Riste Lehari

Riste Lehari (sündinud 21. mail 1989) on Eesti kirjanik ja copywriter.

Intervjuud

Ma olen pärit Tallinnast ja õppisin Kopli kunstikoolis. Mu lapsepõlve meeldejäävamad hetked on aga veedetud Muhumaal, kus meie perel on metsa sees elektrita majapidamine. See on minu jaoks üks väga eriline koht. Veetsin seal suviti pikalt aega oma vanaemaga, kes on hariduselt keskkonnaesteetik ja töötas EKAs õppejõuna. Muuhulgas oli ta suur Merleau-Ponty fänn, ilmselt immutas ta mind seal looduse keskel oma teadmistega. Olin tema esimene lapselaps ja tervelt kaheksa aastat ka ainus, nii et tal oli minu jaoks palju aega ja tähelepanu.
Aga mingi hetk ma tahtsin ikkagi kirjanikuks saada. Ma ei tea, kust see soov tuli. Mäletan, et nägin mingit pilti, kus Hemingway tõmbab oma kirjutusmasina taga sigarillot ja rüüpab kalvadost. See tundus kuidagi romantiline ja cool.
Kuna ma olin Muhumaal kogu aeg vanaemaga ninapidi koos ja tema pidas seal kroonikat, siis hakkasin mina ka juba hästi väiksena tähtsaid asju üles kirjutama. Muhus oli palju aega, et lihtsalt lugeda ja looduse keskel olla. Kirjutasin päevikusse üles oma mured ja "tähtsad asjad" ning niimoodi leidsid need lahenduse. Oma esimesed raamatud kirjutasin ka Muhumaal, illustreerisin ise. Vanaema köitis lehed kokku ja toimetas. Need olid multikatest, muinasjuttudest ja seebikatest inspireeritud segased armastus- ja seikluslood, mille peategelased olid loomad. Ühe loo nimi on "Prügimäe kass ja lossi-kass", mis räägib erinevat sotsiaalset päritolu kasside vahelisest armastusest.
Kirjutamiseks on vaja üksindust. Alguses ma kogun lauseid, muljeid, mõtteid ja tundeid, mis jäävad kuklasse tiksuma. Ja mingi hetk ma tunnen enda sees ära, et pinge nendes on nii suureks kasvanud, et pean selle kuidagi ära lahendama. Ja siis ma lihtsalt lasen lool ise lahti rulluda.
Kirjutamine on minu jaoks hästi mitmefaasiline. Alguses ma ei mõtlegi vormile, panen lihtsalt kirja, mis minu seest välja tahab tulla. Ma ei mõtle ei loogikale ega lugejale. Siis jätan selle marineeruma. Hiljem võtan teksti veel korduvalt uuesti ette. Iga järgmine faas on pisut mõistuspärasem. Marineerimisaeg on minu jaoks hästi oluline.
Ma loen hästi palju! Minu arust ei saagi kirjutada, kui sa ei loe, sest sõnad saavad lihtsalt otsa. Loen isegi pakendite pealt asju – mõtlen sõnastuse rütmi peale –, loen silte, kõike-kõike!
Kui keegi on mind mõne muu kirjanikuga võrrelnud, siis olen teadlikult tema teoste lugemisest loobunud. Aga teisalt, kui kellegi looming on sinusse ikka sügava jälje jätnud, siis – üldse tahtmata teda kopeerida – jõuab see kuidagi ka sinu teostesse. Püüan lihtsalt võimalikult mitmekesiseid tekste lugeda. Kindlasti ei inspireeri mind ainult kirjandus, vaid ka muusika, lavastused, filmid ja kujutav kunst. Ehkki nendegi aluseks on sageli mingid lood või müüdid. Ehk olen kõige rohkem impulsse saanud mittetekstuaalsest kunstist. Või siis lihtsalt elust.
Uni ja vesi on hästi-hästi lohutavad. Ma magan hästi palju. Ma armastan magamist! Ja ma joon hästi palju vett… Kirjanduses võimaldavad vesi ja unenäod mingit totaalselt teistsugust kogemust. Nad on hästi head, lohutavad, mõnusad asjad. Ja ma soovin, et neid oleks minu päris elus alati nii palju, kui praegu on.
Ma lähen unne justkui suplema. See on nagu suur teadvuse meri: ühest küljest hästi varjatud ja personaalne, teisest küljest ühendab uni sind kollektiivse teadvusega. Mulle meeldib tuua sealt fragmente siiapoole. Mul on põnev unemaailm ja tundub, et mingid kogemused, mida ma sealt saan, mõjutavad ka mu reaalsust siin. Tahan unenägusid mäletada ning kui ma näen või kogen midagi eriti võimsat, siis katsun seda kuidagi talletada.
Mida rohkem tähelepanu unenägudele pöörata, seda rohkem saad nendest aru ning nad hakkavad sinuga teistmoodi rääkima. See aitab endaga kontaktis olla.
Ma olen kujundusega väga rahul. Meil oli Liisa Maria Murdveega väga hea klapp ja ma jätsin talle vabad käed. Soovisin ainult, et raamatus ei oleks väga konkreetseid, defineerivaid kujutisi, mis on vist nende lugude puhul mõistetav. Siis hakkas Liisa lustima ja tuligi välja selline kujundus – mitmeti vaadeldavad pildid, mille peal silm puhkab. Mulle meeldib ka kortsus hõbepaberi kujutis kaantel, mis meenutab šokolaadi või kohvipakki ja kutsub raamatut nautima.
[Kirjutamisest kirjaniku ja koopiakirjanikuna:] Need on täiesti erinevad maailmad. Enda kirjutiste ees ma ei vastuta, ma võin minna, kuhu tahan, ja teha, mida tahan. Mul ei ole eesmärki. See on täis teadmatust ja vabadust. Copywriter'i töö on just vastupidine – hästi paika sätitud, kaalutletud, kontrollitud. Ma pean arvestama ka kellegi teisega – kes on mu klient ja milline on tema sihtgrupp. Ja sellel tekstil on alati eesmärk.

