Karin Kask
eesti teatriteadlane ja kriitik
Karin Kask (aastani 1943 Karin Mullas; 22. september 1919 Tallinn – 12. mai 1998 Valkla) oli eesti teatriteadlane ja kriitik.
Intervjuud
muuda- [Priit] Põldroos oli nagu aednik, kes vaatas, mis sellest lillest saab. Las ta vahepeal kasvab üksipäini, saab tuult ja päikest. Teised olid rohkem nagu dirigendid. (lk 30)
- Mulle meeldis, kui Põldroos kunagi rääkis, kuidas kolm meest reageerivad surmateatele, mis tuuakse: üks paneb hirmsasti karjuma, teine jookseb ringi ja kolmas ei tee mitte midagi. Jääb vaikselt istuma ja teeb ainult väikse liigutuse, nagu lükkab pisara alla. See oli "Vene inimestes", kui Glooba surmateade tuleb. (lk 31)
- Põldroos ei tahtnud, et laval oleks olustik, ta nagu vältis seda. Kõrgendatud realism oli tal nagu põhimõte. Kõik need puhtad ülikonnad ja pilotkad. (lk 42)
- Karm oli omalaadne Hamlet, aus võitleja. Ta ei olnud niivõrd intellektuaalne kannataja, vaid lõpp oli isegi optimistlikum. Lõpuga oli rõhutatud, et ta usub ikka, et midagi läheb veel paremaks. Seal ju Fortinbras annab Hamletile au ja teda kantakse õlgadel nagu pjedestaalil välja. Hiljem ei ole nii enam mängitud. (lk 50)
- Tammur ja Panso on kaks niivõrd erinevat nähtust, kes olid mõlemad sel ajal teatris vajalikud. Aga kogu vastuolu arenes sellepärast, et nii nagu kaks rivaali, hakkas üks ühele ja teine teisele poole kiskuma. Tammur ütles mulle, et ma ei saa proovi teha, mu näitleja on Panso ukse taga ja ootab proovi minekut. Panso oli ka kategooriline: mul on seda näitlejat vaja! (lk 63)
- Teatrilavale tuli uus arusaamine inimesest. Et inimene võib olla ka konfliktne ja võib eksida ja et ei ole ainult lakeeritud positiivne kangelane. Ja see lõi uuesti elevile Põldroosi kui kirjutaja, kes oli vahepeal ära olnud teatrist. Ta kirjutas küll oma, küll Teatraali nime all. Ta jälgis Pansot, ta kirjutas iga Panso lavastuse kohta retsensiooni. (lk 70)
- [Egon Ranneti näidendist "Südamevalu":] Mulle tundub, et see oli Draamateatrile omane lahendus, mängida kujusid sisemiselt konfliktselt. Aga Vanemuises pandi rõhk sotsiaalsele problemaatikale. Seal on ju Mari-Elts pandud lihtsalt raamatut lugema ja kompvekke näsima, et kulaku tütre olemust rõhutada. Minule meeldib muidugi konfliktne variant rohkem. (lk 73)
- Karin Kask; Ellen Liigeri intervjuuraamat "Ma tahan mängida!", 2018
"Sinu isiklik piksevarras"
muuda"Sinu isiklik piksevarras. Karin Kase kirjad Kaarel Irdile 1953-1984", Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2007.
- Elutõe mõiste ise vajaks analüüsimist. Minu meelst on kogu senine viga selles, et me oleme samastanud enamikul juhtudel elutõde sellega, mis on nähtav ja käega katsutav. Elutõde, mida me ei näe ja mis on inimestes enestes, on hoopiski keerulisem ja selle tundmine nõuab suurema ettevalmistusega inimest või kohutavalt andekat inimest. (Karin Kask Kaarel Irdile, september 1962, lk 31)
- Minu meelst on oluline, et kujud jääksid elama. Et me suudaksime kujutleda, kuidas nad edasi elavad. Elavate inimeste puhul me ju seda teeme. Imestame, mis ühest sai ja ei imesta hoopiski, mis teisest sai. Mida lähem on kuju elutõele, seda enam me kanname talle üle samu suhteid nagu elavasse, meile teada-olevasse inimesse. (Karin Kask Kaarel Irdile, september 1962, lk 32)
- Üldiselt - lugu on asjalik ja asja eest. Mulle meeldib kõige enam lõpp. See on kole õige ja tuleb nagu püssist. Siin on tunne, et tahaks vahele ütelda - veel, pikemalt, rohkem! Ja ka keel ja mõte löövad särama. (Karin Kask Kaarel Irdile, 1962, lk 35)
- Lähen praegu suusatama, õieti võistlema ja oma instituudi au kaitsma. Ega see 5 km larpimine nalja asi pole. Kuid siis Te ehk peate kriitikut veel inimeseks, muidu on lihtsalt jahupea ja õelusevats. (Karin Kask Kaarel Irdile, 13.02.1963, lk 37)
- Mulle paistab, et arvustuse kirjutamine läheb üha raskemaks ja ma tunnetan järjest enam, kui palju rohkem peaks teatrist teadma. Õigemini - teda peaks iga üksiku rakuni tundma. Sest mulle saab järjest enam selgeks see, kui kerge on noort kunstiidu surnuks lüüa. See on kõige halvem. (Karin Kask Kaarel Irdile, 28.06.1966, lk 40)
- Ma ei taha sugugi viriseda. Kuid ma tahan, et meie teater oleks kõige parem teater maailmas. Ja sellepärast on kõige tähtsam hoida nende tegijaid. Ma murran seepärast juba tükk aega pead, kust otsast alata, sest midagi on hästi sassis ja segamini nende peades ja tegudes, kes saavad selle eest palka, et kunsti normaalsele arengule kaasa aidata (mitte kaasa segada!). (Karin Kask Kaarel Irdile, 28.06.1966, lk 40)