Päeval, kui Tuuli sai kakskümmend seitse, avastas ta, et tema sisse on tekkinud bassein. Ruum algas tema laubast ja ulatus nabani. See oli ristkülikukujuline pronksjate äärtega põhjatu kogu, mustjat vett täis. Bassein liikus temaga kaasa. Vesi oli alati tema sees olemas olnud, aga basseini pidi keegi olema värskelt ehitanud. Kas see oli sünnipäevakink? Mitte midagi muud seal polnud. Tuuli hakkas basseinis ujumas käima, küllap selle jaoks oli see loodud. Ja just seda tal oligi vaja. Kui väline maailm muutus talumatuks või igavaks, läks Tuuli endasse, võttis end alasti ja sukeldus basseini. Talle meeldis supelda. Seal polnud tal vanust. Vesi oli alati paraja temperatuuriga, võttis ta rahuliku embusega endasse ja neelas alla. Tuuli solberdas seal edasi-tagasi ja hulpis pinnal, kõrvad vees ja varbad väljas. Bassein oli alati vaikne ja tühi. Ta avas vee all silmad ja vaatas, mis asub basseini põhjatus põhjas, aga ei näinud midagi. Oli ainult vesi, vesi, vesi ja otsatu tühjus. (lk 11)
