Välgumihkel

Proosa

• Magamistoast kostis Tony hommikust kuiva köha ja välgumihkli plõksatust. Mees oli siis lõpuks ärganud ja esimese hommikuse sigareti süüdanud. Naist üllatas, et nii ruumikas majas — Tony sõnutsi oli katusealust pinda peaaegu viis tuhat ruutjalga — võis tolle neetud välgumihkli nõrka heli nii selgesti kuulda. Ta vihkas seda klõpsatust. See oli talle märguanne — niisama selge märguanne, nagu oleks mees vajutanud kellanupule või helistanud kellukest. Angie ei julgenud seda tujukat kutset eirata.
  • J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 86

Luule

Mind rinna vastu enam õnn ei suru,
põu viljatuna närbub armu ihkel.
Mu külge maialt kleepub kärbsepuru
ning enam tuld ei särtsa Välgu-Mihkel.

• Heiti Talvik, "Haige" kogus "Kohtupäev" (1937)

Myy mulle tulemasin, sest pimedus on suurem
kui su sõrmedest syydatud kuma, mida öösiti kirjeldasin,
mille järele igatsesin, mille puhusin surnuks ise,
oma mõlemad silmad annan nyyd eest leegi kuldse ja
rohelise.

• Triin Soomets, "Myy mulle tulemasin" kogus "Valitud omadused" (2016), lk 65