Pole käsiraamatut, mis ütleks, kuidas olla tulevane Ameerika Ühendriikide esileedi. Vormiliselt ei ole tegu ametiga, samuti ei ole see ametlik tiitel. Sellega ei kaasne ametipalka ega täpselt sõnastatud kohustusi. See on presidentuuri juurde kuuluv veidravõitu külgvanker, positsioon, mida selleks ajaks, kui mina sellele asusin, oli täitnud rohkem kui 43 erinevat naist, kes igaüks oli seda teinud omal moel. (lk 291)
Esileediks saamine tekitas minus tänulikkust ja põnevust, kuid ma ei arvanud sekundikski, et libisen sujuvalt mingisse glamuursesse ja lihtsasse rolli. Mitte keegi, kelle külge on kleebitud sõnad "esimene" ja "mustanahaline", ei arva nii. Ma seisin mäejalamil, teades, et pean poolehoiu võitmiseks üles ronima. (lk 292)
President Bush oma abikaasaga tervitas meid diplomaatilises vastuvõtutoas, otse lõunakülje muruala vastas. Esileedi võttis mu käe oma sooja pihku. "Palun, kutsuge mind Lauraks," ütles ta. (lk 297)
Olin oma senise elu jooksul vaid harva pikka õhtukleiti kandnud, kuid Jason Wu looming oli võimas väike ime, mis pani mind tundma pehme, kauni ja vabanenuna just siis, kui hakkasin arvama, et mul ei ole endast enam midagi näidata. Kleit taaselustas minu perekonna metamorfoosi, kogu selle väljavaate unenäolisuse, muundades mind kui mitte täiemõõduliseks ballisaali printsessiks, siis vähemalt naiseks, kes on suuteline ronima uuele tasandile. Ma olin nüüd FLOTUS - First Lady of the United States (Ameerika Ühendriikide esileedi) - Baracki POTUS-e (President of the United States) kõrval. Oli aeg tähistada. (lk 309-310)
Aia rajamine Valgesse Majja oli minu vastus sellele probleemile ja ma lootsin, et see annab märku millegi suurema algusest. Baracki valitsus oli keskendunud sellele, et parandada ligipääsu taskukohasele tervishoiule ja minu jaoks oli aed viis, kuidas edastada paralleelset sõnumit tervisliku elu kohta. Ma nägin selles esimest katset, proovikivi, mis võiks aidata välja selgitada, mida mul on võimalik esileedina korda saata - see oli sõna otseses mõttes viis endale uues ametis juuri alla ajada. (lk 319)
Meie tüdrukutel oli ilus kodu, toit laual, ümberringi kiindunud täiskasvanud ja mis puutus hariduse omandamisse, siis said neile osaks vaid julgustus ja rahalised võimalused. Panustasin kõik, mis mul oli, Maliasse ja Sashasse ja nende arengusse, ent esileedina olin teadlik ka suuremast kohustusest. Ma tundsin, et olen rohkem võlgu lastele üldiselt, eriti tüdrukutele. Osaliselt oli see tingitud sellest, kuidas inimesed kippusid reageerima minu eluloole - üllatusega, et mustanahaline linnatüdruk oli käinud läbi eliitülikoolid, olnud juhtivatel ametikohtadel ning jõudnud välja Valgesse Majja. Ma mõistsin, et minu teekond oli ebatavaline, kuid ei olnud ühtegi head põhjust, miks see peaks nii jääma. Minu elus oli ette tulnud nii palju kordi, mil olin leidnud end olevat ainuke mustanahaline naine - või lausa üldse ainuke naine, punkt -, kes istub nõupidamiste laua taga, osaleb juhatuse koosolekul või suhtleb seltskondlikult ühel või teisel vippide kogunemisel. Kui ma olin mõnede nende asjade puhul esimene, siis tahtsin hoolitseda selle eest, et ma ei ole lõpuks ainuke - et minu järel tulevad teised. Nagu minu ema, kes on igasuguste liialduste vaenlane, ütleb jätkuvalt iga kord, kui keegi hakkab ülevoolavalt rääkima minust ja Craigist ja meie erinevaist saavutustest: "Ei ole nad nii erilised midagi. South Side on selliseid lapsi täis." Meil oli lihtsalt tarvis aidata neil neisse ruumidesse pääseda. (lk 363-364)
