Ellen Liiger

Ellen Liiger (26. juuni 1918 Tallinn – 4. august 1987 Tallinn) oli eesti näitleja.

"Ma tahan mängida!"

Tsitaadid Ellen Liigeri intervjuudest kogumikus "Ma tahan mängida!", 2018. Intervjueeris Karin Kask.

• Meie peres ei olnud meeletuid pahandusi. Minu ema oli pärinud oma emalt ranguse, ema silmavaade pani kõik paika. Nii et kui mu ema kord vaatas, siis teadsid, et nüüd on midagi pahasti. Ema ei armastanud oma muret maailmale kõnelda, oli endassetõmbunud. Võib-olla selle olen ma oma emalt pärinud. Mäletan ema ilusat lauset, mida ta alati kordas: pea meeles, oma pisaraid näidatakse ainult oma padjale. (lk 10)
• Isale meeldisid mets ja lilled. See on meie perekonna haigus, esimene asi, mis me teeme, kui mullaga kokku puutume, et me pistame mõne lille sinna kasvama. (lk 11)
• [Arnold Liigerist:] Vanem vend suunati Prantsusmaale õppima. Temast taheti teha tseremooniameistrit, kes võtab valitsuse liikmeid vastu. Seal ta oli viis aastat, aga see amet talle üldse ei meeldinud, ütles umbes nii, et käigu kõik põrgu. Õppis ka hispaania keele ära ja tegi seal ka muud tööd. (lk 12)
• Tegelikult olin ma kolmeaastane, kui alustasin, aga ajakirjandus hakkas alles 1924. aastal minust märke andma - kui mul "Masinahävitajates" juba tekstiline osa oli.

1921. aastal, kui Lauter tegi "Revolutsiooni pulma", oli tal sinna vaja väikest last. Siis ta ütleski mu vennale, et kuule, Arnold, sul on kodus õde, too ta siia. Ega ta siis mind ei mõelnud! Mul oli õde Hilda, minust kümme aastat vanem. Kui ma kuulsin, et Hildat kuhugi viiakse ja mind jäetakse koju, hakkasin kohe karjuma: "Mina ka!" Olin harjunud perekonnas kohutavalt tähtis olema — kõik, mis oli, jaotati ju ikka minu kui pesamunaga. Ma pole vist terves oma elus niisugust protesti avaldanud kui tol korral - röökisin täiest kõrist. See ei olnud üldsegi minu viis. Ega see ei aidanud, Arnold võttis ikka Hilda käekõrvale. Teatris selgus, et Hilda on natukene liiga suur. Eks siis vennale öeldud: "Sul on üks õde veel, too teda ka näha!"

Põhiliselt on mulle küll teised rääkinud aga hämmastavalt, kuidas mind mähiti ema rohelise ruudulise suurräti sisse - ja korraga olin ma teatris, laval ja laua peal. Oli tohutu palju valgust, kõik tuled põlesid, mind harutati räti seest lahti ja ma ütlesin kõva häälega: "Tere!" Olen üldse väikese kasvuga, rääkimata siis kolmeaastasest lapsest! Aga ma ei peljanud inimesi - meil oli suur pere, olin suhtlema harjunud. (lk 17-18)

• Nii ma jäin teatrisse, siis tulid sõnadega rollid. Ja mulle hakkas see hirmsasti meeldima, kui mul oli uhke kleit seljas ja ma sain jalaga vastu maad põrutada ja kapriisne olla. Ma mäletan, Betty Kuuskemaaga me mängisime ühes kohvikupildis, kus ma pidin jalgadega trampima ja paha laps olema.