Protsess ja eesmärk on neil kahel kirjutuslaadil sootuks erinevad. Aga muidugi on ka sarnasusi. Ikka on vaja teatavat inkubatsiooniperioodi ja reklaaminduses töötamine on aidanud mul ka enda asju kiiremini kirja saada.

[Kirjutamisblokist:] Jaa, ma kogesin seda siis, kui tekkis selline tunne, et varsti on ilmselt raamat koos, aga midagi oli veel puudu. Mind segas see mõte, et raamat peab valmis saama, ja ma ei suutnud tükk aega midagi kirjutada. Mitte miski, mida ma kirjutasin, ei meeldinud mulle. Sellepärast see raamatu väljaandmine ka venis. Eesmärgistatus segas. Aga lõpuks sain ma sellest niimoodi üle, et ma lihtsalt unustasin selle raamatu ära!
Vahel ma kirjutan midagi, mis algul tundub täitsa hea, aga üle lugedes mõtlen, et see on ju kõige hullem asi, mida keegi üldse kunagi on kirjutanud! Minu suhe tekstidega muutub kogu aeg.
Ma ei taha kasutada sellist sõna nagu "teraapia", aga mingil määral aitab kirjutamine enesega hakkama saada. Ma võtan mingi mõtte või tunde, mis mind häirib, justkui enda küljest ära. Vaatlen seda distantsilt ning loon selle ümber uue konteksti. Eks lugudes on kõik need asjad muidugi võimendatud.
Kirjutamine on turvaline ruum. Minu kirjutistesse saab peitu pugeda, aga ma tegelen seal turvalises ruumis ikkagi sotsiaalsete teemadega – üksildus, vägivald, seksuaalsus, kliimakriis, suhtlemisraskused, keerulised emotsioonid...
Ma väga austan seda, kui inimesed oskavad kirjanduse ja kunsti kõigile vormidele läheneda empaatiliselt, kaasa mõelda ja tunda. Kirjutamise lõpufaasis lisan teksti veel enda jaoks olulisi salajasi viiteid. Ideaalne lugeja viitsib muukida. Isegi kui ta neid samamoodi lahti ei mõtesta.
Eelistan tumedaid tekste. Mulle väga meeldivad näiteks Bohumil Hrabal ja Jean-Paul Sartre. Kui ma tunnen, et autor on julge ja aus, siis ma naudin seda. Pigem häirivad mind poosid. Kui ma ei kannata kirjutaja poosi, siis mulle ei meeldi ka tema tekst.
Praegu mõjub see, et ma saan mingile keerulisele asjale uue kindla kuju anda, pigem vabastavalt. Ja minajutustaja ei võrdu minu endaga. See on ikkagi kirjandus, kus on kasutatud ülepaisutamist, kokkusulatamist, fantaasiat. Ma ei pea ka kõikide oma tegelastega nõustuma.
Lood päästavad maailma. Kirjandus ei kao mitte kunagi mitte kuhugi.
Eesmärk mõjub mulle halvasti. Mulle meeldib mitte teada, mida tulevik toob. Kui keegi uurib, kas mul on hetkel midagi töös, siis ma tahaksin pigem eitavalt vastata. Aga jah, töötan praegu ühe pikema tekstifaili kallal, mida ma regulaarselt täiendan ja mille valmimise eeltingimuseks on aja möödumine. Lisaks mõned lõpetamata lühemad jutud, fragmendid.

