Oscari pälvinud režissöörid ei võta ooperilauljate eluloofilme just sageli teha. Lauljaid, kelle saatus läheb korda miljonitele, polegi ooperiajaloos nii palju. Viimati valmis 2017. aastal Tom Volfi silmapaistvalt hea linateos legendaarsest sopranist Maria Callasest. Neid filme ühendab see, et autor pole lähtunud staare ümbritsenud meediakärast ja kurioosumitest, vaid on oma objekti vaadelnud umbes niisuguse imetlusega nagu lepidopteroloog haruldase liblikaliigi esindajat.
Faktitruu kriitik küsib muidugi, et miks on niivõrd palju negatiivset filmist välja jäänud. Howard laseb meil pigem uskuda, et "geenius on igavene", sest tema nõrkuste paljastamine ei annaks kellelegi midagi. Filmi-Pavarotti on umbes sama tõetruu kui ooperi peakangelane, primo uomo, keda iseloomustab eeskätt ebainimlik üllus. Publik on rahul, kui peategelane annab oma elu kas armastatu heaks või kõrgete ideaalide nimel. (Olgugi, et tavaliselt osutub ohver asjatuks ja kurja saatuse keerdkäikude tagajärjel hukkuvad kõik ooperi tegelased.) Üks XX sajandi mõjukamaid ooperilavastajaid, itaallane Franco Zeffirelli on öelnud, et publik tahab ooperis unistada, kogeda ilu ja ülevaid tundeid. Ja täpselt seda võimaldab meil teha ka Pavarotti film.
