorand, 2013.


  • Katri olen jooksnud alates sellest, kui olin pisike tüdrukutirts. Põhjalik ettevalmistus nii eeskava kui kostüümide osas oli iga-aastane tava. Need olid ajad, mil suurte kortermajade trepikojad polnud veel lukustet ning läbi sai kolistada hulga peresid, lisaks eramajades elavad armsad inimesed, kes alati palju komme, õunu ja küpsiseid olid varunud. Eks see ihaldatuim saak olidki ehk kommid, kuigi õunad andsid saagikotile jälle tunnustavat mahtu. Alati naasime uhke tunde ja uute ning suursuguste ideedega järgmiseks aastaks. Nüüd täiskasvanuna olen suurtel lavadel kadrilaule esitanud küll professionaalse muusikuna, kuid siiski tuleb sisse toonane mõnus ärevus ja ettekujutus erinevaist pererahvaist ja kadriõnnest. Midagi ürgset ja sügavkultuurset on selles vanas ja rikkas traditsioonis.

Intervjuud

muuda
  • Kas ma olen endas kindel? Aga kui ei ole? Kes otsustab, mis on normaalne? Olen ise enda elu filmirežissöör ja peategelane, kangelane ning sündmuste juht. Mina otsustan. Mitte alati ei tule mulle selline mõte pähe. Aga olen säärase äratundmiseni jõudnud aina enam.
  • Olen vahel istunud klaveri taha ja mänginud selliseid kõlasid, mis aitavad. Jään mingit laulu fraasi kordama ja laiendama, kui on selgunud, et selle sõnas või harmoonias peitub tugev tunne. Laulan ja mängin, vahel klahvid juba pisaratest märjad. Vahel naerdes kõvahäälselt. Lool ei ole algust ega lõppu, on lihtsalt kulgemine.


  • Ma olen üks neist, kelle kohta saab öelda jõuluinimene. Mulle meeldivad jõululaulud ja mulle on alati meeldinud neid laulda. Võin vabalt minna suvel duši alla ja laulda lugu "White Christmas". Ei tea, kas olen täielik friik, aga mind väga tihti kummitavad teatud jõululaulud.
  • Vahel jääb mingisugune lugu palju kauemaks kestma ja see tähendab, et järgmisi laule ei jõua mängida. Ega inimene väga kaua kirikupingil istuda ei jaksa, tal peab olema piisavalt mõnus. Oma kõhutundega ja inimeste silmisse vaadates tunnetan selle ära.
  • [Koroonaajast:] Kõik kontserdid on toimunud erilise energia sees. Justkui sellisel moel, et ära on söödud viimnegi taignariba, mis kausipõhja jäänud. Inimesed ise väärtustavad kontserti kõrgelt ja mina esinejana ka.



  • Ühel hetkel ikka mõtled laiemalt ja kitsamalt iseenda peale ja tekkis selline moment, kus ma tajusin, et energia, mis on antud ühele inimesele, seda on antud täpselt sinu elu jagu ja sa saad valida, kuhu sa selle energia paned. Selle energiaga kipume tihti tegema asju, mis on kantud hirmust, näiteks et kui ma seda ei tee, siis ma kaotan töö. Ja jäädki tegema neid toimetusi, et kui ma seda ei tee, siis juhtub midagi. Võiks hirmudest kantud tegevusi asendada nendega, mis loovad seda väärtust, millesse sa usud. Ja see mõte kuidagi pani mind tööle ja toimetama hoopis teise tunde ja energiaga.
  • Mõtle nii, et mida see väike laps sinu sees praegu ütleb, mis on kõige ägedam asi, mida sa saaksid täna ära teha, mis looks selle maailma, milles ta tahaks elada. Ja siis hakkad kohe pihta, sest tal on ainult praegune moment, et seda juba näha, ta on kärsitu. Seda on võimalik teha, pagana pihta, selle energiaga on võimalik kohe midagi head teha!


