Vikitsitaadid

Anne Aavik

Eesti muusikakriitik ja ajakirjanik
(Ümber suunatud leheküljelt Anne Prommik)

Anne Aavik (varem Anne Prommik, sündinud 31. augustil 1979) on Eesti metsosopran, muusikakriitik, ajakirjanik ja Klassikaraadio muusikatoimetaja.

Artiklid

muuda
  • Ooperileek on Maarjamaa põhjatuules alati pigem tasa hubisenud. Küll on elevandiluutorn olnud kõrgevõitu ja mõne teise arvates suisa liiga madal, et selle peale üldse vaadata. Hei, heliloojad, kus on meie rahvusvärvides "La donna e mobile" ja "Una furtiva lagrima"?
  • Olen mittemuusikute ringkonnas täheldanud, et muusikateatrit kiputaksegi seostama pigem kontserdi- kui teatrieluga. Küllap peituvad põhjused ajaloos: meie teatri algusaegadel oli operett midagi labast ja ooperite teostus küündimatu.
  • Ooperipublik ei ole väike ainult sihtrühma elitaarsuse ja kallite piletite tõttu. Väiksem valik teoseid repertuaaris tähendabki juba väiksemat võimalikku huvi. Ka kõige maniakaalsem ooperigurmaan ei lähe teatrisse, kui ta pole Donizetti fänn, tema armsat Mozartit aga keegi ei mängi.
  • Paratamatult tuleb sihtasutustamise perioodil meelde, et muusikateater on kulukaim teatriliik, üksikute eranditega. Üldjuhul on muusikateatril vaja suurt inimressurssi ehk koori, orkestrit ja dirigenti, seega mitu korda suuremat meeskonda kui sõnateatril, pealegi inimesi, kes on eriala õppinud lapsest saadik.
  • Tänavu suvel haaras Lihula vald labida, kaevudes julgelt Eesti ooperiajaloo kollektiivsesse alateadvusse. Ainuetendusega 8. augustil sai uue elu juba eespool nimetatud Karl August Hermanni pseudomütoloogiline lauleldus "Uku ja Vanemuine". [---] Hermanni teosel paistab olevat rohkem sugulust laulumängu kui ooperiga: dramaturgia ei kanna välja, vokaalpartiide tessituur ei vaja otseselt ooperilauljat, kuid puuduvad ka Saksa Singspiel'ile omased kõnetekstid.
  • Sellised algatused vajavad inimenergiapommi, kel peale keskmisest suurema eneseväljendusvajaduse ja missioonitunde juhtub olema ka parimas mõttes loomemajanduslikku soont. Otsitakse sinisilmseid multitalente, kes suudavad viie leiva ja kahe kalaga ära toita kolm näljast rahvatantsurühma, panna kohaliku kunstikooli lapsed lauljatele mälestuseks puulusikaid treima ja nende vanemad kohvikusse pirukaid küpsetama, ise aga kui muuseas orkestrit dirigeerida või peaosa laulda! Harrastusooperi tegijad tunnevad andmisrõõmu ja tegime-ära-uhkust. Koos omaküla kuulajatega tekib laulupeolik küünarnukitunne ja ehk purunevad mõned ooperiklišeedki tertsi ulatuses vibrato, aknaklaase purustava hääle või kolmepuudase kere hädavajalikkuse kohta. Paremat žanriturundust ei tea ma tahta. Vägisi armsaks ei saa, aga ise tehtu lihtsalt jääb armsaks.