Aga ma oleksin täiesti rahul ka sellega, kui ma mitte kunagi enam mitte midagi ei avalda. Eesmärgistatus rikub kirjutamisrõõmu minu jaoks kuidagi ära.

Mulle meeldib rahulik elu. Aga kui tunnen, et läheb jälle liiga mugavaks, siis muutun hoopis rahutuks ja hakkan otsima midagi põnevamat. Seepärast meeldib mulle uusi asju proovida – mind turgutab, kui saan ennast millegi uue ja ebamugavaga ehmatada.
- Riste Lehari, intervjuu: Ave Taavet, "Raja kõrval kõndija. Intervjuu Riste Lehariga", Värske Rõhk, 26.11.2022

"Kafe"

Tsitaadid väljaandest: Riste Lehari, "Kafe", 2022.

Mu uni on sügav nagu ookean. Läbi tummiste mulksatuste ja lainetavate kohinate kuulen hetkeks teravat koputust. Keeran end teisele küljele ning ei tee välja. Vajun seejärel une põhja, alguses puudutavad varbaotsad muda, siis kannad ja olengi kinni. Tulnukalik vaal kiljatab kaugelt. Avan suu ja hüüan talle vastu, mu hääl kõlab nagu vana viiul. Ma ei saa liigutada kiiremini kui nii aeglaselt nagu ma seda teen. Ookeanimullide pada keeb kõrvade kohal, vaal vastab mulle jälle. Muus osas on vaikus. (lk 7)
Möödub arusaamatu pikkusega viiv, kus olen otsustamatusesse tardunud. Mõne hetke pärast ilmub klaasi taha hämar nägu, äkiliselt, nagu oleks sinna löödud tempel. (lk 7)
Hõljun magamistuppa ja hakkan kõigest väest seinale taguma, et rahulikult magavat ennast äratada. Koputan ühe korra. Koputan teise korra, kuulen taas tulnukaliku vaala hüüet. Koputan kolmandat korda. Mu uni on sügav nagu ookean. Läbi tummiste mulksatuste ja lainetavate kohinate kuulen hetkeks teravat koputust.
- "Koputus", lk 7-8

