Bruno Schulz

Bruno Schulz (18. juuli 1892 – 19. november 1942) oli juudi päritolu Poola kirjanik, kriitik ja kunstnik.

Liivakella sanatoorium

Bruno Schulz, "Liivakella sanatoorium", tlk Hendrik Lindepuu, Loomingu Raamatukogu 10–12 2019

"Raamat"

Sest raamatud on tavaliselt nagu meteoorid. Igal neist on oma hetk, selline viiv, kui see sööstab karjega üles nagu fööniks, kõigi lehtede põledes. Selle ühe hetke pärast, selle viivu tõttu armastame teda hiljem, ehkki ta on siis meie jaoks juba tuhk. Ja kibeda resignatsiooniga rändame vahel tulutult mööda neid jahtunud lehekülgi, mööda jahtunud valemeid, puise klõbinaga nagu roosikrantsi sõrmitsedes. (lk 14)
Mõni asi ongi ehk oma päritolu ja vahendite poolest väike ja vaene, aga kui seda lähemalt vaadata, võib selles avaneda lõputu ja kiirgav perspektiiv tänu sellele, et kõrgem eksistents üritab end sellega väljendada ja helgib selle sees tuliselt. (lk 17)

"Geniaalne epohh"

See oli enne talve lõppu. Päevad olid jalgupidi lompides ja kuumuses, nende suulaes hõõgus tuli ja pipar. Läikivad noad lõikusid päeva mesist massi hõbedasteks viiludeks ja prismadeks, mille ristlõiked särasid värvides, vürtsiselt ja pikantselt. Aga keskpäeva sihverplaat kogus kitsale alale nende päevade kogu helgi ning näitas kõiki hõõguvaid ja tuld täis tunde. (lk 19)
Aga valgusest veelgi kaugemal olid kassid. Nende perfektsus oli hirmutav, suletud keha täpsusesse ja täiuslikkusesse, neil ei olnud vigu ega kõrvalekaldeid. Nad laskusid hetkeks oma olemuse sügavikku ja jäid siis oma pehme kasuka sees liikumatuks, tõsinesid ähvardavalt ja pidulikult, nende silmad muutusid ümmarguseks kui täiskuu, pöörates pilgu oma hõõguvatesse lehtritesse. Aga hetke pärast, taas kaldale, pinnale heidetuna, haigutasid nad oma tühisuse peale, pettunult ja juba ilma illusioonideta.

Nende graatsiasse suletud elus ei olnud mingit alternatiivi. Ja selles täiuslikkuse vanglas igavlesid nad raskemeelselt ilma mingi väljapääsuta, krimpsutasid vurrudega pikendatud pisikest lõusta, kõverdasid sihitut julmust väljendavat suud. (lk 22)

"Kevad"