  • Selliseid päris hullumeelseid öösel tegemisi on mitme suurprojekti puhul ikka ette tulnud. Näiteks kirjutasin oma esimest suuremat vormi "Laineile end kingin" Tallinna Filharmoonia kammerkoorile, kontrabassile ja mulle enesele. See pidi olema 40-minutiline, väga mahukas teos. Ma kirjutasin sellele teosele ka sõnad, mis lõpuks kujunesid minieeposeks, ja andsin selle isegi raamatuna välja, kuna sinna jagus teksti terve loo jagu. Ma kutsusin kampa graafik Urmas Viigi, kes tegi mu raamatule illustratsioonid, sest tundsin, et tahan seda lugu rohkemates vormides edasi anda. 40-minutiline teos ei ole sama, mis kirjutada plaaditäis laule, sa pead pidevalt ära haldama kogu vormi. Vaatad kogu aeg jälle algusesse, tervikvormi nägemine ja selle läbitöötamine uuesti ja uuesti on äärmiselt ajamahukas. Ma polnud varem nii pikka lugu kirjutanud ja selle tõttu sattusin tohutusse ajahätta.
  • Kunsti puhul ongi etteennustamatu, millal sa oled nii rahul, et julged seda oma kuulajatega jagada. Seda momenti on väga raske ennustada, eriti suure teose puhul, et kas sa saad kohe hakkama või tulevad ainult sellised ideed, mis kuhugi ei vii. See tohutu loomise agoonia on kohati koomiline.
  • Laulupeo traditsioon võiks minu sisetunde järgi olla midagi sellist, mis on eestimaalaste pärisosa. See on midagi sama iseloomulikku, et sul on ema-isa või vanaema-vanaisa, keda sa tead, kellel sa külas käid ja kelle käest lähed ühel hetkel küsima nõu. Inimese pärisosa on ju see, et ta teab, et tal on vanemad. Mõni suhtleb oma vanematega rohkem, mõni vähem, aga nad on olemas. Kas sa käid neil külas rohkem või vähem, see vabadus jääb ja peabki jääma, aga neid ei saa ära kustutada. Nii nagu ei saa öelda, et sul ei ole vaja ema ja isa, ei saa öelda, et sul ei ole vaja laulupidu. Sulle ei pruugi meeldida su ema ja isaga suhelda ja sa ei pruugi mitte kunagi nendega nõus olla, aga sul on vaja, et nad oleksid olemas, sest muidu poleks sind. Eestist ei saa lahutada laulupidu, sest kui pole kultuuri, siis pole riiki. Riik baseerub sellele, et meil on kultuur. Riik ei ole firma, mida me kipume tihtilugu riigiga segamini ajama. Kaldume igapäevasest olmest lähtuvalt pidama riiki suureks firmaks, mis investeerib, toodab, kogub, müüb ja ostab. Sina annad talle selle eest raha, ja seal on mingid inimesed tööl. Aga see ei ole ju riik! Riik oled sa ise, sinu pärast on riik olemas. Laulupidu on lahutamatu osa Eesti kultuurist. Eesti riik on eestkätt Eesti kultuur, mitte Eesti raha.
  • Laulupidu on üks huvitav nähtus. Kui ma olen loo tellimuse peale valmis kirjutanud ja see on läinud kooridele harjutamiseks, siis laulupeo ajaks olen selle laulupeole ära andnud. Edasi on see lauljate oma. Kui ma kõrvutan laulupeo lugu mõne lauluga, mida ma ise oma kontsertidel esitan, siis see suhe on teistsugune. Ma olen harjunud lugu ise esitama ja panema sinna oma kõla, mis väljendab minu isiklikku tunnet.
Aga kui ma annan laulu laulupeole, siis esitavad seda tuhanded lauljad ja igaüks paneb sinna iseenda tunde, olgu see kerge või raske tunne. Mul on hea meel, kui laulupeol kõlas laul, mis õnnestus. Minu jaoks on laul õnnestunud siis, kui on mingi hulk inimesi, kes laulsid seda hingest. Samuti siis, kui lauljad said tunda tundeid, mis on tähtsamad, kui väikesed argidetailid. Tähtsate tunnete tundmine ja enda olemuse meenutamine läbi muusika on üks laulupeo tähtsamaid ülesandeid. Tuletame siin saja tuhandekesi meelde, mis see kõige tähtsam oli, olgu selleks armastus minu enda vastu ja armastus selle ringi vastu, kus ma liigun, või mõistmine või rahu jne. Kui laulupeo laul õnnestub, siis ma ei taju, et see õnnestus minu pärast. Siis ta õnnestub seepärast, et lauljad on otsustanud selle oma hingest läbi lasta.
  • [M]a enda muusikat väga ei kuulagi. Kui ma esitan muusikat, siis samal ajal ka kuulan. Kui vaatan ennast interpreedina, siis esitamise ajal ei ole vahet, kas see on minu või kellegi teise kirjutatud laul, sest kui ma olen võtnud nõuks seda laulu esitada, siis ma lasen selle endast läbi väga isikliku tunde ja emotsiooniga. Minu jaoks on võib-olla paratamatu, et minu sees on tung ja soov lisaks esitamisele ka luua muusikat. Aga kas ma laval esitan enda või kellegi teise muusikat, ei ole enam oluline.
Endast läbi laskmine on see, et ma kodeerin lahti pala, olgu selleks siis meloodia või sõna tähendused, ja vaatan, millist tunnet see võiks minus esile kutsuda. See tunne meloodia või sõna esituse sees on pärast analüüsi minu oma. Ma kindlasti ei esita kellegi teise tunnet.