Tuuli oli imelik väikest kasvu tüdruk. Vanuse poolest oleks võinud tema kohta juba ammu naine öelda, aga ise ta end nii ei tundnud. Tema elu oli raske, aga ta ei teadnud täpselt miks. Lihtsalt oli kuidagi keerulisem olemas olla kui kõikidel teistel ümberringi. Võib-olla ei olnud ta valmis. Vahest oli ta määratud terveks eluks jääma roheliseks õunaks. Maailm koormas ja väsitas teda nagu last ja sageli muutis see teda jonnakaks. (lk 11)
Peeglist möödudes Tuuli sageli võpatas, nähes seal lühikest naisterahvast, kes paistis talle võõras. Peegelpildi järgi oleks võinud teised teda vaadates arvata, et ta on eakohaselt käituv ja mõistlik, isegi õnnelik noor täiskasvanu, ehkki nii ta end ei tundnud. Võimalik, et kogu ülejäänud maailm oli samamoodi täis väikeseid veidraid poisse ja tüdrukuid, kes olid kogemata suureks saanud. Võimalik, et nemadki tundsid end imeliku ja kohatuna. (lk 11)
Vees käimine meenutas suremist. Ta ei osanud öelda, kuidas saab teada, mis tunne on surra, ega mäletanud, et seda oleks kunagi varem juhtunud, aga talle meeldis surra. Basseinis olles loobus ta kõigest. Ajast, tunnetest, mõtetest, plaanidest, kujudest, kehast, isiksusest Ta lihtsalt oli, hulpis ja tundis ennast nagu läbipaistev millimallikas. Kes saab aru, et ma ei olegi mitte keegi? Kes vaatab, et ma siin kehatult hulbin, tunnete ja mõteteta? Kes tunneb, et ma olen siin nagu millimallikas? Kes ma olen, kui ma mitte keegi ei olegi? küsis ta basseinist väljudes. (lk 11-12)
Ta hakkas selgemini nägema sündmuste toimumise loomulikku ja paratamatut jada. Oma mõtete ja murede tühisust. Kõik ümbritsev lihtsalt oli ja eksisteeris, aga samas ka liikus, muutus igatepidi ning tema suutis kõike seda detailideni oma ihukarvadega tunda. Maakera oli täis väikeseid kannatavaid poisse ja tüdrukuid. Täpselt samasuguseid nagu Tuuli. Teda varem koormanud tajud ja teave muutusid õnnistuseks. Ka seisvad ja elutuna paistvad asjad liikusid, lihtsalt teises tempos. Ning see, mis varem paistis talle inetu, oli nüüd ilus. Kõikide asjade sisim olemus on ilus, sai ta aru. (lk 12)
Paljud kohustused olid jäänud täitmata. Kuid kas sel oligi tegelikult vahet? Kas mõni neist polnud mitte ebavajalik, välja mõeldud ja kunstlikult tekitatud? Püksid, mis enne olid ümber, vajusid nüüd põlve juurest kotti. Ta katsus oma keha ja tundis, et uutest kohtadest turritasid välja kõvad kondid, ning mõistis, et ta oli basseinis nii pikalt, et unustas süüa. Seevastu tundis ta end väga hästi ja kergena. Kas ongi nii hirmus palju tarvis süüa? Basseinis ujumine teeb teda hoopis õnnelikumaks. Koorem, mis varem tema õlgu soonis, oli nüüd Tuuli silmis kerge ja loomulik elu osa. Mis parata, et asjad on nii. Ei saagi parata, ja see teadmine tegigi vabaks. Kõik oli lihtne ja ilus. (lk 13)
- "Bassein", lk 11-16

ja kui olin haige, küsis ta, et kas võib suppi tuua ja ma ütlesin, et kuule mul on omal ka kodus supp niigi olemas, purgisupp, ja ei ole vaja siin mingi eraldi keetma hakata (lk 17)
aga siis mõtlesin ikka öösel, et kas ma olengi terve aeg olnud selline kaktus või olen ma pehme pojeng, kelle elu loomuvastaselt okkaliseks on teinud ja mu süda ei olnudki enam nii rahul (lk 18)
ja siis see kaktuse mõte ümbritses mind nagu suur tume vari ja ma vähkresin selle kaisus ja siis see mõte ainult kasvas suuremaks ja ähvardavamaks ja ainult üks kaktus oligi selle triibulise teki all ja siis ma siputasin ja siputasin ja siputasin (lk 18)
- "Lähedus", lk 17-18

