Laastukatus

LuuleRedigeeri

Päike juba väsind jalgu pesema läks ojja.
Läinud pika päeva soojust õhtu süles hoiab.

Kümned käidud kilomeetrid pakitsevad jalus,
otsime nüüd raskeks uneks pehmet peaalust.

Ennäe - vastne laastukatus helendab kui vaha.
korsten suitseb... vabandust! - see taadi piibukaha.

Jõudu anname ja palve vaikselt ette kannan.
"Tulge appi katust lööma, küll ta's varju annab!"

Ütleme, et kui just vaja, haamrit me ei pelga,
kuigi tosin aastat vaevand kirjatööga selga.


ProosaRedigeeri

  • Ta tõusis, vaatas veel kord aida poole ja mõtles, et omal ajal lamab ka tema seal, aga kuidas ta lamab, kui kirstu peale tilgub vett või sajab lund? Kevad ja sügis — see on vanade inimeste suremise aeg... Peab uue katuse panema, niipalju peab ta endale mõtlema. Ait kõlbab ka neile, kes siin pärast teda elavad, kas tõesti siis keegi siia ei tule, maja on kõva. Kui alevis ikka veel laaste löödaks, siis ei oleks mingi kunst neid muretseda, aga need kuradid on järele jätnud, keskuses pannakse uutele majadele ainult eterniiti, aga vanadele on niisama midagi tarvis, enne surma ei hakka ju keegi uut maja ehitama. Kuskil lüüakse kindlasti katuselaaste, aga kes ütleks, kus? Ja kuidas neid siia saada? (lk 11)
    • Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23