Päheõppimine

Proosa

Peale rehkendustundi läks Toots nelja või viie seltsimehega õue ja õpetas neid ühest kümneni lugema. Ta luges: ükat, kakat, kaukaritsa, kägureuru, arispeatsa, ikereururits, kuugeuuru, kaageuuru, käoreuru, keeru. Ta ise käis ees, tema kõrval ja järel käisid jüngrid ja pomisesid poolkuuldavalt saladuslikke sõnu.

Kuugeuuru, kaageuuru, ikereururits... Kui mõned ärksamad selle ülesandega toime said, ütles meister uue, ja nimelt:

"Kivirünta-punta-änta-paravänta-vasviilingi-suski-tavaara, ass-sarapilli-jassi-karlitteri-jonni-aikukkuri-leijooni."

See oli kõva pähkel. Poisid õppisid, silmad punnis, aga imelised sõnad ei tahtnud milgi kombel meelde jääda.

"Mis need sõnad tähendavad?" küsis üks.

"Haa," vastas Toots ja vaatas üle õla küsija poole. "Ütle neid sõnu vana-aasta öösi kella kaheteistkümne aeg, küll sa siis näed, mis nad tähendavad."

"Mis nad’s tähendavad?"

"Mis nad tähendavad, mis nad tähendavad - Midagi nad ikke tähendavad, egas ma neid ilmaaegu pähe ei õppinud."

Mortimer Cropperi magistrante sunniti ümber kirjutama lõike - enamasti Randolph Henry Ashi teostest - , siis oma ümberkirjutusi uuesti ümber kirjutama, siis neid masinakirjas ümber kirjutama ja seejärel karmi toimetajapilguga vigu otsima. Cropper ütles, et kunagi ei olnud ühtki päris ilma vigadeta teksti. Ta jätkas seda alandlikkust kasvatavat treeningut isegi hõlpsa fotokopeerimise päevil. Blackadderil niisugust professionaalset meetodit ei olnud, kuid sellegipoolest märkas ja parandas ta ohtralt vigu, saates seda muutumatult terve rea halvustavate kommentaaridega inglise hariduse allakäigu kohta. Tema ajal, ütles ta, õpetati üliõpilastele grammatikat ning nad olid õppinud pähe luulet ja Piibli. Kummaline väljend, pähe, lisas ta, nagu hoitaks luuletusi kusagil peas. ""Peas kumisemas," nagu Wordsworth ütles," sõnas Blackadder. (lk 36)
- A. S. Byatt, "Lumm", tlk Krista Kaer, 2013