Mul kadusid sõbrannad ära, kuna mina nendega ei saanud mängida, mina mängisin oma mängud teatris. Ma nimetaksin seda traagikaks. Täna olin kerjustüdruk või "Boris Godunovis" printsess või "Kolmes musketäris" Maria Theresia suurtes kleitides, see oli minu mäng. (lk 18-19)

• Mulle meeldis väga vaadata proove pealt, mulle meeldis teatri tookordne õhkkond, kus oli ääretu distsipliin. Näiteks, kui keegi nendest suurtest näitlejatest, [Ants] Lauter, [Erna] Villmer või [Hilda] Gleser, tegi laval proovi, siis ma ei tohtinud hingata ka! Mind õpetati istuma laval ja vaatama, ma ei tohtinud mööda treppe joosta. Seetõttu olen väga tänulik, sest ma nägin ja kuulsin palju, millest ma küll aru ei saanud, aga mida järk-järgult hakkasin mõistma. Ja see oligi minu suur stuudium. Ega minu kui lapsega siis aega ei raisatud, vaeva ei nähtud, ma pidin ju teistega sammu pidama. Ja õnn oli see, et ma õppisin nii realistlikult kõnelema, et mulle ei olnud vaja ette öelda või rõhkusid panna, see tuli mul kõik iseenesest. (lk 19)
• Tänu lavastaja Hanno Kompusele ma õppisin balletti Olbrei ja Blinovi juures. Me tantsisime juba varvastel "Rohelises flöödis" ja nad tahtsid minust koolitada tantsijanna, kuna ma olin pisikene ja väga painduv. Mind peeti hea tehnika tõttu nagu imelapseks, sest ükski laps ei tõstnud oma jalga nii kõrgele, ei teinud hundiratast ja piruette nii täpselt nagu mina. Ja need tuntud harjutused, esimene ja teine positsioon sinna juurde. Tantsimine mulle endale väga meeldis, aga kahjuks ma ei ole musikaalne. Just see pani mulle veto peale, mis takistas mul tantsijannaks saada. Ometi olen ma oma elus laval ju laulnud. (lk 19-20)
• Ma olin siis viieteistkümnene, kui lavastusega "Robinson ei tohi surra" tähistati minu 10 aasta lavategevuse juubelit. Tolleaegne Estonia direktor Paul Olak kutsus mind ükskord enda juurde. Ma polnud eluski direktori juures käinud, korraga aga kutsuti ja öeldi, et Ellen, me tahame teha sulle juubeli. Mina teadsin juubelitest ainult niipalju, et need on Viini vorstid sinepiga ja valge naps, sest kõiki juubeleid tähistati Estonias nii. Kui ma tükis kaasa tegin, siis kutsuti mind ikka ka, mulle need Viini vorstikesed kangesti meeldisid. Mulle teater muidugi sellist pidu ei teinud, aga pidulik juubelietendus toimus. Sain kingituseks käekella, mille taha oli graveeritud "Estonia näitlejaskond" ja millele ütles Marje Parikas sõnad: "Pea meeles, Ellen, nii kaua kui see kell tiksub, nii kaua tiksub su süda teatrile". Minu süda tiksub ikka teatrile, aga kell on ammu tiksumise jätnud, nii et siin ta kahjuks eksis. (lk 20)
• Väljaarvatud ainult matemaatika, kus ma kõige nõrgem olin, see oli mul absoluutselt tume maa! Ja ma ei saanudki aru, mispärast ma pean neid hüperboole ja paraboole õppima. Ma ütlesin õpetajale näkku, et kallis õpetaja, mul ei lähe neid üldse elus tarvis, mina neid ei õpi, aga kolme sain ikka ära. (lk 25)
• Lõpetasin gümnaasiumi, aga kuhu edasi minna? Kõik õpilased tahtsid ikka minna parematesse kohtadesse. Oli ju niiviisi, et mida uhkem asutus, seda suurem on noore karjäär. Ja mina siis mõtlesin, et tahaksin küll panka tööle minna. Kujuta ette, kui minult küsitakse, et kus sa töötad - ma töötan pangas! Ja mu vennal Aikal oligi tutvus tookordse Krediitpanga ühe juhataja Siirakuga. Tema ütles, et võtame ta katseajaga pooleks aastaks. Kuigi matemaatika on mul eluaeg null olnud. Ma pidin kahte protsenti tulu sisse kandma. Tegin oma tööd piinliku hoolega, aga siis juhtus õnnetus - olin eksinud. Revisjon tuli sisse ja selgus, et kaks senti on puudu. Kaks päeva otsisime seda kahte senti, see oli nii õudne, ma jäin kõhnaks, kui ma öösel seal küürutasin. (lk 25-26)
• [Ants] Lauter õpetas meile väga palju lavakombeid. Näiteks põlvitada tohib laval ainult selle põlve peal, mis on saali poole. Ja et lavale peab astuma mitte saalipoolse, vaid lavapoolse jalaga. (lk 27)
• Nii massi- kui ka üksikimprovisatsioone tegime väga palju Paul Sepa juures. Ta nõudis väga täpsust. Ja mõnikord ta läks nii hingestatuks. Näiteks ühe suure improvisatsiooni ajal jagas ta meid tegelasteks ära ja pani kellegi Surmaks laval liikuma, et see, keda ta puudutas, pidi siis surema. Niisugustel meestel nagu [Voldemar] Panso, [Lembit] Rajala ja [Edmar] Kuus oli sõnaoskust, nemad olid meist vanemad, Pansol voolas ju sulg paberit mööda. Aga meie jaoks, kes me ei osanud kõnelda, olid need etüüdid ikka väga rasked. Kui tuli improvisatsioonide tund, siis me kõik kartsime seda. (lk 28)
• Aga [Leo] Kalmeti juures tegime teatud etüüde, kus pidime andma oma tundeid kolmes astmes. See oli meile väga raske. Kalmet oli väsimatu tööinimene. Ma mäletan Jussi ja Mari stseeni, ta võis sellega lõpmatuseni töötada. Kalmet määras kõik ära: isegi silmavaade ja sõrmeliigutus oli Kalmetil ette määratud.