  • Mul on alati mingi lugu jutustada, mida ma tahan muusikasse panna. Kõige suurem lugu seal on lootus, mida ma tahan jutustada. Kui me räägime millestki suurest ja õilsast, siis me ei saa kunagi ilma põhjusteta, mille pärast me sinna poole püüdleme. Tavaliselt on need põhjused vürtsitükikesed, mis muusikasse on sisse põimunud. Kui me taotleme lootust, unistust ja ilu, positiivset emotsiooni, siis selleks, et muusika abil võiks tekkida vabanemine, peab kuskil olema pingemoment. Tõenäoliselt tuleb see muusikast kaasa, aga minu seekordne taotlus selle kõlapildiga on lootus, positiivsus ja unistus.
Mis see lootus üldse on? Minu jaoks väljendab see unistamise võimalikkust, et sa näed oma vaimusilmas võimalusi, mida argielu sinu lauale ei too. See vaimusilm on väga äge silm. Me näeme vaimusilmas võimalusi, ja kui muusika on aus ja siiras, siis ma räägin päris lugusid päris elust, ma räägin iseenda tunnetest muusika keelega. Lugude kuulaja suhestub looga. Kui sa kuuled midagi, mis on pärismaailmas sündinud, siis sa alati suhestud sellega, sa tunned midagi ja su fantaasia läheb tööle. Inimene hakkab tõmbama paralleele oma eluga. Muusika saab luua paralleeli, aga ta saab ka avada akna, kus sa hakkad unistama millestki, mida sul veel pole, ja sa oled positiivne, vaadates tulevikku. Minu meelest on olemas selline laad muusikas, mis saab positiivse vaate avada.
Kui me võtame ühisosa kogu maailma muusikast, olgu selleks rahva-, klassikaline või koorimuusika, siis seal on teatavad harmooniad, mis tekitavad meis selle rahu ja lootuse. On ka teatavad muusikavormid, mis kutsuvad esile mõnutunnet või kergust. See on see, mida mina muusikas taotlen, aga see ei tähenda, et kuulaja selle sääraselt vastu võtab. Mina saan jutustada lugu, aga see, mil viisil keegi sellele reageerib, ma lõpuni ette ennustada ei saa. Helilooja võib arvata, et tema kuulaja tunneb ennast saalis hästi, aga tegelikult võib ülipositiivne lugu mõjuda frustreerivalt, võib-olla saavutan ma kuulajas unistuse asemel frustratsiooni ja pinge. Kahjuks kunstides ei ole olemas sellist vormi, mis alati kindlalt toob esile ühese tulemuse, alati on inimesi, kes reageerivad teistmoodi. Ma võin loota, aga ma ei saa kunagi kindel olla.
  • Ikka on raskusemomente, kus on hirm, et äkki see on juba olnud, samas ei saa minna looma mõttega, et nüüd on vaja ilmtingimata vaja luua midagi plahvatuslikult uut, sest see mõte ka piirab ja ängistab. Minu meelest on vastuoluline proovida lahti kodeerida, et mis on midagi täiesti uut. Looming mingist aspektist saab uus olla, aga kindlasti on see sündinud millegi olemasoleva baasilt, mis on uude sisse ja kaasa toodud. Vahel, kui olen akordid mingi rütmiga paberile pannud, vaatan, et see on kõik juba olnud, minu enda või kellegi teise loomingus. Aga ma ei tea, kas lugu on tuttav minu enda sisekõrva mälupildist või kusagilt väljaspoolt. Ja kui tuleb moment, kus avastan, et äkki see ei ole ikkagi minu mõte, äkki see tuleb väljastpoolt, olen raskes seisus. Kindlasti ma ei tohiks hakata väänama oma ideed millekski uueks, sest kui su sisekõrv ei ole öelnud, milline see meloodia või harmoonia peaks olema, siis ma lähen juba iseendaga vastuollu, järelikult ma enam ei kõnele mingit kindlat tunnet ja mingit lugu enda sees.
Kahtlen, kas on võimalik võtta valem ja selle järgi luua midagi täiesti uut. Aga olles osa sellest maailmast, kus püütakse luua midagi enneolematut, et raputada kedagi, siis ma võin sellel teemal edasi mõelda, kui sellel raputamisel on väga kindel siht ja selge eesmärk. Minu sisetunne ütleb, et luua midagi uut ainult sellepärast, et ta oleks uus, on kasutu. Ma tahan ikkagi luua sellepärast, et mul on teile mingi lugu jutustada. Kui mul on midagi öelda, siis ma ütlen, ja kui mul ei ole, siis ma lihtsalt niisama ei lalise.
  • Usutavasti on Eesti jazz mingis aspektis omanäoline, ja seda meie muusikaloo kujunemise tõttu minevikus. Kui me paneme võrdlusesse Eesti ja näiteks lääneriikide jazzi – ja seda just infosulu ajastu tõttu, kus jazz ei olnud nii levinud ja soositud muusikastiil oma vabaduse ja vaba vormi tõttu –, siis võib-olla ta ei ole ennast meie kuulajate kõrvadesse kinnistanud sellisel kujul, nagu jazz on seda lääneriikides teinud. Selle tõttu on meie jazz hakanud arenema jõuliste sammudega ja kogunud populaarsust uue ja vaba ajastu alguses. See punkt teiste riikide muusika ajaloos on hoopis teise koha peal. Mujal on jazz ajanud kiiri ja juurikaid palju rohkem laiali sinna ja tänna suundadesse.