Kui haaramatu on kevade horoskoop! Kes saaks kevadele pahaks panna, et see õpib lugema horoskoopi sajal erineval moel, kombineerib pimesi, veerib seda risti ja põigiti ning on õnnelik, kui tal õnnestub lindude eksitavast vidinast midagi lahti šifreerida. Kevad loeb seda teksti edaspidi ja tagurpidi, kord mõttelõnga kaotades ja kord seda jälle leides, kõigis versioonides, tuhande alternatiivse trillerduse ja sädinana. Sest kevade tekst on markeeritud mõistukõnega, vihjamistega, väljajättudega, punktiirjoonega tühjas taevasinas, ja silpidevahelistesse lünkadesse pistavad linnud kapriisselt oma oletusi ja äraarvamisi. (lk 28–29)
Tähetühermaa kurbus rippus raskelt linna kohal, laternad pikkisid öösse kiirtevihke ja sidusid neid ükskõikselt sõlme. Nende laternate all peatusid jalakäijad kahe-kolmekesi valgussõõris, mis lõi nende ümber illusiooni, nagu oleksid nad söögitoas laelambi all – ükskõikses ja kõledas öös, mis lagunes ülal korratuks avaruseks, metsikuteks õhumaastikeks, mis narmendasid tuulest, haledad ja kodutud. Jutt ei klappinud, kaabuserva all varjus olevad silmad naeratasid, kuulates mõtlikult kaugete tähtede suminat, mille poole öine avarus kasvas kui pärmi peal. (lk 29)
Moosekandid estraadil kastsid oma vuntse mõru õlle sisse, vaikisid nürilt, pilgud enesesse pööratud. Nende pillid, õilsate kontuuridega viiulid ja tšellod, vedelesid hüljatult tähtede hääletu paduvihma all. Vahel võtsid moosekandid need kätte ja tõmbasid mõned noodid, häälestades neid oma rinna kaeblikule toonile, mida nad köhatades järele proovisid. Seejärel panid nad pillid uuesti käest, justkui veel liiga toored, veel mitte selle ükskõikselt edasi kulgeva öö mõõtu. Vaikuses, mõtete mõõna ajal, kui noad ja kahvlid tilisesid tasa valgete linadega laudade peal, tõusid viiulid omal jõul, enneaegu täiskasvanuks saanud, hiljuti veel nii oigavad ja ebakindlad, nüüd aga olid nad kõneosavad, sihvakad, peenikese taljega ning andsid endale aru oma volitustest, võtsid ise ette inimeste hetkeks edasilükatud asja ja jäkasid seda kaotatud kohtuprotsessi tähtede ükskõikse tribunali all, tähtede vahele tekkisid vesimärkidena ornamendid ja pillide kontuurid, noodivõtmete fragmendid, lõpetamata lüürad ja luiged, jäljendavad ja mõttetud tähekommentaarid muusika äärealal. (lk 30)
Olime järsku pehme kevade sees, soojas öös, meie ees porisel rajal helkis hõbedaselt just tõusnud kannikesevärvi kuu. See varakevadine öö edenes kiires tempos, oma hilisematest faasidest palavikuliselt ette rutates. Õhk, mis oli alles aastaajale omaselt mõrkja lõhnaga, muutus järsku magusaks ja läägekski, lõhnas vihmavee, niiske savi ja esimeste lumikellukeste järele, mis valges võluvalguses unenäoliselt õitsevad. Ja lausa imekspandav, et selle helde kuu all ei olnud hõbedaselt läikivad sood täis sültjat konnakudet, et kalad ei kudenud, et ei lobisenud tuhat koonu jõekalda kruusastel leetseljakutel, mis igal aastaajal lasid endast välja läikiva mageda vee võrgu. Ja oleks tulnud järeldada, aimata selle öö valjust ja vulisevast krooksumisest, täis nahaaluseid värinaid, et hetkeks küll peatunud, liigub see edasi ja kuu tõuseb aina kõrgemale, järjest valgemana, justkui oleks valanud oma valevust ühest pokaalist teise, järjest kõrgem ja kiirgavam, järjest maagilisem ja transtsendentaalsem. (lk 31)
Selge ja lõputu tuul lõõtsus kogu silmapiiri laiuselt, tekitas perspektiive, puhaste joontega spaleere ja alleesid, täitus suure ja tühja puhumisega ning jäi lõpuks seisma, hing kinni, ilmotsatu ja peegeljas, justkui tahaks oma kõikehõlmavasse peeglisse sulgeda linna ideaalpilti, pikliku orupõhja heledat ja helkivat fatamorgaanat. Siis maailm tardus hetkeks, hinge kinni hoides, pimestatult, soovides täienisti pageda sellesse pettepilti, sellesse illusoorsesse igavikku, mille uks oli tema ees lahti tehtud. Aga ahvatlev pakkumine kadus, tuul lõhkus oma peegli ja võttis meid uuesti oma võimusesse. (lk 32)
Algas lihavõttepühade koolivaheaeg, pikk ja läbipaistmatu. Koolist priina hulkusime sihitult ja põhjuseta mööda linna, oskamata selle vabadusega midagi peale hakata. See oli täiesti tühi vabadus, määratlemata ja kasutuskõlbmatu. Ise veel defineerimata, ootasime midagi ajalt, mis ei osanud samuti definitsiooni leida, takerdudes oma tuhandetesse riugastesse.