Aga teised andsid meile vabaduse, iseäranis Põldroos - tee mis sa tahad, peaasi, et sa õigesti mõtled ja õigesti välja tuleb. Ta pani pärast kõik paika, aga lubas omapead möllata. (lk 28)

• [Priit] Põldroos tõi meile näite, kuidas hakatakse ühte väikest paberitükikest rullima ümarikuks. Või võttis tiku, murdis mitmeks osaks. Ta andis sellega mõista, kuidas mõte inimesel töötab, mõte hakkab koonduma kokku. Et kui inimesel on mõte ummikus ja sees on raskus ja kahtlemine, siis inimene teeb korraga akna lahti. Ta tahab värsket õhku, tahab lahti saada sellest raskusest. (lk 30)
• Lauter andis meile tehnilise kooli. Ei tohi vaadata prožektorisse ja laristada nuttu ja mõtelda surma peale. Parem on, kui publik nutab ja näitleja on tõsine. See on üks väga tark lause, seda ma olen oma elus siiamaani kogenud. (lk 31)
• Kui Draamateatrisse tulin, siis loomulikult ma igatsesin Põldroosiga töötada. Ega muidu Pinna ei öelnud, et ainus näitejuht, kellega ta tahab töötada, on Põldroos.

Aga minuga tahtsid teha kõik lavastajad, see oli nendele huvitav, kui üks noor näitleja mõtleb ja pakub välja oma. [Andres] Särev küsis, miks ma temaga ei tööta. Ma vastasin, et ma lihtsalt ei jõua. Sest ma ei saanud ju teha kaks proovi päevas, pluss iga jumala õhtu mängida! Mul ei ole seda olnud, et kellelgi oleks mokk viltu olnud, et ta peab Liigeriga tööd tegema. Nii nagu praegu mõnikord on. (lk 33)

• Põldroos, Kalmet ja Lauter õpetasid meile rolli tegema. Ma pean teadma, milline on minu tegelase suhe sündmusesse, kuidas ma sellega seotud olen. Põldroos õpetas, et ükski osa ei ole sarnane, alati peab karakterit looma. Siis tuleb hoiak, rääkimismaneer. Ma hakkan mõtlema nagu see tegelane, keda ma kujutan. Kuidas ta liigub, siis tuleb žest juurde. Sellest tingitult hakkab ju osa elama. Siis on mul roll käes.