  • Tänapäeval elame tohutult kirjus pildis ja sellepärast ei ole Eesti jazzipublikul jazzi-sõnaga seotud väga tugevaid ootusi, et see on sving. Meie jazzmuusika on palju vabam, sest meil ei ole eakat jazzipublikut, kes tahab kuulata vana head traditsioonilist jazzi, ja minu meelest on see meie seisukohalt ainult positiivne, sest siis see muusika on täiesti teise vabaduseastmega. Me elasime nii pikka aega suletud ühiskonnas ja tänu sellele on noorele muusikule, kes tuleb tänapäeval jazzi õppima, jazz juba vabam mõiste. Ta peab jazzmuusikaks kõike, mis on Jazzkaarel, ja seal ei ole ainult ameerika svingmuusika. Meie olukord on selle vabaduse võrra põnevam.
  • Kunagi, kui ma alustasin sõnade kirjutamist inglise keeles, olid loomulikult need sõnad suhteliselt nõrgad. Kutsuksin need kõik tagasi, et teha ümber ja paremaks. Samas pean minevikule otsa vaatama, et toona tegin ma parima, mis oli sel ajal võimalik. Nüüd näen väga loogilist ja selget põhjust, miks ma seda tegin. Inglise keeles luues, aga seda loomingut kodumaal esitades ma justkui peidan oma isiklikke tundeid ja lugu keele taha. Ma ei ole nii alasti, kui esitan oma mõtteid teises keeles. Ja kui ma välismaale lähen ja seal inglise keeles esitan, siis nad niikuinii ei tea mind ja ma võingi olla nagu avatud raamat, sest nad ei vaatle mind kui isikut, vaid suhestuvad ainult sellesse loosse. Kui oled noor inimene, siis sa paratamatult ei ole nii julge igat aspekti või igat tunnet laulusõnadesse kirjutama. Olin tüüpiline näide inimesest, kes ei taha, et kõik näevad teda läbi, ma ei soovinud, et minu lugu oleks liiga läbinähtav. Nii et ma varjusin inglise keele taha.
Praegu ei ole minu jaoks enam vahet, kumba keelt kasutan. Kuna inglise keel on midagi sellist, mida ma tarbin suhtlusvahendina, ei ole enam varjumise muret, sest inglise keeles olen ma sama läbinähtav kui eesti keeles. Loomulikult olin seda ka juba 15 aastat tagasi, aga siis ma ei teadvustanud seda endale. Ma arvasin, et varjun keele taha, aga nüüd tean, et mul ei ole kuhugi varjuda, sest kui ma juba midagi välja ütlen, siis see ongi välja öeldud. Laulusõnad aina enam ei keeruta mingi mõtte ümber, vaid ütlevad selle suhteliselt otse välja.
  • Julgus sõnu välja öelda on midagi, mis on kasvamisele iseenesest mõistetav ja loomulik, ja selles osas me areneme tõenäoliselt elu lõpuni. Kui me kuulame eakaid inimesi, siis nad on tihti väga otsekohesed, neil ei ole midagi kaotada, nad julgevad, sest nad on selle juba ära õppinud oma eluga. Sellepärast on eakaid inimesi alati väga põnev kuulata, nad ei pelga olla otsekohesed ja nad teavad väga palju. Nad on nii palju rohkem aastaid elanud ja neil on, millest rääkida.
  • Jazzi keerukus tuleb sellest, kui palju riske improviseerija või komponeerija võtab. Kui improviseerida selliselt, et sa soovid edasi anda tohutul hulgal ideid väikese aja jooksul, siis sa riskid sellega, et kuulaja ei jaksa kõiki su ideid samaväärselt vastu võtta. Oleneb kuulajast, mõni tahabki kuulda võimalikult palju improviseeritud ideid, ja ta tahab võtta sealt selle, mille järele ta on tulnud. Aga on ka kuulajaid, keda sellised aspektid üldse ei paelu, kes tahavad lihtsalt suhestuda. See on koht, kus inimeste arvamused lähevad lahku. Mina väidan, et jazz ei pea olema keeruline. Seda peaks saama esitada ka viisil, mis oleks kuulaja jaoks vastuvõetav. Jazzmuusik saab otsustada, kas ta jutustab isikliku energiaga lugu, või on tal lihtsalt ideede paljusus, mida ta esitab tehnilises plaanis. See teine versioon tundub kuulajale väga keeruline.
  • Vahel on nii, et keegi esitab keerulist muusikat, aga metsiku energia ja tundega, nii et see keeruline muusika on täitsa seeditav. Ma ei kuula keerulist muusikat sellepärast, et ta keeruline on, see väsitab iga kuulaja ära. On inimesi, kes ei tule selle tunde järele, on väike punt inimesi, kellele lihtsalt meeldib see väljakutse analüüsida neid helisid, mida ta kuuleb. See on kindlasti väga väike hulk inimesi, aga nad on ka olemas ja tahavad midagi saada, mina isiklikult seda oma muusikas ei taotle. Ma taotlen loo jutustamist ja suhestumist ja seda, et see lugu mulle endale õudselt meeldib. Kui jazzmuusik lugusid esitades suudab peeglisse vaadata ja öelda, et ta on ise nõus sellega, mida ta sel hetkel mängib ja esitab, talle meeldib ja ta tahabki seda öelda ja mängida sellist fraasi, sest tema sees on selline väike tunne, olgu selleks siis naer või mõnus rahulolu või tohutu rõõm või kurbus või viha… kui esitaja suudab selle mõtte sinna sisse panna, siis see võibki olla vastavalt loojale komplitseeritumate või lihtsamate meloodiate kaudu.