Mehel olid jalas talvekingad, mille ninad irvitasid juba aastaid. Juba enne, kui kingad temani jõudsid, olid nad aastaid irvitanud. See ei häirinud teda. Oli vähe sellist, mis talle elus muret tegi, ja kinganinade esinduslik välimus nende hulka ei kuulunud. Suvel oli isegi mõnus, kui pilude vahelt väheke õhku varvastele voogas. (lk 21)
Liinid ja graafikud olid talle pähe kulunud nagu puumardikate soonilised rajad pehkiva halu sisse. Sellistele pisiasjadele oli tema peas palju ruumi. Poisina oli talle meeldinud maailma avastada, aga mida aeg edasi, seda imelikumaks kõik muutus. Huvi ja uudishimu asendusid lihtsa sooviga ellu jääda ja mitte viga saada. Pehmest võrsest saab jäik puutüvi ja nõnda oli juhtunud ka temaga. (lk 21)
Mehele tundus, et vähemalt paar asja võiksid elus olla täpsed ja kindlad kui kellavärk. Kas talle lihtsalt tundus nii või oli keegi seda öelnud, ta enam ei teadnud. Igatahes oli tema elus vaja midagi, millest kinni hoida. Ja selle jaoks oli ju ringe sõitva trolli, trammi või bussi käepidemeks mõeldud post ideaalne. (lk 21) Kindlustunne
Trollid olid siiski tema lemmikud, Mehele meeldisid sõiduki sarved ja seegi, kuidas nad kiirendades undasid. Mõnikord undas ta kaasa. Vahel kujutas ta ette, et troll on elusolend - hiigelsuur hingega putukas, tema salajane ja parim müütiline sõber, kelle südames on temal au istuda. Väikse poisina oli tal palju putukatest sõpru, samamoodi sarvilised, umisevad ja liikuvad. (lk 21)
Tegelikult ei olnud tal üldse kohustusi, soove, tahtmisi, kirge, sõpru ega elu. Olidki ainult kanged harjumused, pehmed unelused, sõidukite graafikud ja ülejäänud suurt pead täitis tühjus. Aga ta oli rahul. Niimoodi sihitult trollis istudes ja vaikselt unnates oli ta nagu pisike kiviplaneet tiirlemas oma üksluisel orbiidil. (lk 22)
Üks oskus tal siiski oli. Mehel oli silma leida prügikastide kõrvalt väärtuslikke asju. Ta oli sorteerija. Äraelamiseks käis ta oma leide pooltuttavatele või ka võhivõõrastele müümas. Aja jooksul oli ta leidnud palju head kraami: mööblitükke, riideid, ja eriti osav oli ta mitmest leitud jalatsist kombineerima suurepäraselt kokkusobivaid kingapaare. Loomulikult korjas ta pudeleidki. Selleks olid tal oma kindlad magusad kohad lokaalide ja baaride ümbruses. Seal tuli oma kohalolek varahommikusse ajastada, sest pudelikorjajaid oli teisigi. Edumaa sellises olelusvõistluses andis talle tema kainus. (lk 22)
"Ma olen tark, aga teised ei saa sellest aru," mõtles mees. Millegipärast läksid tal rääkides alati sõnad sõlme ja ta kippus kogelema. Niipea kui mehe piklik suu hakkas lauset moodustama, sõitsid sõnad üksteisele sisse ja ühest lühikesest lausest võis välja tulla tõeline avarii. Leidmata sõnadele õiget rütmi, teistele arusaadavat järjestust, loobuski ta enamasti oma häälest. Kõik, mis tema lagedas stepisarnases peamaastikus idaneda võis, jäigi peaaegu alati kupli alla kinni. Ta ei osanud endale suuga teed rajada, ta ei sobitunud kuhugi, aga ega see teda nii väga häirinudki, välja arvatud mõningatel erandlikel juhtudel. Ta oli ilmselt lihtsalt liiga tark, et ülejäänud maailmaga kokku sobida. Tuli ette, et ta isegi imetles neid omaenda kupli all kinni olevaid mõtteid. (lk 22)
Mees jäi endale kindlaks ka riietuses, sest kandis alati pruuni värvi viigipükse, milles viike juba aastaid polnud. Ta oli need püksid leidnud 11 aastat tagasi Paavli kaltsuka kõrvalt ja need sobisid kandmiseks nii talvel kui ka suvel. (lk 22-23)
