Unistasime kogu aja Kultuurkapitali toetusest, ja esimene ringreis edukalt seljataga, usaldasidki Rändteatri direktor August Sunne ja tema abi Rudolf Klein riigivanem Jaan Teemandi jutule minna. Kas võis sellisele julgele tublile kollektiivile riiklikku abi keelata? Riigiisa jutt oli aga üsna lühike:
"Mis teatrit maale veel vaja. Maainimesed peavad tööd tegema, aga mitte teatriskäimisega kallist aega raiskama. Laupäevaõhtul tulevad kokku ja teevad ise oma simmani ära. Ei riigil ole niisuguse tühja-tähja peale raha raisata. Maale on töökäsi vaja. Minge maale, tehke tööd. Praegu kibe heinaaeg."(lk 211)
Müts kuklas, palituhõlmad lahti, käimise juures kätega vehkides, tormas Teemant üle turuväljaku ja väga tihti rippusid tal ühe püksisääre alt aluspüksi paelad: oma hajameelsuses kinnitas ta vist ühe poole, unustades seda teha teise poolega. Aga need paelad olid alati imevalged, nagu konstateerisid tema tuttavad.
Elfriede Lender, "Minu lastele", Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 124