Leena Krohn

Leena Elisabeth Krohn (sündinud 28. veebruaril 1947 Helsingis) on Soome kirjanik.

Leena Krohn Turus, 2009.

"Tainaron"

Tsitaadid väljaandest: Leena Krohn, "Tainaron: posti teisest linnast", tlk Ele Süvalep, 1994.

• Kuidas võiksin unustada kevadet, mil tegime jalutuskäike ülikooli botaanikaaeda. On ju ka siin Tainaronis selline suur ja hästi hooldatud park. Sa hämmastuksid, kui sa seda näeksid, sest seal on palju taimi, mida meil keegi ei tunne, isegi niisugune liik, mis õitseb maa all.

Mulle endale meeldib siiski kõige rohkem aiaäärne nurm, kus kasvab üksnes looduslikke taimi: rukkililli, kroonohakaid, käokannuseid, kassisabasid. Aga sa eksid, kui kujutad neid ette tavaliste aasalilledena. Ei, need on mingid hübriidid, sealjuures üleloomulikult suured. Paljud jumikad on mehekõrgused ja nende õisikud suured nagu inimese nägu, kuid olen näinud ka sääraseid õisi, kuhu võiks sisse astuda nagu päikesepaistelisse lehtlasse.

Tunnen heameelt kujutledes, et kord viin ka sinu sinna ohakate alla... Nende toredaid õiekorve katab udusulgpehme ämblikuvõrk ja see hõljub niisama kõrgel kui rannaallee puude kroonid. (lk 9, algus)

• Sa naudiksid seda retke aasale, sest Tainaronis on suvi ja lilledele võib vaadata otse silma. Nad on siis lahti nagu päev ise ja nende meeviitade hieroglüüfid on täpsed ja puhtad. Meie vaatame neid, nemad aga vaatavad ainult päikest, mida nad meenutavad. Südapäeva soojuses on nii raske uskuda — niisama raske kui laste palgeid vaadates —, et värv ja valgus, millest nad on tehtud, on midagi ainelist ja et ükskord, varsti, juba samal õhtul kustub nende helendus ja seda ei näe enam. (lk 9)

• Nurmel juhtub palju igasuguseid asju, see on tormilise tegevuse näitelava ja võitlusväli. Kuid kõik teenib ainult ühte eesmärki — surematust. Ei tea putukad, kes rahuldavad seal oma vajadusi, et nad samas viivad täide lillede salajasi soove, nagu ei mõista lilledki, et nad ise on elukeskkond ja elatusvahend putukaile, keda nad peavad oma orjadeks. Nõnda on igaühe isiklikud huvid teenimas nurmel kõikide õnne. (lk 9-10)

• — Admiral! Admiral! kuulsin Sikku rõõmsalt hüüdmas ühel pühapäeval, kui jälle kord hulkusime nurme käänulistel radadel.

Vaatasin enda ümber läbi lillevarte — mõned neist olid nii tugevad nagu noorte kaskede tüved —, aga ma ei suutnud näha, keda Sikk oli kõnetanud, enne kui ta osutas ühe orhidee-taolise lille õiekroonile. Selle säravpunasel, kergelt tähnilisel huulel niheles, või õigemini, hüpitas end ühe koha peal keegi, kes oli väga läbematu ja õnnelik.

See tainaronlane viibutas Sikule kõiki oma sääri, ise üha ägedamini pinisedes: — Siiapoole, hüva härrasrahvas, ärge häbenege midagi!

Ma ei saa jätta tunnistamata, et tema käitumine jahmatas mind, sest ta jätkas oma siivutut tantsu, potsatades kroon lehe ühelt ribalt teisele ning hõõrudes vahepeal oma tagumikku vastu seda. Korraga vajus ta lõdvalt kõhuli ja paistis himukalt näksivat huuletüvest hargnevaid peeni sulgjaid ebemeid. No tead, me olime ikkagi avalikus kohas ja mina pöörasin pilgu tollelt olesklejalt kõrvale.

Kuid Sikk piilus mu nägu ja vedas suu naerule. See vihastas mind veelgi rohkem.

— Puritaan sihuke! ütles ta. — Kas sa tõesti paned pahaks üksildaste inimeste kõige süütumat ja odavamat puhkepäevalõbu? Nemad hellitavad lilli, lilled joovastavad neid ja nii nad käivad õielt õiele ning ühtlasi tolmutavad neid. Kas see pole siis õnneks kogu nurmele, tervele linnale? (lk 10)

• Olime pöördunud kohe õigesse suunda, sest meil tarvitses kõndida ainult natuke maad, kui hädine hääl juba ohkis: — Ma olen siin, siin! ja me nägime taas toasuurust, seekord ultramariinselt sädelevat õit, milles rabeles üks mehike, nähtavasti takerdununa selle lehtritaolisse emakasuudmesse.

— No muidugi, ütles Sikk pahaselt, - seda ma just ootasingi. See on ussihammustusrohi, püünislill.

Ja ta pöördus lõksulangenu poole:

— Ega teie ole esimene, kellega nii on juhtunud.

Ning Sikk ronis kirmelt sinisäralisse õiekrooni, toetudes varrest hargnevatele leherootsudele. Aega viitmata ja järsult haaras ta ohvril kaenla alt. Hopp! — ja samas kostis sihisev hääl, nagu oleks siidikangas rebenenud, õis langes lösakile ja nii aitaja kui lille vang veeresid alla murule.

Aga enne kui ma jõudsin murdunud taime alla, olid mõlemad juba jalule tõusnud ja raputasid endalt õietolmu, nii et õhk virvendas sädelevast udust.

— Te ju lonkate, lausus Sikk karmilt enda poolt päästetud arale olendile.

— Ainult väike äpardus, ütles õnnetu, piiludes räsitud lille, otsekui võiks too veel ootamatult rünnata.

— Seal oli mingisugune lõks...

— Ärge uskuge lilli, andis Sikk nõu. — Järgmine kord mõelge, kuhu te oma pea pistate.

Ma ei usu, et lille ohvril olnuks enam eales kavatsust aasale tagasi tulla. Ta komberdas juba kaugel, teiste niisama salakavalate olendite seas, ja oli unustanud tänada. Sikk haaras mu käsivarre ja olin selle eest tänulik, sest tundsingi, et vajan tuge, justnagu oleksin ise saanud kannatada ussihammustuslille vangistuses. (lk 11-12)