Proosa

muuda
  • Tõeline vahendaja on kunst. Kunstist rääkimine tähendab tahta vahendada vahendajat, ja siiski on meile sellest sugenenud palju suurepärast.
Kunst vahendab väljendamatut, seepärast paistab narrina, kui teda tahetakse jälle sõnadega vahendada; siiski, kui me selle kallal vaeva näeme, on sellest meie mõistusele mõndagi tulu, mis jälle praktilistele võimetele kasuks tuleb.


  • Veidi üle aasta tagasi naasis Kałużyński Poolasse ja hakkas kirjutama režiimi kirjanduslikule hääletorule Nowa Kultura. Ta leidis kohe hea žanri: justkui ülimalt kriitiline, isegi ründav Lääne kirjanduse vastu, nende raamatute vastu, mida me ei loe, sest meil pole neid avaldatud, aga mille kohta me teame, et need löövad maailmas laineid. Sel kombel sai ta monopoolseks vahendajaks meie ja selle vahel, mis on tõepoolest hea ja keelatud. Lugejate jaoks, kes olid näljased kõige järele, mis oli Läänest, ei omanud tähtsust, et Kałużyński mustab Läänt: lugejad on rafineeritud, tunnevad kultuurikoodi, ning tahavad lugeda Lääne kohta tout court. Ja Kałużyński omakorda vihjab, et soust, millega ta oma lood üle kallab, ei ole tema keedetud; see soust haiseb küll dialektilise fanatismi järele, aga see on justkui meie hüvanguks, et me saaksime põhirooga nautida. Sel kombel annab Kałużyński mõista, et ta on midagi kasuliku salakaubavedaja taolist, või siis lihtsalt korralik inimene, mille kohta, selge see, ei ole mingeid tõendeid.
    • Leopold Tyrmand, "Päevaraamat 1954", tlk Hendrik Lindepuu, 2021, lk 61, 12. jaanuar. (Zygmunt Kałużyński (1918-2004) oli poola ajakirjanik ja kriitik.)


  • [Egon] Rannetil on "Südamevalu" ja ka "Kadunud poeg" hästi kirjutatud, tol ajal iseäranis. Rannet oli ka proovides, tuli särtsus igalt poolt. Ta ei armastanud teksti kärpida, aga Tammur armastas ja täiesti õigesti tahtis kärpida. Mina olin siis see vahelüli, kes võis Rannetiga rääkida, sest mind ta veel kannatas. Teisi ta ei lasknud ligi ka. (lk 72)