Kuidas ma matkin kedagi? See võib-olla ei sobi üldse minu karakteri juurde. Aga emotsionaalsest kolikambrist otsid välja teatud situatsioonid, mis sa oled näinud, neid saad küll kasutada ja sellest pidas Põldroos väga lugu. (lk 34)

• Jah, mõte oli tal küll välkkiire. Öeldi ikka, et "Põldroos oma paradoksiga". Ta armastas vaidlust, armastas ässitada. Ta provotseeris ja sealt ta sai selle tõe kätte. Mul on kahju, et mul ei olnud kunagi võimalust temaga niiviisi eraviisiliselt kõnelda. Ma ei kuulunud lihtsalt tema seltskonda, pidin leppima nende terakestega, mis ta proovis ja koosolekutel rääkis. (lk 35)
• Ma juba Estonia päevil mängisin "Libahundis" väikest Tiinat Hilda Gleseriga ja missugune õnn oli, et "Libahunt" tõesti teatri mängukavva võeti. [Endel] Sõgel tegi ju Tiinast revolutsionääri ja tahtis teda n-ö punase lipuga katta. Nii et meie "Libahundi" valmimisprotsess oli väga raske. (lk 37)
• ["Libahundi" Tiinast Andres Särevi lavastuses:] Ma olin ju kõiki näinud. Aga ma ei olnud rahul nende Tiinadega. Ka Hilda Gleseri Tiina kohta ma arvasin juba lapseeas, et mina teeksin seda teistmoodi. Minnes Säreviga proovi, tahtsin ma rakendada oma arusaamist ja nägemust, aga Särev, olles nii palju teinud "Libahundi" lavastusi, lihtsalt ei usaldanud mind. Särev lihtsalt suunas, nii nagu tema Tiinat nägi, sest ta tundis ju tükki peensusteni ja ta ei julgenud seda teistmoodi näha. Ja üldse ei ole veel olnud lavastajat, kes seda nii lahti mõtestaks, nagu minu arvates seda peab tegema. See on ainus osa minu rollide galeriis, kus ma ütleksin, et andke mulle noorus tagasi! Lubage mul mängida veelkord Tiinat ja ma mängiksin hoopis teisiti. Ma ei ole nüüdsete Tiinadega ka rahul. Tiina on looduslaps, kes võitleb ülekohtu vastu. Ja kui raske oli mul Tiinat mängida, sest ma tundsin, et ma oma kõige kallima asja rikun oma kätes ära ja ei anna maksimumi. (lk 37-38)
• Naerdi ikka, et suur kivi on laval ja kask, mille otsas on orav. Meie ei hiilinud küll ümber kivi, aga hüppasin kahe meetri kõrguselt kivilt alla. Kartsin küll, aga ikka hüppasin. Mitte efekti pärast, vaid sellepärast, et Tiina ei karda midagi. (lk 38)
• Seda kõike võib ju teha, aga ma ei võta vastu neid tänapäevaseid lavastusi. Sest minu meelest need ei ole geniaalsed, neis ei ole midagi huvitavat ega uut. Tänapäevane võib olla, aga see peab midagi ütlema. Peab ikka nii olema, et "Libahunt" raputab saalisolijaid. (lk 38)
• Meil olid "Pygmalioniga" proovid käimas, kui ühel päeval tuli Priit Põldroos meid vaatama. Ta ei olnud rahul ja saatis meid pooleteiseks kuuks proovisaali tagasi. Me olime väga õnnetud, arvasime, et me mängime hiigla hästi. Tehniliselt pidi see tükk küll olema hästi viimistletud, ega me muud ei osanud teha. Aga Põldroos ütles ikka, et vanamoodi mängite. Ja siis hiljem, kui ta tuli proovi, siis ta pani küll paika oma väga lühisõnalised mõtted. Minu pani ta ka paika sellega, et esimene osa on: "olen korralik tüdruk, olen jah", ja teine osa "mis minust saab?". Roll hakkas kohe õiges suunas minema ja kogu minu soovid ja püüdlused läksid siis ju selle antud juhise juurde. (lk 39)
• Kui nad tulevad ballilt koju ja Higgins ütleb Elizale, et too mulle mu toatuhvlid! Ja Eliza viskab need Higginsile vastu pead, ise viskub maha ja hakkab meeleheitlikult nutma. Ma ei tea, kas see oli autoril ette nähtud, aga mina viskasin ennast põrandale. See oli väga raske ja väga traagiline stseen. Stseenis, kus ta läheb pr Higginsi juurde ja kuhu tuleb ka Higgins, kes käsib tal midagi osta ja Eliza ütleb, et ostke ise! Oleneb ju ka näitlejast, kuidas ta seda allteksti mõistab. Kas Eliza ostab ning muutub nii Higginsi alluvaks või läheb tõepoolest oma teed ja hakkab otsima võimalusi kohanemiseks oma uue olukorraga. Mina isiklikult mängisin teda nii ja seda tahtis ka lavastaja Alfred Mering, et ta tuleb Higginsi juurde tagasi. Need on kaks niisugust väga tähtsat momenti Elizal. (lk 40; tuhvlistseen on G. B. Shaw' "Pygmalioni" IV vaatuses)
