Mari Möldre

Mari Möldre (sündinud Elviine Annuk, hiljem Elviine Möller, Mari-Ann Möller ja Mari-Ann Tarmo; 13. oktoober 1890, Saadjärve vald, Äksi kihelkond – 5. jaanuar 1974 Tallinn) oli eesti näitleja. Tema mälestusteraamat "Eesriie avaneb" ilmus 1963. aastal, 2010. aasta uustrükis leiduvad ka peatükid, milles Möldre räägib talle ja abikaasale osaks saanud repressioonidest Nõukogude ajal.

"Eesriie avaneb"

Tsitaadid väljaandest: Mari Möldre, "Eesriie avaneb". 2. trükk. (Isikuregister: Jaan Isotamm, järelsõna: Piret Kruuspere). Tallinn: Eesti Päevaleht; Akadeemia, 2010.

• Kuigi viibisin mitu aastat kiriklikus õhkkonnas, ei saanud minust ometi usklikku ja ma vaatasin juba koolilapsena kiriklikele tseremooniatele, välja arvatud matused, kui etendustele või lavastustele. (lk 24)
• Postimees hakkas järelejätmatu kiuslikkusega ründama Vanemuise juhatust ja ka Karl Menningut, nõudes kergemat repertuaari, s.t operetti ja janti. Vaevalt küll vajas Jaan Tõnisson kui ikkagi ülikooli haridusega inimene ise seda "kergemat" repertuaari. Ta pidas silmas kõigepealt oma Eduerakonna meeste huve, kavatses muuta Vanemuise teatri propagandaareeniks, hakata korraldama erakonna kihutuskoosolekuid ja perekonnaõhtuid tee ja kuremariini joomisega. (lk 96)
• Karl Menning oli väga energiline, mitmekülgsete võimetega, kuid seejuures suurte hingeliste võngetega inimene. Üliõpilasena ta lärmas ja pummeldas. Lõpetanud Tartu Ülikoolis usuteaduskonna, pidas ta maakirikus jõululaupäeva õhtul oma esimese ja viimase jutluse. Nagu teab Leopold Hansen kirjutada, läinud Menning kirikust koju, võtnud talaari seljast ning ütelnud emale: "Säh, tee endale sellest palitu, mina seda enam selga ei pane."

Nii viskaski Karl Menning hingekarjase ameti nurka ja sõitis Berliini Max Reinhardti juurde näitejuhtimist õppima. (lk 98-99)

• Näitleja saatus oleneb sada protsenti näitejuhist. Kui näitejuht - eriti kui ta on kogu teatri repertuaari määrajaks - mõnda näitlejat ei näe või ei taha näha, võib ta tema ande kahe-kolme aasta jooksul hävitada. (lk 122)
• Aga tol ajal [1920ndate algul] tegi ooper Eestis esimesi samme ja mingisugusest kindlast stiilist ei saanud veel juttugi olla. Ooperit lauldi enamasti staatiliselt. Solist seisis lava keskel või ääres ja laulis, käsi püsti või rinnal, oma aariat. Mäletan üht meessolisti, kes pidi ooperi süžee kohaselt armastust avaldama. Ta seisis aga kogu aeg küljega oma armastatu poole ja vahtis meeleheitlikult Raimund Kulli taktikeppi. Selline "stiil" oli draamas lubamatu. Mina kui draamanäitleja liikusin laval elavalt ja vabalt ja langesin seega tolleaegsest ooperistiilist välja. (lk 123)
• Unistasime kogu aja Kultuurkapitali toetusest, ja esimene ringreis edukalt seljataga, usaldasidki Rändteatri direktor August Sunne ja tema abi Rudolf Klein riigivanem Jaan Teemandi jutule minna. Kas võis sellisele julgele tublile kollektiivile riiklikku abi keelata? Riigiisa jutt oli aga üsna lühike:

"Mis teatrit maale veel vaja. Maainimesed peavad tööd tegema, aga mitte teatriskäimisega kallist aega raiskama. Laupäevaõhtul tulevad kokku ja teevad ise oma simmani ära. Ei riigil ole niisuguse tühja-tähja peale raha raisata. Maale on töökäsi vaja. Minge maale, tehke tööd. Praegu kibe heinaaeg."(lk 211)

• E. Vilde 60 aasta sünnipäeva banketil 1925. aastal Estonia Valges saalis olin ma üheks tema lauanaabriks. Vestlus kulges meil väga elavalt. Ta puistas igasuguseid anekdootlikke lugusid nagu käisest. Üks tõusikuproua küsinud temalt kord:

"Ütelge, härra Vilde, kas "Mahtra sõda" oli ka väga raske kirjutada?"