  • Luciano Pavarotti (hääldada tingimata liialdatult itaaliapäraselt!) on suur ja vastuoluline nimi. Ühelt poolt vaimustava tehnika ja loomuomase näitlemisandega ooperiartist, teisalt kommertstenor, kes puges triviaalsete laulukeste abil masside südamesse. Tema kontserdid olid rahvarohkemad kui laulupidu – New Yorgis ja Pariisis kuulas teda korraga ligi pool miljonit inimest.
  • Pavarotti-sugune diiva on XXI sajandil väljasurev liik. Tänased Rodolfod ja Violettad käivad pigem jala, seljakott seljas (küllap seetõttu ongi nad reeglina saledad). Neil on maitsekad brändirõivad, hommikuti jooga eratunnid, lapsed ja koerad, sadu jälgijaid Instagramis. Aga neil puuduvad eralennukid, karusnahksed keebid ja haruldased juveelid. Näiteks maailmakuulus New Yorgi Metropolitani kauaaegne esimetsosopran Dolora Zajick lendas sel kevadel Eestisse turistiklassis. Pavarottil oli muidugi isiklik lennuk – ega ta tõttöelda poleks tavalennuki istmele mahtunudki.
  • Teistest jumaldatud ooperilauljatest erineb Pavarotti aga ka selle poolest, et ühel hetkel jäävad ooperimajad talle väikeseks. Oma esimese agendi Herbert Breslini soovitusel hakkab ta andma soolokontserte. Hiljem vallutab staadionid ja hiidareenid, kus seni esinesid vaid rokkstaarid. Peagi on Pavarotti nimest saanud tööstus, milles pöörlevad muinasjutulised rahasummad. Paljud varasemad ooperitähed on kuulsuse najal sülle kukkunud varanduse tuulde lasknud üle mõistuse luksuslikku elustiili nautides ja lõpetanud oma päevad üksinduses ning viletsuses. Pavarotti sellesse lõksu ei lange. Muinasjutuliselt rikkana pühendub ta heategevusele, aidates lapsi sõjakolletes.
  • Pavarotti ekstsentriliselt võluv isiksus tõmbab naisi ligi ja olgugi, et tema esimene abielu kestab kaua, tekib tal peagi 10 kuud aastas kontsertreisidel viibides abieluväline suhe. Howard ei anna lauljale siin hinnangut ja jääb üle vaid imetleda kõigi nende kaunite naiste kannatlikkust, olgugi et Pavarotti käitus nagu väike poiss, kes haarab üha uute ilusate asjakeste järele, pole sinjoorade esinemises tunda haavumist. Küllap on nüüdseks petmised ka andeks antud. No kuulge – tema sarmile ei suuda vastu panna isegi printsess Diana!
  • Pavarotti on peale traagiliste esimeste armastajate kehastamise ka võimekas komödiant, aga number üks on muidugi Hääl.
  • Punkti paneb Pavarotti enda vastus küsimusele, kas ta võib alati kindel olla, et kõrge noot tuleb õigel hetkel välja. "Ei! Aga selles seisnebki ooperi ilu," vastab tenor.
  • Oscari pälvinud režissöörid ei võta ooperilauljate eluloofilme just sageli teha. Lauljaid, kelle saatus läheb korda miljonitele, polegi ooperiajaloos nii palju. Viimati valmis 2017. aastal Tom Volfi silmapaistvalt hea linateos legendaarsest sopranist Maria Callasest. Neid filme ühendab see, et autor pole lähtunud staare ümbritsenud meediakärast ja kurioosumitest, vaid on oma objekti vaadelnud umbes niisuguse imetlusega nagu lepidopteroloog haruldase liblikaliigi esindajat.
  • Mõlemad sadade tuhandete lemmikud olid neid ümbritsevast kaaskonnast hoolimata pigem üksildased inimesed. (Seda võiks muidugi öelda kõigi ooperitähtede kohta. Kes pole valmis veetma pikki üksildasi õhtuid kõledates hotellitubades, jätku hääleharjutused kiiresti sinnapaika).
  • Kinoülekanded tippteatrite etendustelt on juba saanud igapäevaseks ja keegi ei kahtle enam, kas satelliidi vahendusel vaadatav etendus kaasa haarata suudab.
  • Faktitruu kriitik küsib muidugi, et miks on niivõrd palju negatiivset filmist välja jäänud. Howard laseb meil pigem uskuda, et "geenius on igavene", sest tema nõrkuste paljastamine ei annaks kellelegi midagi. Filmi-Pavarotti on umbes sama tõetruu kui ooperi peakangelane, primo uomo, keda iseloomustab eeskätt ebainimlik üllus. Publik on rahul, kui peategelane annab oma elu kas armastatu heaks või kõrgete ideaalide nimel. (Olgugi, et tavaliselt osutub ohver asjatuks ja kurja saatuse keerdkäikude tagajärjel hukkuvad kõik ooperi tegelased.) Üks XX sajandi mõjukamaid ooperilavastajaid, itaallane Franco Zeffirelli on öelnud, et publik tahab ooperis unistada, kogeda ilu ja ülevaid tundeid. Ja täpselt seda võimaldab meil teha ka Pavarotti film.