• [Lavastusest "Päevad ja ööd":] Põldroos ütles, et laval ei tohi näidata sõda tema koledustes, vaid sõjas peab olema oma romantika. Näiteks kui Anja tuleb, siis tal sinel, pilotka ja säärikud kõik särasid! Kuigi Anjal oli väga raske reis selja tagaja oli mõeldamatu, et võib säilitada niisugust riietust. Ja Ratassepa Zaburov, kui nad esimest korda kohtuvad, oli ka nagu pildi pealt välja lõigatud, ilus ohvitser. Meie siis tahtsime natukene nüristada neid asju. Määrisime oma saapad vaseliiniga ära, panime puudrit peale, istusime oma sineli peal ja pilotka panime kaenla alla, et neid kortsutada. See oli esimest korda, kus Põldroos siis käratas meie peale, et mida te endale lubate! Järgmiseks korraks oli kõik muidugi pressitud ja täpselt sama läikiv. Põldroos ütles, et me ei tohi publikule näidata naturalismi. Et kui me toome suhkrusaba lavale, siis see ei ole kunst. See on naturalism, ta ei armastanud seda. (lk 42)
• [Gogoli "Revidendist":] Lauter oli ju niisugune näitejuht, et ega seal palju improviseerida ei saanud. Tema veendumust oli väga-väga raske ümber muuta. Kui oli Hlestakovi stseen mammaga ja ma pidin sisse tulema, siis selle väikse prantsuskeelse lause andis Ants Lauter mulle hääleliselt ette. Mina oma naiivsuses ühel proovil küsisin, et kas seda teisiti ei või öelda? Siis ta väga järsult ja kategooriliselt ütles: "Seda öeldakse ainult nii nagu ma ütlen ja mitte teisiti!" (lk 46-47)
• Kui näitleja annab stseenile oma hinge, siis tulebki see sära ja plahvatus. (lk 47)
• [Lavastusest "Kretšinski pulm":] Et isegi I ja ja II vaatuse lõppedes oli saalis nii suur aplaus, et eesriie läheb lahti, on harukordne minu teatrisolemise ajal. Mari Möldre kippus ikka naerma. Suurorg oli ju ka laval igavene vigurivänt ja kui tema naerma hakkas, siis ei pidanud teda ükski vägi kinni! Aga ülemängimise kartust ei olnud, nad teadsid, kui kaugele tohib minna. Näitleja iga erk elas laval. Kui me praegu vaatame lavale, siis on nagu tuimus. Aga siis oli see kõik orgaanikaga ühendatud, et seda oli nauding vaadata ja see nakatas. (lk 49)
• Ma olengi peamiselt Eskolaga mänginud. Aga Eskola oli üks haruldane näitleja selles mõttes, et tema oli tujukas. Kui talle roll ei meeldinud, siis ta lihtsalt ei teinud! (lk 51)
• [Ants Eskolast:] Me mängisime "Kaluri poega" peaaegu sada korda, see oli tol korral haruldus. Rasked stseenid olid seal, Senta läheb uputama ennast. Ja sajast mängukorrast oli ta 75 korda purjus, nii et ma võisin teda laval raputada nii palju kui tahtsin. (lk 51)
• Särevil oli üks tore omadus: ta jaotas alati rollid õigesti. Ja kui ei sobinud, oli Särev võimeline proovide käigus osatäitjat vahetama. (lk 51)
• Kui võrrelda neid paarishobuseid, Eskolat ja Karmi, siis vahe oli nende vahel suur. Karm ei olnud kunagi laval n-ö vallatu, aga Eskola küll. Karmiga ei saanud kunagi hommikul proovi minnes mõelda, et ma teen täna natuke kergemalt, sest eelmisel õhtul oli just raske etendus olnud. Ta ei teinud kunagi proovi kergelt, ta läks täie auruga oma rolli sisse. (lk 51)
