Lehte Hainsalu
|
Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama. |
Lehte Hainsalu (aastast 1959 Lehte Sööt; sündinud 31. oktoobril 1938 Haaslava vallas Tartumaal) on Eesti kirjanik ja poliitikategelane.
Proosa muuda
- Sõna on maagiline olend, mis äratab kujutlusi.
- Vabadus on kätte tulnud, selle saamine on unustatud nagu unustatakse sünnitusvalu. Vastsündinu on toonud kaasa hoopis hoolt ja kohustusi ning vaeva ja vastutust.
- "Kellakuuljad"
- Mis luuletus sul täna magustoiduks on? Üks Priidu Beieri, selle peiari-poisi Supilinna-luuletusi, kirjutatud näed sellest vahtrapuust mu akna all. Sul on iga kord uued luuletused, kas hakkab midagi korduma ka, kui ma sind sada aastat tundnud olen? Pole hirmugi, nii palju on ilusaid luuletusi ja kogu aeg kirjutatakse juurde.
- "Kukelokuti"
"Peeglikillud" muuda
Luulekogust "Peeglikillud", Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960.
Ma vihkan seisvaid omnibusse -
kõik liikugu, mis loodud selleks!
Pikk peatus kogub vaenu musse,
saab tusatuju siis mu velleks.
Ja lisaks sajab. Ilm nii lige.
Veest tilkuv taft on üpris tige,
sitsseelikul on hapu meel.
Konduktor üksi lahke veel.
Kui rõskes bussis liigub ringi,
ei lasta sõimu kuuldavale,
ei raha pärast keegi tingi,
sest ta on nõnda noor ja sale.
Vist äsja jättis koolipingi,
nüüdsama – pihus alles lelu -
ta leidis ennast keset elu.
- "Kus on see peatus?", lk 9
Laulu lepa alt ei leita.
Laul võib endas palju peita,
sest ta suitsutares sündis,
rukkivihus rehe all,
sirgus suureks masinal,
mis me laia välja kündis.
...
Setu naised tulid loolt.
Varsti kostab küla poolt
igatsevat rahvaviisi.
Raske sõlg neil särgi katab,
hõberahad kümneviisi
kõrgel rinnal kumavad.
Väärikalt kui jumalad,
kirjadega linik peas,
astuvad nad hanereas
üle laia lävepaku.
...
Pole näinud ühtki, kes see
ütleks: "Setu laul ei lähe
südametest südamesse."
Küll on rütme, küll on hoogu!
Kuulajaid kui pilliroogu
iilinguna läbib rõõm.
Kui sul ainult kiire käsi
sõnu märkimast ei väsi!
- "Laulu lepa alt ei leita", lk 11-12
Päike juba väsind jalgu pesema läks ojja.
Läinud pika päeva soojust õhtu süles hoiab.
Kümned käidud kilomeetrid pakitsevad jalus,
otsime nüüd raskeks uneks pehmet peaalust.
Ennäe - vastne laastukatus helendab kui vaha.
korsten suitseb... vabandust! - see taadi piibukaha.
Jõudu anname ja palve vaikselt ette kannan.
"Tulge appi katust lööma, küll ta's varju annab!"
Ütleme, et kui just vaja, haamrit me ei pelga,
kuigi tosin aastat vaevand kirjatööga selga.
- "Kalevipoja kivid", lk 20
Maarjake, avita, Maarjake, päästa,
eksinut häbist ja vaevadest säästa!
Maarja, su altaril raha ja anded,
küünla tõin paistma su jahedat jalga.
Ära mind tõuka ja ära mind salga!
Lehekuu lembuse, viinakuu vanded
unustas, purustas kallis.
Isa ei halasta, sõtsid ei salli.
Kuhu mul astuda, kuhu mul minna:
pilgud kui vibud on kõikidel vinna!
Maarjake, meenuta, ise sa kandsid
ilmale isatu maimu.
Hinge ja au - kõik temale andsid.
Minugi murest sul aimu.
- "Palve", lk 31
Mis teed sa, poeet, kui tuline tüdruk
ühe jorjeni pillab su jalgade ette
oma kirevast kimbust?
Sa kirjutad rõõmust ja noorusest
särava laulu.
Inimesed loevad jõudetunnil su värsse
ja nagu vaataksid peeglisse -
kõik on ju kunagi olnud noored.
Mis teed sa, poeet, kui kollane leht,
viimne, paljas ja värisev,
keerleb su jalgade ette?
Sa kirjutad murest ja nukrusest
sügava laulu.
Inimesed teavad peast su värsse
ja nagu vaataksid peeglisse -
kõiki on unetuil öödel
vaevanud nimetu igatsus.
- "Mis teed sa, poeet?", lk 41