Jama oli küll, et ühtegi töökohta mees nooruses pidada ei suutnud. Ta lihtsalt väsis alati ära teiste inimeste targutamisest ja iseenda võimetusest midagi vastu öelda ning jalutas varem või hiljem poole päeva pealt minema. Mees ise ei arvanud, et tema elu on jama, ehkki sai aru, et ühiskonna silmis võib see tõepoolest niimoodi tunduda. Ainult see üksindus kippus kimbutama. Ta tundis end maailmas nagu tükk hobusepuslest, mis on kogemata ära eksinud maastikuvaatega pusletükkide vahele. (lk 23)
Öösiti olid suure peaga Peetril väga huvitavad unenäod. Mõnikord, kui Peeter oli midagi eriti vägevat ja selget näinud, helistas ta oma surnud ema telefoniga abiliinile ja rääkis kellegi tundmatuga teisel pool telefonitoru. Niimoodi varjatuna jooksis jutt palju paremini. Muidugi läks lausete moodustamisega natuke aega ja enne tuli natukene valetada, et keegi üldse teda kuulaks. Aga Peetril olid meeles numbrid, kuhu oli parem helistada ja suurema tõenäosusega hea kuulaja tabada. Eneseabiliinile helistades pidi esmalt alati veenma telefoni vastuvõtjat, et Peetril on selge plaan end ära tappa. Seda tal muidugi ei olnud. Enesetapp - see mõte tundus talle väga rumal. Ent alles siis hakkas naisterahvas toru teises otsas teda kuulama. Alati aitas ka, kui Peeter rääkis algatuseks mõne hirmsama unenäo, näiteks sellise, kus kätte oli jõudnud maailma lõpp või kus tal kõik hambad suust välja kukkusid. Telefonis oli suure peaga mees märksa julgem rääkija kui päriselus. Keegi ju teda ei näinud, pealegi sai alati toru hargile visata, kui mingi jama pidanuks tekkima. (lk 24)
"Kas sa ikka kevadrulle ka tõid?" küsib ta Andreselt. Mees ulatab talle karbi, mille sees on pisikesed beežid julgad. Linda võtab kevadrullidest ühe ampsu, see krõmpsub suus ootamatult. See ei meeldi talle ja ta tunneb, et see on viimane piisk tema niigi millestki pungil karikasse. Kui oli üksainus asi, mida Linda täna tahtis, olid need täiuslikud kevadrullid. Linda oli justkui oodanud, et miski teda tundliku tuju eest päästaks, ja miks ei võinuks see olla üks kevadrull? Ent nüüd on selgunud, et see ei saa olla kevadrull, vähemalt mitte see rõvedus siin. Linda sülitab ülejäänud poole suust välja, haarab kätega näost, tema väike keha tõmbub krampi ja ta puhkeb nutma. (lk 25)
Linda ei tea, mis teda vaevab, aga hakkab uskuma, et tema sisse on sünnist saati ehitatud tiksuv viitsütikuga pomm. Või lausa mitu pommi. Klaarimatel päevadel analüüsib ta sageli, kust need pommid sinna on saanud. Kas see oli vanemate süü? Ühiskonna? Tahtmata kedagi süüdistada jätab ta need mõttelõngad lõpuni mõtlemata. Siiski tunneb ta end endiselt nagu maalapike, kelle sisse on maetud miiniväli, aga kes lahaks olla mitmekesine õitemeri. Keegi oli need sinna pannud. Aga kes? Seda ta ei teadnud. Võib-olla olid need jäänud sinna sõjast, vana maailma jäänused. (lk 26)
[Andres:] "Ahah... Laual olid klaasikillud, kas teekann läks katki?"

[Linda:] "Mul läks närv mustaks. Tahtsin endale rahustuseks kummeliteed teha, aga see kann MUUDKUI VALAB MÖÖDA. Loll kann. Terve laud oli täis seda kuradi kummeliteed! Ma vihastasin ja viskasin kannu vastu seina. Paras talle. Ütle mulle, mis mõtet on teekannul, kui sellest ei saa teed valada?!" (lk 28)

"Nähtamatud", lk 21-30