Apollo

Proosa

"Noh, jumalaga siis, mu armsaim ja parim sõber."

"Pigemini küll nägemiseni, sest ma ei saa siiamaani aru, miks te ometi ei asu elama minu juurde Blois'sse. Te olete ju nüüd vaba, te olete ju nüüd rikas. Kui sooviksite, ostaksin teile ilusa mõisa Chiverny või Bracieux' ümbruses. Siis oleksid teil maailma kõige ilusamad metsad, mis puutuvad kokku Chambord'i laantega. Ja lisaks suurepärased rabad. Teie, kes te armastate jahti, armas sõber, ja kes te tahes-tahtmata olete poeet, leiate seal faasaneid, rookanu ja rägaparte, kõnelemata päikeseloojanguist ja paadisõitudest, mis Nimrodis ja Apollos endas kadedust võiksid äratada. Kuni ostuni elaksite La Fère'is ja me käiksime viinamägedel harakaid laskmas, nagu tegi kuningas Louis XIII. See on meiesugustele vanakestele sobiv mõistlik meelelahutus."

D'Artagnan haaras Athose käed.

"Armas krahv, ma ei ütle teile ei ega jaa. Lubage, et ma jään mõneks ajaks Pariisi. See on mulle hädavajalik kõigi minu asjade korraldamiseks ja selleks, et vähehaaval harjuda rõhuva ja meelitava mõttega, mis mind painab ja pimestab. Ma olen rikas, ja ma tunnen ennast. Senikaua kuni rikkus ei ole mulle harjumuseks saanud, olen ma väljakannatamatu tüüp. Ma pole aga siiski veel nii rumal, et näitaksin oma vaimupimedust sellisele sõbrale nagu teie, Athos. Ülikond on ilus, ülikond on rikkalikult kullaga tikitud, aga ta on uus ja hõõrub mind õmblustest." (lk 285)

Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959

Aga mis mind seekord tõepoolest vaimustas, oli Apollo kuju, mille juurest Stoltz mind kuidagi eemale ei saanud. Ma ei oska muidugi seda kirjeldada, ei kuju ennast, ega ka tundeid, mis see minus äratas, vähemalt mitte praegu. Ma ei tea, kas oli kunstnikul mõni surelik noormees eeskujuks, või on ta loonud selle puhtalt oma fantaasiast. /---/ Ei saanud ma ju siin otsida elavat inimest, kui ma seisin jumala ees. Jumal Apollo, kõigi kaunite kunstide jumal, kõigi muusade kaitsja. Aga mulle näis, et temagi kuju ei väljenda ainult ülevat rahu. Pigemini leidsin siit sõjakat valmisolekut. Ta käed polnud hoidnud lüürat, vaid vibu ja surmavaid nooli. Ta oli võitlev jumal. (lk 37-38)

Keegi ei pääse su ringist. Ei mässav Prometheus
kammitsaid lõhkuda jõua. Ei Tantalos iial
kustuta nälga ja janu. Ei surnute riigist
kaasat too tagasi Orfeus. Ja Valgus-Apollo
kanda võib loorberipärga, ei suudelda Daphnet,
elavat neitsit, kes tardus — ja iial ei ärka.

Karl Ristikivi, "Rooma päevik". Lund 1976, lk 97