Vikitsitaadid

Joanna Hoffmann

eesti kunstnik, kuraator ja muuseumitöötaja

Joanna Hoffmann (sünninimi Joanna Pungas, seejärel Joanna Veelmaa, sündinud 8. jaanuaril 1990) on eesti kunstnik, kuraator ja muuseumitöötaja, Tartu Kunstimuuseumi direktor.

Joanna Hoffmann, 2021.

Intervjuud

muuda



  • Me ei saa võistelda Eesti kunstimuuseumiga ja oleme teadlikult nii-öelda igavene teine. Meie potentsiaal ja võlu peituvad just selles, et oleme väiksem ja eksperimentaalsem ning meil on kiirem võime reageerida ühiskonnas toimuvale. Saame olla paindlikum ja võime ka rohkem eksida, meil on teisena rohkem mänguruumi.


  • Meil noortena on väga palju võimalusi: reisida, teha karjääri ja õppida välismaal. Seda kasutab järjest enam inimesi. Samas on minu jaoks mõttekoht, kas peaks looma traditsiooniliseks peetava kodu ning millal ja kuidas seda teha?
  • Näitus kujutab paljuski seda, et kodu on just sõbrad ja turvalisus, kodu ei pea olema majakarp. Kui katkestan sidemed ja hüppan rongilt maha, kas saan sinna tagasi?
  • Mida pidev reisimine ja kodust eemal olemine noorele endale sisemiselt tähendab, seda ei olegi siiani teadlikult eriti käsitletud.
  • Kui elan üürikorteris, siis tahaks seda teha paremaks ja mugavamaks. Aga kas on mõtet, kui ma sealt varsti ära lähen?


  • Direktoriamet, ent igasugune töö kunstimuuseumis, on väga põnev ja vaimu kosutav. Muidugi on väljakutseid ja tegemist palju, kuid õnneks on mul vedanud suurepärase ja toetava kollektiiviga, kelle peale saan alati kindel olla. Tegelikult olen väga tänulik, et mulle on selline eneseteostusvõimalus nii noorelt antud!
  • Kui olin päris väike ja koolis veel ei käinud, luges vanavanaema mulle tundide viisi muinasjutte ette, mina aga joonistasin samal ajal kuuldust pilte. Tema õpetas mind ka kuduma, lugema ja kirjutama. Tegu oli üldse väga vinge naisega, kes 20ndate eluaastate alguses pani Viljandis püsti oma õmblustöökoja ning töötas veel 80ndates eluaastates Pärnu haiglas hooldusõena.
  • Nädalavahetusel käisin Tallinnas ja kasutasin veel viimast võimalust külastada mitmeid huvitavaid näituseid, mida pole enam võimalik näha. Tundsin rõõmu sellest, et ilm oli ilus ning kõndisin ühe päevaga kokku kuskil 10 km. Siseruumides hoidsin maksimaalset distantsi ja kandsin uhkusega Tartu Kunstimuuseumi Eduard Wiiralti loomingust tuntud tiigripildiga maski.
  • Selleks, et märtsikuus ekraani taga istumisest üleküllastust ei tekiks, kavatsen palju jalutada, nautida Tartu toredat linnaarhitektuuri ja vaadata, kuidas puudel pungadest lehed võrsuvad. Samuti plaanin läbi lugeda Vahur Afanasjevi "Õitsengu äärel" — see on öökapil juba mõnda aega avamist oodanud ning nüüd, täiendavate piirangute valguses, ongi õige aeg käsile võtta.


  • Ma ei kuula Bowie muusikat iga päev, ent ma mõtlen talle mitu korda päevas. Kuna ta oli minu jaoks täiuslik kombinatsioon andekusest, töökusest ja intelligentsist, leian end paljudes situatsioonides küsivat: "Aga mida David Bowie teeks?" Vähemalt korra nädalas vaatan Bowie laulu "Heroes" 2002. aasta live-esitust Berliinis Max-Schmeling-Halles.
  • Kui muidu käin rahaga pigem tagasihoidlikult ümber, siis kohvitamine-kokteilitamine on minu tõeline guilty pleasure. See aitab argimuredest mõneks ajaks eemale tõmbuda. Eriti mõnus, kui seejuures saab ka mõne põneva inimesega juttu ajada. Lemmikjoogid on cappuccino, piparmünditee ja värskelt pressitud apelsinimahl.
  • Töötades peamiselt 20. sajandi ja nüüdiskunstiga, pakuvad vabal ajal vaheldust ajaloolised lossid ja paleed, mille vastu tunnen kirglikku huvi. Ilmselt on selle algpõhjus lapsepõlves väga suures koguses loetud ja kuuldud muinasjutud. Nii et reisides püüan "kohustuslike" kunstinäituste kõrvalt jõuda ka kohalikesse lossidesse.
  • Juba kolmandat aastat käin religioosselt igal teisipäeval õhtul Naiivi baari mälumängul. Meil on väga tore võistkond, kellega me enamasti eriti häid tulemusi ei saavuta. Öösiti jään magama aga QuizUpi äppi näppides. Minu tugevad valdkonnad on kunst ja kirjandus laiemalt, ent ka spetsiifilisemad teemad, nagu Briti kuninglik perekond, Harry Potter ja Disney multifilmid.


