Õllesummer

Õllesummer oli 1990. aastate algusest 2018. aastani kordunud iga-aastane vabaõhufestival, mis toimus mitmel aastal juulis Tallinnas. Viimane Summer toimus juulis 2018.

Proosa

• Õllesummeri edu aluseks on omaaegse muusikafestivali Rock Summer surm. Ühel hetkel ei huvitanud kedagi, kas summeril oli ka bände. See oli koht, kus saadi kokku ja selle idee võttis üle Õllesummer.
  • Margus Pilt, Äripäev, 30. juuni 2006

• Lapsed on meie elu õied, aga nad võiksid õitseda kuskil mujal kui lauluväljakul praegu.
  • Korraldaja Marje Hansar noorte laulu- ja tantsupeo kohta, mis segas Õllesummeri korraldamist Tallinna lauluväljakul

• Seaksolemist nautisid paljud – tomatitiirus inimese pihta märki loopides, vahtkummist kostüümides teineteist pikali udjades, joodeldusvõistlustel või ohjeldamatult süües-juues. Sain minagi rasvaliha järades ja kaera-jaani taarudes ruigamiga kontakti.
  • Barbi Pilvre "Formaat", Eesti Ekspress 2002, lk 39

• Olen Õllesummeril aelenud täiesti patuselt, ilma suurema armastuseta ümbritseva vastu. Festivali algusaastatest ei mäleta ma ainsatki kontserti, tõenäoliselt röökisin Mihkel Raua nina all tema meelehärmiks ärajoonud töllamite ühendkooris "Aino, Aino...", jorisesin koos Riho Sibulaga "Umbluu" jne. Best B4 ja Nancy jätsin toona vahele. Nüüd vaatan selliste artistide pärandile tagasi kasvava heldimusega, mis on pöördvõrdeline nukrusega, mida tekitab EKREt toetav, Hardo Pajula üritustel ja Toomas Annuse hoovi peal esinev Ultima Thule.
• Tuleval nädalal veerandsajandat sünnipäeva tähistaval rämepeol leiad ikka mõnes nurgalauas lärmava ultrajoviaalse napsitralliliste jõugu, kes sind möiratuste ja kallistuste saatel enda sekka imeb. Õlu voolab ojadena, alalõpmata tarib keegi ette Jägermeistrit ning šotte ja nii see õhtu lappama läheb.
• Pidades silmas, et üritus on välja kasvanud ansambli Vanaviisi kontserditurneest (lisati, nagu öeldud, Makarovi renn), on tegu muinasjutulise edu- ja arengulooga. Ent ahas sünnikontekst seab piirid ka kõige muutumis- ja arenemisvõimelisematele. Hoolimata korraldajate püüdlustest muusikafestivali ilmet ei ole see läbu omandanud. Tänapäeva kultuurisõdades nii olulises nature-nurture-vaidluses – kas määravad on sünnipärased eeldused või on need arenguga tasandatavad – on Õllesummer vesi konservatiivide veskile. Sitast saia ei tee.
• Juhtivad muusikaajakirjanikud ei ole suutnud aastakümnetega rahvuskehandisse muusikalist ilumeelt istutada. On ebaõiglane eeldada, et see õnnestuks eelkõige bravuuri- ja glamuuriämbritega kolistaval ärinaisel. Ometi on proovitud, pingutatud ja muututud, nii et mõndagi tunnustusväärset on sündinud. Õllekale ürgomase labrakadabra kõrvale on kerkinud džässi-, noorte-, indie-, roki- jm lavasid, katsetatud on erinevates niššides maailmamuusika ja tulevikuhelide festivali "Juu jääb" (5'nizza, Simone Moreno) artistidest bisarsete minevikuviirastusteni (freakshow "Ennu ratas" platsiletoomine).
• Küll on aga Õllesummer üks esileküündivamaid ettevõtmisi, mis on asunud kasvatama madalama maitse-eelistusega kehvapoolse ostujõuga publiku kultuurilist kapitali. [---] Kuid kultuurilise kapitali mõiste ei ole oma tähtsust kaotanud, inimese habitus, hoiakute, tarbimis- ja maitse-eelistuste pagas on jätkuvalt oluline. Manic Street Preachersit või Pet Shop Boysi näinul on nende asjadega veidi paremini kui külapeol ainult Hellade Vellede ja Sinu Naisega läbi ajama pidanul.
• Õllekast on saanud peaaegu et rahvusringhäälingu funktsioonide kandja. Madalusega lehvitades tõmmatakse masse kergesti ligi. Õllesummer jätab koledale pealispinnale vaatamata ka midagi, mis väärtuseta pole, inimestesse maha ning võimaldab pasa keskelt pea kultuuri sisse pista paremini kui Kanal 2 või Õhtuleht. Marje Hansar on teinud ka üksjagu head, olulist ja väärtuslikku, pühitsetud olgu tema nimi.
  • Valle-Sten Maiste Marje Hansar, pühitsetud olgu ... Sirp, 29.06.2018