• "Revidendi" viimases stseenis, kus Lindau ja Suurorg meid õnnistasid paarimineku puhul, oli Eskola korjanud endale pihku küünlarasva. Ulatas mulle käe ja korraga ma tunnen, et mul on peos midagi vedelat, sooja ja õudset. Mina mõtlesin, et see on hiir, aga mina kardan maailmas kõige rohkem hiiri. Kõik hakkasid naerma, publik sai ka aru, et midagi juhtus. Aga me ei teadnud, et lavastaja Lauter on saalis. Ma sain oma elu ainsa käskkirja, Eskola ise sai ka. Eskola oli meister selle peale ja tundis ise nii rõõmu, et ta sai sellise tembu ära teha. (lk 51)
• Aga kui Eskola hoogu sattus, siis hingata ka enam ei saanud laval! See hingejõud, mis siis hoovas Eskolast! Kui talle roll meeldis - näiteks "Kretšinski pulmas" - siis pidid olema tähelepanelik ja talle täie jõuga vastu mängima. Mõistus ja süda pidid olema kui pingul traadiotsad. "Revidenti" oli temaga väga tore mängida, sest et meil see stseen toolidega, mis läks meil alati aplausiga, see lihtsalt lendles. Ja ma pean ütlema, et esimest korda mul oli niisugune mõte: küll on tore näitleja olla! (lk 51)
• [Kaarel Karmist Lermontovi "Maskeraadis":] Karm olla kunagi öelnud, et kui tema tahab ühte osa mängida, siis olgu tal vastaspartner kas või puunott, tema mängib ikka. Ta oli harjunud mängima väga palju värssi, temale ei tekitanud see mingeid raskusi, aga minule küll. Meil oli stiilis ka väikene vahe, neid kokku sobitada oli küllaltki raske. Sest Karm armastas värssi anda natuke kõrgemal realismist, n-ö koturnide peal. Aga mina olin ju koolist tulnud ja minul oli realism kõige tähtsam. Ja ma armastasin ka pause oma mängus teha, Karmile ei meeldinud. Mul tuli üliinimlikku hingejõudu tarvitada, et sundida Karmi minu pausi välja kannatama. Proovides lõi ta muidugi mu tekstile sisse. Ta ei läbenud oodata, tahtis edasi minna. Ta põles, ta oli pingul nagu vibu, kus sõnad tulid nagu teravad nooled! Ja et teda kinni hoida ja allutada ka oma mängule, seesmisele arusaamisele ja intensiivsusele, siis oli vaja meeletut kontsentreerumist. Nii et kui ma tegin need stseenid Karmiga ära, siis ma olin kohe läbimärg. See on minu teatritöös vist üks suuremaid õppetöid. Ja sellest peale me hakkasime Karmiga väga hästi koos mängima, hakkasime üksteist tunnetama. Ma tundsin, et Karmi iga erk värises ja ta ootas kannatlikult mu sõna. Ma õppisin tema kõrval värssi lugema. Ma omandasin sealt jõudu oma järgnevateks osadeks. (lk 56)
• [Ilmar Tammurist:] Minu arvates Tammur tegi palju tööd intuitiivselt, ta nakatas näitlejaid looma oma sarmiga. Nakatas meid ise tegema, uskuma ja see ongi kõige suurem võlu. Tammuri värskus ja andekus sütitas ja korraga hakkas sündima tõeline kunst. Meil olid proovid üleval proovisaalis küllaltki intiimsed. Ta tegi täpselt nii palju proove nagu meile oli vaja. Tammur seadis dialoogid või stseenid nagu kaardimängustseen, proovisaalis valmis. Ja kui me lavale läksime, siis ta pani massi lihtsalt juurde. (lk 57)
• Praegu näiteks tunnetan, kui saalis istub tuim lavastaja, kes kaasa ei põle. Kes ütleb sulle moka otsast selle märkuse, aga me ei näe särasilma. Tammur ei armastanud katkestada, ta lasi ikka stseeni ära mängida. Tähtis on, et näitejuht tiivustab sind, et sul on proovi hea ja vaba teha. Ta lubas eksida. Tänapäeval on niisugune kuiv, tuim tegemine. See on õudne, vähemalt vanematele näitlejatele, kes on haijunud teistsuguse loomisega. Ma võin ju näitemängu kodus lugeda, aga mul on vaja elamust, emotsiooni! Ka intellekt peab olema, sa pead ju osa lahti mõtestama. Peab olema selge, mis sa sellega taotled. Ja siis läheb emotsioon juurde ja tekibki suur kunst. (lk 57)
• Tammur oli väga meeldiv, loodus oli andnud temale omamoodi nakatavuse. Temal oli niisugune äraseletamatu jõud, ta ei kakelnud kellegagi. Ta köitis oma suure nooruse entusiasmi, võlu ja kaasakiskumisega.