  • [Koroona-aja veebikontsertidest:] Sisuliselt kas iga päev või mitu korda päevas ootab keegi minult mingisugust ülesastumist Instagramis või Facebookis, aga ma pole päris lõpuni saanud kindlaks, kas mulle on seda hingelises plaanis vaja. Võib-olla on praegu käes aeg sõlmida kuulajate ja muusikategijate vahel kokkulepe, et ma annan midagi vastu ja see on täiesti normaalne. Ma usun, et ühiskond on selleks valmis.
  • Möödub ka selliseid päevi, kui ma teegi mitte midagi. Mul ei ole kordagi veel olnud igav, ma ei mäleta sellist hetke oma elust, kus mul oleks olnud igav.



  • Just sellepärast, et olen muusikute perest, polnud muusikuamet professionaalse valikuna laual pikka aega. Sisuliselt valisin selle tee keskkooli viimastel päevadel.
  • Muusika oli elu osaks kujunenud suuresti juba ajast, mil veel rääkidagi korralikult ei mõistnud.
  • See, et minu loodud muusika jazzižanri alla võiks kuuluda, polnud suuresti minu enda otsus. Kirjutasin teismelisena seadeid tuntud lugudest nii endale soolos laulmiseks kui ka oma vokaalansamblile nimega Sheikid. Jazziks nimetasid seda teised, kelle järel ma ka ise pidin nõustuma. Tõepoolest kasutasin stiilile omaseid harmooniaid ja rütmikat, mida muude žanrite alla nagu ka ei passinud panna.
  • Olen kulgeja tüüpi. Üritan kuulata oma sisemist häält ja olla selle hääle vastu nii aus, kui see vähegi võimalik on. See tähendab, et kui minu sisemine sõnum vajab väljenduseks uusi sõnu või teist keelt, annan ma sellele sõnumile voli kõlada just nii nagu tarvis. Pole tahtnud kohandada neid sisemisi signaale vastavalt mingis žanri kastis püsimise eesmärgil. Nii ei saa ju kunagi olla lõpuni veendunud, kas see, mis lõpuks välja tuleb, kannab ikka isiklikku siirast emotsiooni või mitte. Tahaks olla hea loo vestja. Lood ongi lihtsalt väga erinevad. Minu elus on tormi ja on ka täielikku rahu.
  • Olen palju erinevaid ettepanekuid vastu võtnud ka sellepärast, et ennast harida, saada uusi mõtteid ja vahendeid juurde, et areneda. Mida rohkem omandan väljendusvahendeid, seda tõenäolisem on, et mul on piisavalt sõnavara, et väljendada oma sisemist meloodiat päriselt sellena, millena ta originaalis mu sees kõlab. Teisisõnu, kui mul puudub mõne idee jaoks keeleline oskus, ei saagi kuulaja minust ju õigesti aru saada. Säärane areng on loomulikult lõputu ja selle arengu viiside üle saab vaielda.
  • Tajun tugevalt oma juuri. Looduses teatavate piltide keskel saan kontakti esivanemate vaimsusega, millest sünnib säärane erilist laadi kerge olek, mis toidab rahutunnet ja lahenduste nägemist. Sellepärast on looduses ringi kooserdamine kriitilise tähtsusega, eriti kiirematel perioodidel. Samuti kannab mind armastus, mis muud.
  • Iga kontsert on isemoodi. Kindlat mustrit ma ei näe. Teadliku analüüsi pool sõltub mõnikord isegi terviseseisust, seda sõna otseses mõttes. Aga see nii-öelda emotsionaalne “laskumine maale” on midagi tunnetuslikku. Lauludesse pandud sõnumid küll kohati korduvad, aga kuna kasutan selleks tugevalt päris lõpuni oma isiklikku tunnet, jäävad mõned vastused ja küsimused, mis laval on tekkinud, veel pea kohale hõljuma ka peale lava. Sellest ka minu teatav äraolek selles äsjaloodud "paralleelmaailmas".
  • Usun, et olen aus. Annan õpilastele "siseinfot otse rindelt" nii palju kui vähegi oskan, seda lisaks akadeemilisele teooriale. Ma pole vist suurem asi poputaja. Akadeemias õpivad täiskasvanud professionaalid, aga proovin võtta maha seda psühholoogilist lööki, mille ise akadeemias õppides sain. Ehk et kui pilli õpetavad lauljale selles majas muudes ainetes valdavalt instrumentalistid, kes võib-olla päris lõpuni ei adu, millisel määral sellel pillil teooria õppimine erineb, siis mina katsun töötada palju ka nende trumpidega, mis on ainult laulja taskus, ega ürita veenda lauljat selles, et ta on nagu saksofonist, kui ta seda üldse pole. Mis ei tähenda, et saksofonistilt meil palju õppida poleks.
Tore on see, et ka instrumentalistid julgevad aina enam tunnistada, et ka neil on midagi hoopis lauljailt õppida. Need, kes seda tunnistavad, on muidugi võidus. Siiski üldiselt olen ma vist õppejõuna pigem nõudlik, kuna ei usu professionaalsel tasemel tegutsemisse, mis ei püüa maailmataset. Mitte et ma ise ennast kusagile tippu asetaks, kindlasti mitte. Aga parima võimaliku tulemi suunas liikumist pean au sees.
  • Muusika tegemisel on minu jaoks tähtsaim asjaolu ideelise mõttemaailma loomine. Mis iganes muusika tegemise viis see ka pole, mistahes koostöös või žanris, teen endast kõik oleneva, et ühildada see isiklikust tundest kantud paralleelmaailmaga, mille keskel siis läbi muusika tegemise viibida. Otsida. Uneleda. Tunda. Küsida ja leida vastuseid. Ilma säärast maailma loomata pole minu jaoks muusika tegemisel ega ka kuulamisel rahuldavat eesmärki. Võib-olla hindan oma võimeid üle, aga raha võiksin ehk teenida täie pühendumusega ka mingis teises valdkonnas. Mis ei tähenda, et raha pole üldse tähtis. Aga minu muusikalise tegevuse eesmärgis see sisalduda ei saa.


