Ehkki teada tõsiasi on see, et van Gogh oma kõrva ära lõikas, lõi ta ennast ka nuiaga, käis igal pühapäeval mitmel jumalateenistusel, magas laudplangul, nägi veidraid religioosseid nägemusi, jõi petrooleumi ja sõi värvi. Praegu arvavad uurijad, et mõni van Goghi stilistilistest veidrustest (näiteks kiirtepärjad tänavalaternate ümber) ei pruugi sugugi olla tahtlik moonutus, vaid oli tingitud tema haigusest, või õieti tema kasutatud värvilahustite ja vaikude tekitatud mürgistusest, mis võis tema silmi sedavõrd kahjustada, et ta nägi valgusallikate ümber halosid. Patrick Trevor-Roperi järgi, kelle teoses "Maailm läbi töntside silmade" uuritakse maalikunstnike ja luuletajate nägemishäireid, olid van Goghi depressiooni võimalike põhjuste seas "ajukasvaja, süüfilis, magneesiumipuudus, oimusagaraepilepsia, digitaalisemürgistus (mida manustati epilepsia raviks ja mis võis tekitada kollase nägemise) ja glaukoom (mõnedel autoportreedel on näha laienenud parem pupill, ja van Gogh maalis tulede ümber värvilised halod)." (lk 305)
