Aaria

Proosa

• Aga tol ajal [1920ndate algul] tegi ooper Eestis esimesi samme ja mingisugusest kindlast stiilist ei saanud veel juttugi olla. Ooperit lauldi enamasti staatiliselt. Solist seisis lava keskel või ääres ja laulis, käsi püsti või rinnal, oma aariat. Mäletan üht meessolisti, kes pidi ooperi süžee kohaselt armastust avaldama. Ta seisis aga kogu aeg küljega oma armastatu poole ja vahtis meeleheitlikult Raimund Kulli taktikeppi.
  • Mari Möldre, "Eesriie avaneb". 2. trükk, 2010, lk 123

• Andre juhtis Agnese saalist välja koridori, sulges ukse ja pöördus siis tema poole.

"See oli vapustav," ütles ta. "Kas sa oled kunagi suurt Giglit kuulnud?"

"Ma isegi ei tea, kes Gigli peaks olema. Mida ma laulsin?"

"Sa ei tea sedagi?"

"Ma ei tea, mida see tähendab."

Andre vaatas oma käes olevat partituuri. "Noh, ega mina ka seda keelt suuremat ei tunne, aga avataktid peaksid vist olema midagi säärast:

See neetud uks
See neetud uks
kiilub kinni, mis ma ka ei teeks,
siin on kirjas: "Tõmmata" ja ma tõmban
äkki peaks siin seisma: "Lükata"?

Agnes pilgutas silmi. "See ongi kõik?"

"Jah."

"Aga ma arvasin, et see peab olema väga liigutav ja romantiline!"

"Ongi," ütles Andre. "Oligi. See ei ole ju päris elu, see on ooper. Sõnade tähendus ei ole tähtis. Tähtis on tunne."

• Terry Pratchett, "Maskeraad", tlk lk 100

Luule

Mesilased
hoolivad laugust, kui sina ei hooli –
kuula nüüd, kuidas nad oma otsinguil
ümisevad aariaid
mesisest ooperist pealkirjaga "Lauk",
kuldne karv meelalt
riivamas seda unelevat lillat.

• Denise Levertov, "Laugu kiituseks", tlk Ene-Reet Soovik, Ninniku, september 2006