  • Loomulikult selle muusika vallas, milles mina tegutsen, on rahvusvaheline haare paratamatus, kui sa tahaksid ühte kava esitada rohkem kui viis korda aastas, väikeses Eestis pole lihtsalt rohkem võimalik.
  • Loomulikult ma olen noor, kogu aeg on selline tunne, et nüüd kõik alles algab.
  • Tahan osata paremini mõista maailma, nii muusikas kui muusikast väljas, ning ma loodan, et õppimise jõud ei rauge kunagi.


  • Tegelikkuses on uneaega tihti viis kuni kuus tundi. Mediteerimine ka ei aita, sest mõtteid on nii palju. See on luksus, kui saaks ainult kontserte anda, aga kogu aeg peab ka aju treenima, midagi pähe õppima. Päheõppimise stressiga toimetulemist pean veel õppima.
  • Ka hääle taastamiseks on omad kindlad vaimsed ja füüsilised harjutused. Tuleb ette päevi, mil ma ei räägi üldse, ei vasta telefonile, olen enda vastu väga range. Aga õnneks on mul suur harjutuste raudvara, mis hädast välja aitavad.
  • Senise karjääri jooksul ei ole olnud ühtegi vastuvõetamatut koostööd, filter on väga kõva. Seetõttu ei ole ma ka eriti rikas. Rahaliselt.
  • Ma olen töötanud selle nimel, et hoolimata žanrist – on see siis džäss, folk, popp või klassika – jõuda oma muusikas punkti, kus meloodia ja rütm ei jäta mitte kedagi külmaks. Minu missioon on ka oma muusikaga inimene igapäevarutiinist välja kiskuda. Ma teen selleks ükskõik mida, et inimene kätte saada – et ta minu muusikat kuulates tuleks korraks halvast ja kõledast välja, mõtleks oma kunagisele või tulevasele armastusele, unistaks. Kui ma suudan panna inimese unustama selle, et tal pole pangakontol piisavalt raha, siis olen õnnestunud.
  • Ise olen samasugune, lähen kontserdiga lendu teise universumi. Ei tule sealt pikka aega tagasi. Ma saan aru, et minuga on liitunud mingi osa publikust. Selline «ma-ei-tea-äraolek». Tahan inimesi üha enam ära viia ja tuua selleni, et mida rohkem on armastust ja vähem ahnust, seda parem kõigile.
  • Olen palju eksinud, aga neist [vigadest] õppinud, teinud järeldused ja saanud tugevamaks. Olen vundamenti ehitanud jupihaaval ja seetõttu ei ole mul võimalik kukkuda. Tühja koha pealt tulnuna ei ole kukkumine valus.


