Läbematus

(Ümber suunatud leheküljelt Kärsitus)

Läbematus ehk kannatamatus ehk kärsitus on talumatus ootamise suhtes. Läbematusest võib tuleneda kiirustamine.

ProosaRedigeeri

  • Kahe nädala pärast leidis härra de Beaufort, et poomimängu platsile on istutatud kaks rida väikese sõrme jämedusi puukesi. Ta küsis, mida see peaks tähendama, ja sai vastuseks, et nende alt võib ta tulevikus varju leida. Ühel hommikul kohtas teda aednik ja, nagu püüdes hertsogile meeldida, teatas talle, et tema jaoks rajatakse sparglipeenar. Nagu igaüks teab, kasvavad sparglid tänapäevalgi neli aastat; sel ajajärgul aga, kui aianduskunst ei olnud veel nii kõrgele arenenud, võttis see viis aastat aega. See viisakus ajas härra de Beaufort'i marru. (lk 174)
  • Blaisois oli suure kasvuga lihtsameelne poiss, kes ei teadnud muud, kui et käsk tuli täita, ja oli seepärast otsekohe küsinud abee d'Herblay'd ning hoolimata Bazini kinnitustest, et ta peremees pole kodus, käis ta nii ägedalt peale, et Bazin lõpuks tõsiselt vihastas.
Nähes Bazini kirikuteenri rüüs, ei lasknud Blaisois ennast tema kinnitustest kõigutada ning tahtis temast vägisi mööda minna, arvates, et mees, kellega tal tegemist on, omab kõiki vaimuliku voorusi, see tähendab kannatust ja kristlikku lahkust.
Ent alati kui Bazinile vihast veri pähe tõusis, muutus ta jälle endiseks musketäri kannupoisiks. Seepärast haaras ta luua ja virutas Blaisois'le mööda turja, öeldes talle:
"Te solvasite kirikut, mu sõber, te solvasite kirikut!" (lk 403)


  • Minuga on vahel sedasi. Ühel hetkel olen ma mingist asjast tohutult suures vaimustuses ja sekund hiljem võiks see asi minu pärast põrgusse sõita. Minu vend Henrik teadis seda suurepäraselt. Ta ütles alati, et ma olen jube kannatamatu. Kui ma veel paras tattnina olin, viis ta mu kinno. Ma ei mäleta, mis film see oli ega midagi, aga ma mäletan paganama hästi, et ma olin sellest hullupööra vaimustuses. Kui me kohale jõudsime, nägime, et piletisaba oli umbes kolmsada kilomeetrit pikk. Mul kadus viimnegi isu seda filmi näha. Ütlesin Henrikule, et tahan kohe koju tagasi. Ja ta viiski. Ta tundis mind. (lk 3)


  • Minu sõber X, see, kelle tütar öeldakse olevat geenius ja kelle naist pole keegi näinud, see X ei saa minu vanematega läbi, ei talu isa juttu põhimõtetest, korrastatud universumi põhimõtetest, millesse isa siiralt usub, kuigi ta on intelligentne inimene... X ei saa kellegagi ega millegagi hakkama. Ta kaotab kannatuse. On labane. Ta näeb, et ta ei valitse ennast, kuid ei suuda peatuda. Kord leidsime tema auto tuuleklaasilt trahvikviitungi. Ta krahmas selle sealt ning rebis väga vihaselt tükkideks. Siis, märganud minu üllatust, püüdis ta seda naljaks pöörata: näksis kviitungit naljatlevalt hammastega. Ta ta on nõrk nagu kõik vihased inimesed. Ta laseb mul nina ees ukse kinni lüüa. Näen kurvastust tema näol, kuid ta laseb mul minna; miks on ta nii hoolimatu ja nõrk...? (lk 29)

LuuleRedigeeri

Sirelipung, sirelipung,
miks nõnda kärsik su puhkemistung?
Päike veel pilvede raudrõngast viilib,
hallaöö põhjatuultega hiilib,
petlik on soojust pillav aprill,
vara veel olla sul ärevil.

  • Heljo Mänd, "Sirelipung", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 9

AllikataRedigeeri

  • On ainult üks põhipatt: kannatamatus. Selle tõttu visati meid Paradiisist välja, ning selle tõttu ei saa me ka tagasi pöörduda.

VanasõnadRedigeeri