Eneseabiliin
Proosa
muuda- Öösiti olid suure peaga Peetril väga huvitavad unenäod. Mõnikord, kui Peeter oli midagi eriti vägevat ja selget näinud, helistas ta oma surnud ema telefoniga abiliinile ja rääkis kellegi tundmatuga teisel pool telefonitoru. Niimoodi varjatuna jooksis jutt palju paremini. Muidugi läks lausete moodustamisega natuke aega ja enne tuli natukene valetada, et keegi üldse teda kuulaks. Aga Peetril olid meeles numbrid, kuhu oli parem helistada ja suurema tõenäosusega hea kuulaja tabada. Eneseabiliinile helistades pidi esmalt alati veenma telefoni vastuvõtjat, et Peetril on selge plaan end ära tappa. Seda tal muidugi ei olnud. Enesetapp - see mõte tundus talle väga rumal. Ent alles siis hakkas naisterahvas toru teises otsas teda kuulama. Alati aitas ka, kui Peeter rääkis algatuseks mõne hirmsama unenäo, näiteks sellise, kus kätte oli jõudnud maailma lõpp või kus tal kõik hambad suust välja kukkusid. Telefonis oli suure peaga mees märksa julgem rääkija kui päriselus. Keegi ju teda ei näinud, pealegi sai alati toru hargile visata, kui mingi jama pidanuks tekkima. (lk 24)
- Riste Lehari, "Nähtamatud", rmt: "Kafe", 2022