  • Kogu see muusika ja helikeel on minuni ise jõudnud. Ma pole pidanud seda kuidagi otsima, vaid see valik on sündinud mingil salapärasel, aga loomulikul moel.
  • Üldiselt muusik Eestis teebki palju erinevaid projekte, kuna turg on väike, mistõttu on lausa hädavajalik liikuda meie riigi piirest välja, ja selles suunas üritan liikuda ka mina.
  • Mind inspireerivad inimesed minu ümber, teiste loodud muusika ja muidugi ka armastus. Eeskujusid on raske näiteks tuua, neid on palju. Legendaarne Sarah Vaughan on kindlasti üks nendest.
  • Hästi on see, et luuakse palju uut muusikat, seda on eriti tunda jazz'i-maastikul. Kuna raudse eesriide tõttu jõudis jazz meie maile oluliselt vähemal määral ja hiljem kui näiteks Lääne-Euroopasse, siis puudub meil ka n-ö jazz'i-traditsioon, millest kiivalt kinni hoida. See on omamoodi hea, kuna seetõttu on siin loodud muusikal mingi oma nüanss ja kõla.
Aga see, mis võiks olla parem, on muusika manageerimine ja eksport. Selles vallas on meil veel väga vähe kogemusi ja inimesi. Loodetavasti leiavad selle valdkonna peagi ka suurärimehed, ja mitte ainult kasumi teenimise seisukohalt, vaid et nähakse panuse tulemit ka loomingu kvaliteedis.
Põhjus on lihtne. Pidevalt lavavormis püsimiseks on tarvis anda rohkem kontserte, kui meie väike Eesti turg võimaldab, mistõttu paljud muusikud tegelevadki lõppeks kõikvõimaliku tööga, valimata žanrit ja lava. See aga võib omaloomingu esituse kvaliteeti alla viia. Seepärast ongi hädavajalik leida turg ka väljaspool Eestit, nii võidab kvaliteedis ka kodumaa publik.


