Dream ajas silmad pärani, kirtsutas nina ja ajas suu nii suureks, kui sai. Ta meenutas väikest kiskjapoega, kui ta pead raputas ja kõigest väest rinna kallale sööstis, huulediminapana pingule tõmbas ja imema asus.
Valus ei olnud, kuid talle meenus paratamatult, mis tunne esimestel imetamiskordadel oli olnud: nagu keegi keeraks tema sees raudora. Ja valu kasvas vankumatu kaosena. Mees lebas tookord tema kõrval, kuivatas karedate sõrmedega ta pisaraid, lohutas teda ja tuletas meelde meditsiiniõe sõnu, et esimestel imetamiskordadel tõmbub emakas kaitseks kokku ja see on valus. Nii oli looduse poolt ette nähtud.
Ja tema oli mõelnud, et mees oli kindlasti palju hullemaid valusid tundnud. (lk 19)
