Leopold Hansen

Eesti näitleja ja lavastaja

Leopold-Ottomar Hansen (27. november 1879 Laiuse vald, Tartumaa – 15. veebruar 1964 Elva) oli Eesti näitleja ja lavastaja.

Kirjutisi

muuda
  • Too päev oli tuulevaikne ning leitsakuline. Õhk oli nagu paigale ehmatanud ja linnudki pidasid vaikust. Alles siis, kui pilvetomp päikest riivas, ärkasid puud-põõsad ja ööbikki kukkus laksutama. Ta laksutas seal ojakäärus, kus leinapaju laineid kammis. Tahtsin teda lähedalt kuulata.
Peoni oli veel aega, rahvas alles kogunes. Ma laskusin lepikusse. Tasakesi lükkasin oksi laiali ja peatusin hinge tagasi hoides iga kord, kui linnuke pausi pidas. Niimoodi kavaldades jõudsingi talle lähedale. Ta istus lepaoksal ja hõiskas, väike roostekarva linnuke, kõhupoolelt valkjas-hall. Ka varblane ei kadestaks sellist tagasihoidlikkust. Aga kus on alles kõri!
Ma otse rüüpasin neid helisid. Tuli tahtmine talle veelgi ligemale pääseda. Pidin oja poole kõverdunud tüvikate alt läbi ronima. Lamasin nüüd selili selle oksa all, mille peal ta laksutas, kuulmata ja nägemata midagi enda ümber. See oli nagu lummus.
Äkki lõikas trilleri sekka meie peo alguse signaal. Jätsin ööbiku laulma ja pugesin käratult tuldud teed tagasi. (lk 28)
  • ...Juhan Simmiga kasvasime koos teist lapsepõlve — kunstilist. Olime "Vanemuise" lapsed. Meid hüütigi "Vanemuises" kaksikuteks: kus oli üks, seal oli ka teine — vabal ajal muidugi, sest töö juures oli kummalgi oma ala.
Suure õhina ja ennastsalgavusega tehti toda tööd. (lk 29)
  • Mäletan esimesi sümfooniaorkestri proove. Orkester laiutas siis laval ja tõrjus näitlejad rõdutagustesse suitsetamisruumidesse. Igal vabal momendil ruttasin rõdule, et vaadata-kuulata orkestrit, mida juhatas Simm.
Kord ilmus minu kõrvale ka Menning. Temagi vaatas ja kuulas.
"Küll juhatab inetult," ohkas ta, lõi käega ja läks välja.
Aastate pärast polnud inetusest enam juttugi... Simmist sai osavaim ning armastatuim koorijuht üle maa. Kõik suured laulupeod olid tema juhatada. (lk 29)
  • Kasvasime küll vennalikult, kuid sõprusest ei tahtnud meil suurt asja saada. Küllap sellepärast, et ülimal lõbumomendil läksime ikka tülli. Kui tihti lahkusime teineteisest sinasõpruse lõpetamisega. Lõppude lõpuks sai see meile omamoodi harjumuseks, kuigi asi sinasõprusest päris lahtiütlemiseni siiski ei jõudnud. Kui teisel päeval kokku saime, alustas ikka üks meist kohmetult:
"Nagu imelik on täna..."
Teine toetas takka: "Ega ta minulgi teisiti ole!"
"Peaks nagu midagi tegema..."
"No teeme ometi!"
Ja "Vanemuise" lett taastas õhtul puruks kistud sõpruse. (lk 30)
  • Laul laulu järel lendas suveõhtusesse taevasse. Äkki ühe laulu lõpul, kui koorijuhi taktikepp langes, jäi üks hääl omavoliliselt trillerdama. Ööbik oli mulle järele tulnud ja põrutas pea kohal kase otsas oma laulu. Ta ei läbenud hingegi tõmmata, hõiskas ühtevalu kuni kontserdi lõpuni — nagu oleks ta tahtnud inimkooriga võistelda ja arvas endast üksinda selleks küllalt jätkuvat. Et ta üksinda oli, jäi ta siiski alla: meie omad karjusid kõvemini. Aga kui terve Kivivare ööbikute koor kohal oleks olnud, kes teab, mis tollest "Vanemuise" muusikaosakonnast siis saanud oleks!
    • Leopold Hansen, "Kivivare ööbik", rmt: "Juhan Simm sõnas ja pildis", 1975, lk 27-30; raamatust "Karjapoiss on kuningas", Tallinn, 1963

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel