Kruus
purdsete, mille osakeste läbimõõt on valdavalt 2–64 mm (varem 1–10 mm)
See artikkel räägib kivipudist; anuma kohta vaata artiklit Joogikruus.
LuuleRedigeeri
Puud heitnud okste üle punge litrid
Ja rongikäiku alganud alleel,
Neil kaasas kevadtuule viled, tsitrid.
Varblasist võsad kihisemas eel:
Nad okstel rippumas kui õunad hallid,
Ja mõned keradena veermas kruusa teel,
Ning hüplevad kui vedrutavad pallid.
Sääl katused end põõsa korvist tõstvad
Kui õied punased, kui läikivad korallid.
- Marie Under, "Varakevad" 4 kogus "Sinine puri" lk 69
raske vanker vajus pea rummuni kruusa,
selle taga liikus järgmine vanker, seal istus perenaine,
rinnalaps süles, valge rätik peas, pea kumaras,
vaatab rindaimevat last nagu Jeesuslapsukest
- Kaur Riismaa, "Kolmanda aastatuhande alul jutustatud", Vikerkaar 7–8/2011, lk 2-7
ProosaRedigeeri
- Nastik, vilgas madu, kes vaevalt kellelegi jalgu jääb, soojendab end septembripäikesest köetud kruusal. Mõnus soojus paneb roomaja jaheda vere pärast kastevilust tardumust vilkamalt liikuma. Koldselõugne uss kumbleb päevasoojas ja unustab end lagedale, keset laia maanteed.
- Aga siin on nastiku elu rohkem ohus kui ükskõik missuguses teises paigas. Peale astuda, õigemini sõita, ei karda talle keegi, jalgratturgi mitte. Ja teed ei anna nastikule keegi. Ta ise ei märka seda teha, ära roomata, pakku pugeda enne, kui on hilja.
- Väike madu tunneb maad enda all vappuvat; tõstab pea, kompab keelega, on valmis salvama, kuid hambutu löök tallatakse maha... Prauhh!
- Vaid saba viskleb ja vingerdab tolmus. (lk 36-37)
- Harri Jõgisalu, "Maanteel", lk 35-38, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981
