Magamistoast kostis Tony hommikust kuiva köha ja välgumihkli plõksatust. Mees oli siis lõpuks ärganud ja esimese hommikuse sigareti süüdanud. Naist üllatas, et nii ruumikas majas — Tony sõnutsi oli katusealust pinda peaaegu viis tuhat ruutjalga — võis tolle neetud välgumihkli nõrka heli nii selgesti kuulda. Ta vihkas seda klõpsatust. See oli talle märguanne — niisama selge märguanne, nagu oleks mees vajutanud kellanupule või helistanud kellukest. Angie ei julgenud seda tujukat kutset eirata. (lk 86)
J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994
Kõigil kaua koos olnud paaridel on oma salamärguanded. Klassikaliselt on üks neist selline, millega naine hoiatab meest viisaka vestluse käigus, et kiiruga riietumise või hajameelsuse tõttu hakkab tema kubemepiirkond liialt avalikuks muutuma.
Vimesil ja leedi Sybilil tähendas proua Wainwrighti mainimine "Kui sa ei lõpeta inimeste ärritamist, Sam Vimes, tuleb täna õhtul teatud hulgal abielulahkhelisid."
Kuid seekord tahtis Sam Vimes, et viimane sõna jääks temale, niisiis ütles ta: "Tegelikult, kui mõtlema hakata, tean ma nii mõndagi lihtsat meest, kes on kõrgele jõudnud, ja ma võin öelda, et tihtipeale on nad paremad isandad, kui nende endised isandad kunagi suutsid olla. Neil oli vaja ainult võimalust."
"Tuleta mulle kindlasti meelde, Sam, et ma seda kirja sulle näitaksin!"
Terry Pratchett, "Tubakas". Tõlkinud Allan Eichenbaum, 2012, lk 86-87