Ma pidin ikka veel oma au välja teenima. Mõtlesin sageli sellele, mida võlgnen ja kellele. Minuga käis kaasas ajalugu ja see ei olnud ei presidentide ega esileedide oma. Ma ei olnud kunagi leidnud John Quincy Adamsi looga sellist sidet, nagu olin leidnud Sojourner Truthi omaga, või olnud liigutatud Woodrow Wilsoni loost nii nagu olin Harriet Tubmani omast. Rosa Parksi ja Coretta Scott Kingi heitlused olid mulle tuttavlikumad kui Eleanor Roosevelti või Mamie Eisenhoweri omad. Ma kandsin endaga nende ajalugu, koos minu ema ja vanaemade omaga. Ükski neist naistest ei suutnud iial ette kujutada sellist elu, nagu oli minul praegu, kuid nad olid kindlad, et nende sihikindlusest sünnib lõpuks midagi paremat inimesele nagu mina. Ma tahtsin esineda maailmas viisil, mis austab neid sellena, kes nad olid. (lk 374-375)
Peaaegu nelja esileediks oldud aasta jooksul olin sageli pidanud lohutama. Olin palvetanud koos inimestega Tuscaloosas Alabamas, kelle kodud hävitas tornaado, mis muutis tohutud alad linnas hetkega pilbasteks. Olin pannud käed meeste, naiste ja laste ümber, kes olid kaotanud lähedase Afganistani sõjas, Texase sõjaväebaasis tule avanud äärmuslase käe läbi ja vägivalla tõttu nende omaenda kodu lähedal tänavanurgal. Eelmisel neljal kuul olin külastanud inimesi, kes pääsesid massitulistamisest kinos Colorados ja sikhide templis Wisconsinis. See vapustas iga kord. Olin püüdnud iga kord tuua neile kohtumistele oma kõige rahulikuma ja avatuma poole, et pakkuda omaenda jõudu: olles hooliv ja kohal, istudes vaikselt teiste inimeste valuvoos. Kuid kaks päeva pärast tulistamist Sandy Hookis, kui Barack sõitis Newtowni, et kõneleda ohvritele peetud palvusel, ei suutnud ma end temaga kaasa minemiseks kokku võtta. Ma olin sellest niivõrd vapustatud, et mul ei olnud jõudu, mida pakkuda. Olin olnud esileedi peaaegu neli aastat ja selle aja jooksul oli olnud juba liiga palju tapmisi - liiga palju mõttetuid, välditavaid surmasid ja liiga vähe tegutsemist. Ma ei olnud kindel, mismoodi ma suudaksin üldse trööstida inimest, kelle kuueaastane laps lasti koolis maha. (lk 387-388)
Presidentideabikaasade hulgas ei ole igavaid isiksusi - igalt kõrgel positsioonil daamilt on midagi õppida. Näiteks Brigitte Macron on koolitaja. Tema programm keskendub haridusteemadele: ta loob koole täiskasvanutele, kes mingil põhjusel koolist välja langesid. Meie kohtumisel mainis ta, et õpetab neile ise prantsuse keelt ja kirjandust. Iisraeli peaministri abikaasa Sarah Netanyahu on praktiseeriv lastepsühholoog. Saksamaa esimene leedi Elke Büdenbender on edukas advokaat.
[Elumuutustest uues rollis:] Elu ise pole muutunud, aga asjaolud on küll. Mul ei ole piisavalt aega omaette olla. Mul on kaks last, seepärast olin varemgi harva üksi. Küllap on mu ainus isiklik ruum olnud autos, sõidu ajal. Nüüd on mind sellest ilma jäetud - mind valvatakse kogu aeg. Nüüd on vannituba mu ainus varjupaik. Aga mul on vedanud inimestega, kes on nüüd mu isiklikus ruumis: nad vaikivad, kui ma seda vaikust vajan, ja vestlevad, kui peavad seda vajalikuks.
Presidendi abikaasal on võimalus suhelda nendega, kes on võimu lähedal. Ametnike uksed presidendiproua ees ei sulgu. Ma ei ole poliitik ja mul ei ole õigust presidendi töösse sekkuda, kuid ma võin ja tahan saada vahendajaks inimeste ja ametnike vahel, et viimased esimesi kuuleksid.