  • Kontserdielu kipub inimene vabatahtlikult arvustama ainult ühel patoloogilisel põhjusel: ebanormaalse huvi ja lausa kirgliku armastuse korral muusika vastu. Klassikaraadio toimetajana saan tihti kirju ja kõnesid nii muusikutelt kui ka kuulajatelt, kes arvavad teisiti.
  • Olen ka ise selle vea teinud ja kriitikakuradile sõrme andnud. Sõpru ma sellega võita ei lootnudki, aga keegi peab ka seda tänamatut tööd tegema. Eks loomeinimene peabki olema emotsionaalne ja aus kriitik on muusikute seltskonnas alati olnud pigem persona non grata.
  • Viimasel ajal tundub, et kriitikuid vihatakse üha kirglikumalt. Seda võib muidugi seletada teatava nihkega kriitikainstitutsiooni positsioonis. Kui eelmise sajandi viimastel kümnenditel seisis arvustaja pigem muusiku poolel ja eeskätt tõlkis kõrge kunsti publikule arusaadavasse keelde, siis uus kriitikute põlvkond on üle jooksnud tarbijakaitse boksi. Akadeemilise hariduse puudumine ei ole piinlik ja oma isiku sissetoomine ei tundu odava egotrip'ina. Kapitali kogub ausus, julgus kõva häälega teatada, kui kuulus kuningas on alasti. Tabav sõnastus ei ole sageli kuigi pieteeditundeline. Selge see, et kriitika objektides tekitavad uuskriitikud nördimust ja viha.
  • Pole ime, et mõnigi kriitik viskab pärast pahaaimamatut debüüti sule igaveseks nurka, sest isegi mõõtmatu au ja kuulsus ning tohutu honorarisumma kokku ei ole piisavalt kaalukad, et taluda sildistamist ja pimedat viha.
  • Paradoksaalselt ei anna kriitikut peedistav muusik aru, et pikas perspektiivis saeb ta oksakest, millel ise istub. Võib ju uskuda, et kui kurjad kirjatükid nullida, läheb muusikamaailm hoobilt paremaks. Nii lihtne see paraku ei ole: valgustamata alal toimuv on pigem hämaram ja jääb kuulajalegi veel kaugemaks.


  • Pole vaja olla ablas tähetark, et vaimustusest hulluda sopran Elina Netšajeva sünnikaardi peale. Mõnikord ei ole isegi loodus kade ja pillab ühe lapsukese peale lausa peoga puhast ilu, kuhjaga karismat, peent muusikatunnetust ning harva esinevat virkust. Tema selja taga on toetav perekond, prantsuse lütseumi konservatiivne kasvatus, intuitiivselt aristokraatlik hoiak ja selle kõige juures sundimatu lihtsus. Kui ta poleks nii soe ja sõbralik, võiks ennustada temas reinkarneeruvat XX sajandi arhetüüpset diivat.
  • Netšajeva on ju noorem kui iseseisev Eesti. Popstaari õidepuhkemiseks oleks see juba paras iga. Tõsiseltvõetava ooperilauljana pole ta veel isegi teismeikka jõudnud, pigem käib töö alles liivakastis ehk tegeldakse laulutehnikale alusmüüri ladumisega – sellest sõltub kogu tema tulevase karjääri kestus. Ja seda ei või mitte laduda liivale ega seltskonnameedia loorberitele, sest ooperimajas ei loe ilu ega kuulsus.
  • Koloratuursopranite tippaariate tehnilise valdamisega tõestas noor ooperilauljatar Netšajeva, et tema võimed ei piirdu hirvesilmade särades Eurovisioni lauluvõistluse jaoks kohatult kõrgete nootide pildumisega. (Elitistlikult ülbitseva vokaaligurmaanina peaksin siin muidugi eelistama sigade ette pärlite loopimise kujundit.)
  • Alla 30aastane ooperilaulja sõltub reeglina (mis ei tähenda erandite puudumist) täielikult oma vokaalsest juhendajast. Olgugi et nooruslik jõud võimaldab esitada ehk kogu oma hääleliigi repertuaari, ei saa temalt kunagi oodata sama sisu, mis küpselt kunstnikult, sest muusika ei sünni mitte ainult kõris, vaid ka peas, kus vastupidiselt tavapärasele arvamusele võib leiduda veel midagi peale resonaatorite.
  • Meie printsess Netšajeva on teinud ooperikunsti heaks tahtmatult rohkem kui mõni pingutatud haridusprojekt.

Intervjuud

muuda
  • "Suurepäralise maja juures on näitelava liig ahtake – see on kõigi asjatundjate arwamine olnud, kes uut teatri senini vaatamas käinud," kirjutas Eduard Wirgo 1913. aastal. Möödas on üle sajandi, aga ikka ei ole meil päris ooperiteatrit. Kui see pole kultuuri­poliitika suurimaid läbikukkumisi, siis mis veel?
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Anne_Aavik&oldid=78919"