  • [Thelonius] Monk on nii vinge helilooja ja pianist, et tema auks lausa tuleb selline tribute korraldada. Just laulja jaoks on ta väga suur väljakutse. Kui Jürmo ütles, et teeme Monki, oli mul tunne, et jess!, saab millegi kallal tööd teha.
  • Kõige suurem [esinemine] oli eelmisel suvel Õllesummeril, kus ma oma ansambliga Sheikid biitlite muusika kontserdil esinesin. Kui palju seal inimesi oli, umbes 17 000? See oli väga veider kogemus, me polnud suurele auditooriumile esinenud, rohkem ikka erapidudel ja muudel väiksematel üritustel. Me vist hästi ei sobinudki sinna, laulsime a capella pianissimo's ja kui kuuskümmend inimest karjub lava ees "Jee!" – ega siis sellise muusikaga pole seal palju pihta hakata. Aga tol hetkel sain aru, miks on hea olla popstaar ja mis neid selles köita võib – sa võtad sellesse muusikasse kogu rahva endaga kaasa.
  • Koorilaul on eriline fiiling – inimene, kes pole heas kooris laulnud, ei tea, mis see on. Mulle meeldib koorimuusika – see on kõlapilt, mida kuskilt mujalt ei saa. Klassikaline kooris laulmine annab lauljale palju juurde ja niisama seda õppida ei saa.
Pean teistega koos laulmist lauljale väga oluliseks. See paneb põhja alla tehnikale, millega suudad sulanduda igale poole. Hea laulja oskab isikupärast häält välja näidata, aga oskab ka kooris ja ansamblis laulda, ilma et seal halvas mõttes soleeriks.
  • Jaa, olen käinud laulukonkurssidel nii kaua kui mäletan. Oi, ma praadisin... Põrusin kõikidel konkurssidel. Ei võitnud kunagi mitte ühtegi, jäin alati teiseks või kolmandaks. Umbes viieteistaastaselt võitsin esimest korda. Arvan, et on hea, et võit alles hiljem, veidi vanemana tuli, sest pärast iga konkurssi püüdsin paremaks saada.
  • Ma ei aja kuulsust taga, kuigi tean, et see toob tööd. Ei tahaks raha pärast... Muusika on nii väärt asi, et seda ei saa niisama kulutada. Et teen mingi kontserdi ja laulan oma lood nii, nagu alati olen laulnud. Minu meelest ammendab popmuusika ennast paari laulukorraga. Džäss on aga seda laadi muusika, mis annab võimaluse esitada lugu iga kord ainulaadselt. Igal esinemisel saan muusikasse uuesti minna ja täiesti uuena sealt välja tulla. Kunagi ei väsi ükski lugu ära ega ammenda ennast.
  • Ma ei taha raha pärast teha midagi, mis mulle endale midagi ei paku. Võib-olla tulevikus hakkan teistmoodi mõtlema, kui pean majanduslikult hakkama saama, aga... Eks selliseid mänge tuleb ette igal muusikul, aga see on igaühe enda valik, kas ta teeb samamoodi nagu alati. Mõned tõesti käiavadki nii, et tinistavad kitarri ja laulavad peale ja võib-olla mõtlevad samal ajal hoopis oma kodu-mõtteid.
  • Kõik tahavad teha mingeid projekte, aga olen püüdnud neist rangelt hoiduda, sest sel juhul jääb areng pidama, kui hakkad kohe esinema. Ainus, mida sealt tegelikult saab, on esinemiskogemus. Mulle meeldib, et mul on praegu aega õppida, tegeleda laulutehnikate ja lugude harmoonia lahti mõtestamisega. Olen ju ka alles esimesel kursusel. Kui ma oleks kohe sügisest hakanud bändide ja selliste asjadega tegelema, ei jõuaks ma ilmselt kuskile. Kui mängud juba lahti lähevad, siis neid muudkui tuleb.

Tema kohta

muuda
  • Kadri Voorandi puhul on kokku saanud kõik džässlauljale vajalikud omadused. Tema hääl, mille tunneb silmapilk ära, moodustab tema kirjutatud lugude ja klaverimänguga sundimatu terviku. Voorandi esituslaad sööbib mällu tema hääle tämbri, aga ka sõnatundlikkuse ja fraseerimise tõttu. Džässilikud juured on tema laulus igal hetkel tunda, samal ajal on selles ka teatavat otsekohest ütlemis­lihtsust, tänu millele on tema kuulajaskond laiem kui kitsas džässihuviliste ring.


  • Kui mõelda Kadri Voorandi artistimina arengule viimase kümnekonna aasta jooksul, siis kujundlikult väljendudes on olnud tegemist justkui idamaiselt kireva lehviku avanemisega. Voorand on algusest peale erinenud väga hea vokaaltehnika ja keskmisest ekspressiivsema, eksalteerituma väljenduslaadi poolest. Sellega käib kaasas just eestikeelse lauluteksti (vahel lausa äärmuslikult) aktiivne artikuleerimine, mida on minu meelest küll viimastel aastatel veidi vähemaks jäänud. Oma hääle koloreerimiseks ja vokaalliinide dubleerimiseks on ta juba pikka aega kasutanud elektroonikat ja sellega koos ka vabaimprolikku häälutamist. Veel üks tema muusikas olemise tahk on aina suurem tähelepanu eesti keele ja muusikalise juurtetunnetuse vastu, mida kinnitavad ansambli Estonian Voices otsast lõpuni eestikeelne ja -meelne plaat "Taat läks lolliks", osalemine Veljo Tormise rahva­lauluseadeid taaselustavas ansamblis Tormis Quartet, lauljate poolehoiu võitnud laulupeolaulud ja mitmed muudki muusikalised ettevõtmised. Kadri Voorandi magnetism avaldub eriti selgelt kontserdiolukorras, kus ta on suuteline ühes loos looma intiimseid, maagilisi heliilmu ja järgmises kütma kerisekivid tulipunaseks. Pole siis ime, et kiidukooris kohisevad kaasa nii kodused kuulajad kui ka paljunäinud džässikriitikud välismaalt.


  • Suuremates koosseisudes pole Voorand mulle muljet avaldanud mitte niivõrd häälematerjali, kui pigem selle kasutusega. Teisisõnu, hääl ise (selle loomulik tämber ja võnkumine või mis sellest helivõimenduse ja mürafooni tõttu alles jääb) pole otseselt kuulama meelitanud, kuid see, mida häälega tehakse, pluss intensiivne lavaolek, on pääsenud mõjuma küll.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Kadri_Voorand&oldid=110619"