Ja kui ta oleks olnud haritum, ei oleks teda keegi teatrijuhi kohalt maha võtnud. Aga et ta oli laisk ja tal lasti laisk olla, vaat siin on traagika. Sest mina ühel koosolekul hoiatasin, et nii ei tohi, talle peab päitsed pähe panema. Tammur jäi seisma. Aga kui inimene ei laadi ennast, siis ta jääb. Viinakurat ja naised tulid mängu, liigne enesekindlus ka. Ju ta ise pärast tundis ka, et näpud põhjas on. (lk 62)

• Panso oli suure intellektiga, ta oli palju lugenud. Tal oli õppejõud Põldroosist suur abi. Panso läks sügavuti, ta oskas juba kirjanduslikult lahendada neid näitemänge ja osi. Tammur oli noor, ta oli näitlejana väga andekas, võib-olla üks andekamaid meie trupis üldse. Polnud üldse aimugi, et temast oleks võinud näitejuht saada. Tammur tegi intuitiivselt tööd. Tal ei olnud nii palju tarkust, sest tal polnud haridust, aga tal oli see, mida Vollil ei olnud. Me ei saa mitte midagi teha, ühel on ikka gümnaasiumiharidus, teisel viis või kuus klassi - neid aastaid tasa teha on väga raske. Muidugi, iseõppimise ja enesetäiendamise teel võib-olla saab. Tammur luges väga palju ja eks ta sellepärast püsiski. (lk 63)
• [Tammurist ja Pansost:] Eks nad algul nagu kaks lõvipoega oma suurte käppadega patsutasid üksteist ja mõtlesid, et elu on ilus, aga siis ei olnud veel nii suuri tahtmisi. Neil ei tekkinud niisugust egoismi, nad respekteerisid veel teineteist. Aga pärast hakati alahindama teise tööd. (lk 64)
• Algul oli analüüsproov. Näitleja loeb teksti, igale lõigule on oma ülesanne. Sündmused, kõrvalliin ja peajooned. Lugemisproove peab tegema ka parajuses, neid ei tohi liiga pikaks venitada ja ei tohi liiga lühikeseks jätta. Me kipume praegu liiga lühendama lugemisproove. Näiteks Mikiveril: ma võiksin näppude peal üles lugeda, mitu proovi ma sain "Keisri hullus" enne esietendust. See teeb näitleja ebakindlaks. Aga seda ei juhtunud Tammuriga, sest stseeni võeti läbi nii palju kordi. Tammur võttis stseene tagasi, kuni pani paika. Ega siis ei olnud selliseid proove, kus sai pläratud. Ei Karm ega Eskola ei armastanud proovi ajal mingit nalja. Siis läksid proovid täie eest! Mitte nagu praegu, kui korraga hakatakse rääkima kellestki X-st või Y-st. Prooviaeg läheb ja mõtled: issake, ma olen ainult kord oma rolli läbi mänginud!