  • Mida enam on nii professionaalidele kui ka niisama huvilistele informatsioon kättesaadav, seda rohkem meid teatakse, külastatakse ning koostööd teha soovitakse. Pealegi usun, et meie ülesanne on teha võimalikult palju teavet inimestele tasuta kättesaadavaks. Teadmised ei tohiks olla privileeg või luksus.
  • Mis motiveerib inimesi… Raha? Kuulsus? Tähelepanu? Missioonitunne? Mingitele õigetele motivatsiooninuppudele tuleks ilmselt vajutada, et need kirjaoskajad viitsiksid panustamist ette võtta.
  • Meenub aga üks naljakas lugu ajast, mil töötasin Keila Koolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Õpilased pidid töölehte või töövihikut täitma Vikipeedia abiga, aga nad ei leidnud infot üles, sest ei osanud lehekülge alla kerida. See polnud väga ammu ja arvan, et aasta oli siis 2013 või 2014. Kõigil olid igatahes nutitelefonid. See näitab, kui väga oluline on õpetada koolilastele info leidmist. Laikida ja pilte skrollida nad oskasid juba toona päris hästi, aga ilmselt tuleks teadlikkust tõsta ses osas, milleks internetti veel saab kasutada.
  • Arvan, et eestikeelse Vikipeedia roll on järjest suurenev ja sarnaneb olulisuselt varsti entsüklopeediatele. Et eesti keeles õpitaks, tehtaks teadust jne, tuleks panustada internetipõhiste andmebaaside loomisesse. Inimestele on mugavus päris oluline ja inglise keeles tegutsemine on tehtud juba väga lihtsaks.

Artiklid

muuda
  • Tartmus tegutseb väga toredas viltuses majas, mis on armas ka kollektiivile endale. Paraku on seal vähe ruumi ning mööda kitsaid treppe on paljudel liikumisraskustega inimestel keeruline või võimatu liikuda.
  • Möödunud aastal terve maja täitnud näitusele "Pallas 100. Kunstikool ja kultus" mahtus umbes 250 teost. Tegu oli päris tihedalt kujundatud väljapanekuga ja see koosnes üsnagi väikestest töödest. Enamasti mahub viltusse majja korraga väljapanekule veel vähem kunstitöid.
  • Sobilik keskkond on tarvilik selleks, et kunstiteosed säiliksid ja et neid oleks ohutu näitusel eksponeerida.
  • Kunst ja kirjandus asuvad teineteisele nii lähedal, et ühte majja kokku tuues täiendavad ja toetavad need üksteist veel võimsamalt.


  • Kogudesse jõudev nüüdiskunst peaks peegeldama ühiskonda, aega ning konteksti, milles ta on tekkinud. Samuti on oluline, et tagaplaanile jääks isiklik maitse ning oleks suutlikkus suhestuda laiema pildiga. Nüüdiskunst on mitmekülgne, meediumide ja stiilide rikas ning väga laia definitsiooniga – seda kõike peab kajastama ka uut kunsti koguva muuseumi kollektsioon.
  • Millist kunsti tänapäeva Eestis luuakse, ütlevad kunstnikud. Demokraatlikus ühiskonnas ei dikteeri loomingu sisu, vormi, esteetikat ega kontseptsiooni poliitikud ega institutsioonid. Võimuorganite ning kunstiasutuste ülesanne on luua vabaks ja mitmekesiseks loometegevuseks võimalikult head tingimused, olles seejuures dialoogis kunstnikega. Diskrimineerimine, represseerimine, igasugune järelevalve ning ettekirjutused loomingule iseloomustaksid totalitaarset riigikorda.
  • Näen erakordselt suurt probleemi Pallase kunstikooli ja n-ö pallaslikkuse vastandamises nüüdiskunstile. Pallasel on Eesti kunstiloos vaieldamatult oluline roll ja ta ei positsioneeri end iseenesest millelegi vastupidiseks. Ent niipea kui selle kaudu hakatakse põrmustama ja halvustama uuemaid kunstisuundi, sh kontseptuaalset või muud teistel põhimõtetel loodut, pälvib Pallas tahes-tahtmata negatiivse ning represseeriva konnotatsiooni. Ja see teeb teenimatult liiga nii ajaloolisele Pallase kunstikoolile kui ka neile kunstnikele, kes tänapäeval sellist loomingut tahavad viljeleda.
Pallaslikkus või ükskõik milline kunstisuund, -meedium või -stiil ei saa ega tohi olla meelevaldseks mõõdupuuks kogu ülejäänud valdkonnale. Kunsti- ja kultuuriajaloo märkimisväärsed saavutused on tõukunud arengust, uuendustest ning eksperimentaalsusest.


