Komandeering

Proosa

• Piia ja isa pikutasid suvekodus murul. Ema oli Tartus tööreisil ja nemad olid vahelduseks täitsa omapäi. Elu isaga oli teistmoodi, aga tore.

"Sel nädalal oleme toortoidulised," teatas isa kohe, kui ema auto silmapiirilt kadus. "Milleks meil need peenrad ja põõsad siin on! Õhtuti sööme vorste." (lk 43)

• Kairi Look, "Piia Präänik kolib sisse", 2015

• Jõudsin sillani, sinna, kuhu me koos emaga olime isa saatmas käinud. Edasi ma teed ei teadnud. Polnud kedagi, kelle käest küsida, tagasi ka ei tahtnud minna. Seisin pisut aega keset teed, kui nägin äkki, et keegi tuleb üle silla. Kui see lähemale jõudis, tundsin ära Danila-taadi.

"Danila-taat, mis teed mööda komandeeringus käiakse?" küsisin ma väga viisakalt. Ta oli kurdivõitu vanamees, küsis üle.

"Kuhu, kuhu, mis komandeeringusse?"

Rääkisin siis ära, mis komandeeringusse ma pean minema. Ütlesin, et sinna komandeeringusse, kus kõik mehed käivad, ja minu isa ka.

"Siis, sõbrake, lähme koos," ütles taat. "Ma lähen, ise ka komandeeringusse."

Olin nõus, ühine tee. Temaga koos oli julgem ka. Aga koti asemel oli tal kirves käes. Imestasin ja pärisin selle kohta, aru. Ta muheles omaette ja ütles:

"Eks igaüks võta tarviduse järgi. Kotil oma otstarve, kirvel oma."

Kui otstarve, siis olgu otstarve, mõtlesin mina. Vaatasin ta kulunud ja paigatud pükse, ja mõtlesin, et ega ta ometi ilma uute püksteta komandeeringusse lähe. Kotti tal ei olnud, võib-olla kandis pükse põues. (lk 38)

• "Danila-taat, me läheme ju komandeeringusse," pidasin ma ta kinni. Taat jõllitas mulle otsa.

"Kuidas nii? Kas see ei olnudki siis komandeering või?"

Ma mõtlesin, et ta tegi nalja, ja seletasin, et me pole ju veel komandeeringuni jõudnud. Danila-taat laiutas käsi.

"Mis sa räägid, sõbrake, olime ju komandeeringus, tegime kõva tööd ja nüüd läheme tagasi koju. See oli meil täielik komandeering kohe."

Mul läks jälle meel tusaseks, nutta oleksin tahtnud.

"Kas siis minu isa on ka niisuguses komandeeringus?"

Mul värises hääl ja värisesid jalad.

"Enesestki mõista, ka sinu isa teeb komandeeringus kõva tööd."

Nägid siis, missugused need komandeeringud on. Mina tulin ka nagu mees kunagi komandeeringust koju.

Enam ma muidugi sinna ei kipu. (lk 41)

• Valentina Mišanina, "Komandeering", rmt: "Hõbedane jõekarp", tlk Arvo Valton, 1974, lk 37-41