Kord küsiti minu käest, et kuidas ma osa õpin? Ma ei ole siiamaani veel kodus oma osa õppinud! Ma ei pea õppima, kui ma võtan proovis ühte stseeni läbi kolm korda - mul jääb ju nii tekst pähe! Aga kui me lõpmatuseni ainult filosofeerime ja võtame vaevu ainult üks kord stseeni läbi, siis on nädal aega (kui sa ainult episoodis oled), kui jälle üks kord saad näidendi läbi mängida! Kui kodus õpid teksti, siis hakkab tööle mehaaniline mälu. Sa ei harju sellega, ta ei lähe verre ja võib juhtuda et laval korraga unustad teksti ära. (lk 65-66)

• Panso lavastus "Kuningal on külm" oli mulle nagu õppetööks. Panso tegi väga ilusat ja põhjalikku tööd, ma arenesin selle töö juures. Pean ütlema, et Tammsaare tekst on minule lihtsalt raske. Seal on väga palju sellist meloodiat sees. Panso avas Tammsaare voolavuse, musikaalsuse ja mõttetäpsuse. Muidu on öeldud, et näitleja peab jälgima kirjavahemärke. Aga Panso hävitas komasid ja punkte - ta viis mõtted selliste rühmadeni, kus kolm-neli lauset laksid ühe hingetõmbega. Ta viis kõne väga voolavaks ja ilusaks. (lk 70)
• [Egon] Rannetil on "Südamevalu" ja ka "Kadunud poeg" hästi kirjutatud, tol ajal iseäranis. Rannet oli ka proovides, tuli särtsus igalt poolt. Ta ei armastanud teksti kärpida, aga Tammur armastas ja täiesti õigesti tahtis kärpida. Mina olin siis see vahelüli, kes võis Rannetiga rääkida, sest mind ta veel kannatas. Teisi ta ei lasknud ligi ka. (lk 72)
• Kui näitlejale roll meeldib, siis on proovide käik pingeline, aga meeldiv. (lk 73)

Tema kohta

• Harjuti naerma, kui Liiger lavale ilmus, ja naerdi harjumusest ka siis, kui ta kontrolletendusel esmakordselt publiku ette ilmus traagilises rollis: üliõpilase Eva-Maria Stadingerina M. Halbe näidendis "Lõikuspüha". Kohkudes kuulis ta ka esietendusel naerukahinat tärkavat, mis aga äkki mattus surmavaikusse. Ometi! Ta unustas kõik peale selle, et pidi kogu olemusega ümber kehastuma oma armastuse eest võitlevaks ja sellest moraalse kohustuse ajel loobuvaks tütarlapseks.

"Nii tugevat kontsentratsiooni nagu tol korral olen hiljem harva saavutanud," ütleb Liiger ise seda etendust meenutades. See oli tõeline "mäng panga peale", lahing, milles Ellen Liiger võitis õiguse olla tunnustatud võimeka draamanäitlejana.

• Liigeri kunst on eelkõige elamuslik. "Mängin heameelega emotsionaalseid rolle. Puhtintellektuaalsed osad mind ei köida," ütleb näitleja ise. Lavakuju loomisel juhib teda peamiselt selle käitumist ja tegutsemist määrav tunneteloogika. Intellektuaalne analüüs kuju loomise protsessis pole eesmärk omaette, vaid vahend, et süda leiaks õige tee ning suhted. See annab E. Liigeri kangelannadele suure sisemise rikkuse, hoiab neid pinnapealsuse ja trafaretsuse eest, loob erilise kontakti lava ja saali vahel. Kuju loomine ei lõpe Liigeril esietendusega. Ta jätkab tööd, teeb uusi avastusi ning säilitab sellega rolli püsiva värskuse, sisemise tunglemise ja kulumatuse kuni viimase etenduseni.
• Kõige selle kõrval õpetas ta Tartu Riikliku ülikooli klubi näiteringis sõnakunsti, olles ühtlasi ringi juhiks. [---] Inimesena temperamentne ja köitev, sügava analüüsivõimega, oskas ta töö näiteringis nii huvitavaks teha, et õige mitmest tema õpilasest-näiteringlasest on saanud elukutseline näitleja. Ellen Liiger on sagedaseks külaliseks raadiostuudios ja mikrofoni vahendusel kümnete tuhandete raadiokuulajate kodudes. Teda hinnatakse kui üht meie silmapaistvamat kuuldemängunäitlejat.
  • Lilian Kirepe, "Eesti NSV rahvakunstnik Ellen Liiger", 1968