  • Muret muuseumi pärast ja muutuste soovi ajendavad peamiselt kunsti eksponeerimiseks ja korrastamiseks kliima poolest ebasobiv hoone, ebastabiilne projektipõhine rahastus näitusetegevuseks ning seetõttu ebakindel tulevik. Imetlen oma vanemaid kolleege, kes on muuseumis aastakümneid töötanud ja paremat aega oodanud. Uut maja ning sobivaid töötingimusi igatsetakse alates 1940. aastast, mil muuseumi asutati.
  • Mina ei tea ühtegi inimest, kes sooviks kunstimuuseumi väljakolimist kesklinnast. Tagasiside on olnud pigem vastupidine. Murelik on olnud eeskätt külastaja, kes tahab siduda meeldiva jalutuskäigu vanalinnas, kohvitamise, poodlemise, raamatukogus käigu ja näituse vaatamise.
  • Kunst on kui elusorganism, mis idaneb, sünnib ja areneb koostöös ümbritsevaga meluga, mitte põllul. Samuti annab atraktiivne, tegus ja ühiskonnaga dialoogi pidav kunstimuuseum kesklinna piirkonnale palju juurde. Linna parema toimimise nimel peab selle südamik olema stimuleeriv, atraktiivne ja seeläbi tugev. Sellest võidab iga tartlane ja külaline.
  • Sisult ja struktuurilt on Tartu kunstimuuseum hästi toimiv institutsioon. Oleme väljaspool Tallinna ainus Eesti kunstiasutus, kes suudab aasta ringi pakkuda mitmekesist rahvusvahelist näitusekava, mille juurde kuulub haridus- ja publikuprogramm ning kunstiraamatute kirjastamine. Meie oma kunstikogu on väga rikkalik: suur ja väärtuslik valik kunstiteoseid annab unikaalse ülevaate eesti kunstiajaloost tänapäevani välja. Puudu on lihtsalt vastav muuseumihoone.
  • Tihti küsitakse, miks ei taha me olla nii ägedas kohas nagu viltune maja. No miks ei tahaks, kui tingimused oleksid kunstiteostele sobivad. Puudulikud niiskus-, temperatuuri- ja valgusolud ei luba aga siin hoones pikemalt ühtegi kunstiteost eksponeerida.
Väga pika aja jooksul pudeneb kõik tolmuks, aga muuseumi ülesanne on seda protsessi ikkagi pidurdada, mitte kiirendada. Näiteks välismaist kunstiklassikat me oma majja tuua ei saa – me lihtsalt ei vasta nõuetele. Nii et sellised Kumu kassahitid nagu Michel Sittowi "Eesti maalikunstnik Euroopa õukondades" või ekspressionistide näitus "Saksamaa metsikud" meie ruumidesse ei sobiks.
  • Rääkides arvude keeles ja vaadates statistikat, siis ka Eesti praktikas on uued näitusemajad end õigustanud. Ja suurelt! Näiteks ERMi vana näitusemajas käis 2014. aastal 30 840 inimest, postimuuseumiga kokku 37 040. See-eest 2017. aasta külastajate arv oli 255 944. Vahe on pehmelt öeldes märgatav.
  • EKA loost võib õppida, et peame pingutama, vaeva nägema, leidma vajalikud ressursid oma kultuuriasutuste jätkusuutlikuks tööks. Me ei tohi mugavusest minna lihtsamat teed neid lammutades, optimeerides, millegi külge või alla sokutades. Nii saab kannatada meie enda kultuur, kaotades professionaalsuses ja mitmekesisuses.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Joanna_Hoffmann&oldid=100015"