"Jah, väga raske, mul higi kogu aeg voolas," õhanud Vilde.

Proua löönud kaht kätt kokku ja kiljatanud: "Issand jumal, see on ju õudne - nii paks raamat!"

"Kas te olete "Mahtra sõda" lugenud?" pärinud Vilde omalt poolt.

"Ei, mina küll mitte, aga minu tantel on see raamat," tunnistanud prouake. (lk 248)

• Üldiselt oli A. H. Tammsaare väga elav vestleja. Rääkis kõigest, välja arvatud kirjandus ja eriti veel isiklik looming. Ta oli äärmiselt tagasihoidlik, põlgas igasugust välist hiilgust ja efekti. Viibisin tema 50. sünnipäeva aktusel. Terve saal oli puupüsti täis, aga üks tool jäi tühjaks - sünnipäevalapse oma. (lk 274)
• Kui aga Toots Kiire vennakese ristsetel keset pühalikku talitust grammofoni üürgama pani: "Miinge üüles mägedeele!", tuli köster õhtul koolipoiste magamistuppa ja pidas Tootsile kõva epistli, mille lõpetas sõnadega:

"Sind, Toots, on jumal oma vihas loonud, nuhtluseks inimestele nende pattude eest. Ütle, mis pean ma sinuga tegema?"

Tundsin kogu südamest köstrile kaasa ja mu suust lipsasid surmtõsiselt, täis seesmist veendumust, sõnad: "Mitte ei tea teile nõu anda."

Leopold Hansenile, kes mängis köstrit, tuli minu omaalgatuslik lause ootamatult, ta hakkas turtsuma ja kukkus nõnda kurjustavast toonist välja. (lk 276)

• Ruut [Mari Möldre abikaasa, näitleja Ruut Tarmo] ei tahtnud mind laval [Tootsi mängimas] nähagi ja ütles: "Kunstiliselt võib seda nimetada ehk naisnäitleja meisterlikkuse tippsaavutuseks, aga pole kuigi veetlev mõelda, et see poiss just minu naine on." (lk 276)
• Kui elasime Kaupmehe tänaval, siis puhastas ja pressis Ruut oma riideid ikka köögilaual. Ühel päeval helises uksekell. Noorevõitu naine seisis ukse taga, kaks paari pükse ja pintsak käsivarrel, ning palus need rätsepmeistril ära pressida ja puhastada. Vaatasin segaduses talle otsa ja vastasin:

"Teil on vist aadressiga eksitus, meie majaski ei ela rätsepat."

"Aga siin ju pressitakse ja puhastatakse ometi ülikondi, meie aknast on näha," käidi mulle peale.

Siis taipasin. Ruut pressis jälle parajasti köögis pükse. Kõigest jõust tõsiseks jäädes laususin:

"See rätsep korrastab ainult oma riideid." (lk 352)

• Ühel järjekordsel ülekuulamisel avastas sama uurija mu toimikut lehitsedes kolm minu Joosep Tootsi vestet, mis kandsid tookordse Kunstide Valitsuse juhataja Johannes Semperi allkirja. Nägin selle leiu puhul uurija näoilmes äkilist suurt muutust. Ta haaras toimiku ja kadus kaheks tunniks, jättes mind ootama. Tagasi tulles ütles ta mulle: "Nüüd tuleb teil kanda ainult pool karistust." Küsisin: "Miks pool karistust, kuna olen süütu inimene ja pean saama vabaks." Ta vastas, et vabaks mind lasta ei saa, siis peaks ta ise istuma minema, kuna ei tohtivat arreteerida ühtegi inimest, enne kui tema süü pole tõestatud. (lk 412)