Kaardimäng

ProosaRedigeeri

  • [Francis kirjas Jack Copplestone'ile] Elu koos emaga, vanaemaga ja vanavanaemaga on mulle kaardimängust nii mõndagi õpetanud, ja esimene reegel on: säilita rahu, ära ihka võitu, sest kaardid või jumalad või mingid muud kaardilauda valitsevad jõud panevad sind naeruks ning võtavad su viimse penni. Võidule viib vaid see, mida mu ema nimetab "targaks ja teraseks ükskõiksuseks.
    • Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak 1999, lk 227
  • Emma on kuulutanud, et ta ei soovi abielluda, ja tõesti, abieluga oleks tal ka palju kaotada, eelkõige sõltumatus. Kuna abielludes läks tollal naise vara automaatselt mehe käsutusse ja ka sündivad lapsed olid mehe ainuomand, tuleks abielludes Emmal anda end ja oma vara täielikult mehe meelevalda, kes võiks vara maha prassida, kaardilauas maha mängida, viletsalt majandades pankrotti ajada ja naise ja tulevased lapsed peavarjuta jätta. Et Emmat pole kaitsmas ei südikaid vendi ega elukogenud onusid, tuleb tal enda eest ise hoolt kanda. (lk 532-533)