Kohviku ees olid lauad juba tänavale tõstetud. Heledates kleitides prouad istusid nende taga ja neelasid tuult väikeste suutäite kaupa nagu jäätist. Nende seelikud kahisesid, tuul pures neid altservast nagu väike kuri koer, prouade palged õhetasid kuivast tuulest, nende huuled pragunesid. Veel kestis vaheaeg ja selle suur igavus, maailm lähenes aeglaselt ja rambipalavikus mingile piirile, jõudis teatud tähiseni liiga vara ja jäi ootama. (lk 33)

Seejärel kattus silmapiir kiiresti pilvedega nagu enne kevadtormi, helkisid üksnes orkestri pillid ja vaikuses oli kosta kauges avaruses tumeneva taeva pominat, samal ajal kui lähedaste aedade toomingaõite lõhn saabus kohale kontsentreeritud laengutena ning lahvatas kirjeldamatute lainetena abitult laiali. (lk 39)
Puutüvede ja heki tagant paistavad kõrvalalleel jalutavate neidude heledad kleidid. Need neiud käivad paaridena, puusade õõtsudes, kohevad alusseelikud voltide ja volangidega vahule löödud, nad kannavad kui luiged neid roosasid ja valgeid turnüüre – õitsvat musliini täis kellukaid – ja vahel, justkui väsinud tühjast paraadist, istuvad nendega pingile, istuvad kogu selle suure gaasriidest ja batistist roosi keskel, mis puhkeb ja valgub kroonlehtedena üle pingi. Ja siis tõstavad neiud jala üle põlve – valge ja vastupandamatult kõneka kujundina – ning noormehed, möödudes neist, vakatavad ja kahvatuvad, rabatud tabavast argumendist, lasevad end läbinisti ära veenda ja võita. (lk 43)
Sel kevadel toimub liiga palju asju. Liiga palju püüdlusi, piirituid pretensioone, tulvavaid ja täitmata ambitsioone paisutavad tumedat maapõue. Kevade ekspansioonil ei ole piire. Selle määratu, haruneva ja lopsaka ettevõtmise haldamine käib mul üle jõu. (lk 54)
Panoptikum oli juba heledasti valgustatud. Selles ehmunud ja ruttavas videvikus sagisid inim esed tum edate siluettidena, vihmavarjud pea kohal, suundusid kaduva päeva kollakashallis valguses telgi heledalt särava sissepääsu poole, kus aupaklikult tasusid pileti eest sügava dekolteega kleidis värvikale daamile – kuldne hambakroon ja ehted läikimas -, elav meigitud büst korsetis, alumine pool ebaselgel moel sametkardinate varju kadumas. (lk 61)
Kusagil juba kasvab ja tugevneb see, milleks kogu meie loomuse sees valmistub see süvend, see nõgus vorm, see hingetu kuristik, mida Pargid ei suuda täita sirelite joovastava lõhnaga. (lk 67)
Kõrgest avatud aknast voogas aiaõhk justkui läbi flöödi malbete puhangutena, palsamlikult ja mõõdukalt, nagu tuppa, kus lamab ravimatult haige. Nendest aia aura vaiksetest puhangutest, mis imbusid nähtamatult läbi kardinate filtri, elustusid asjad, ärkasid ohkega, särav eelaimus jooksis erutatud passaažidena läbi sügaval kapis olevate Veneetsia klaaside ridade, tapeedi lehed sahisesid ehmunult ja hõbedaselt.

Seejärel tapeedid kustusid, vajusid varju ja nende pingelised mõtted, mis olid juba aastaid tihedalt koos olnud hämarate spekulatsioonide tihnikuis, püüdsid nüüd vabaneda, kujutades oma viirastuslikes meeltes tormiliselt ette ammuseid lõhnu nagu vanad herbaariumid, mille kuivast preeriast rändavad üle koolibriparved ja piisonikarjad, põlengud ja tagaajajad, skalbid sadula küljes rippumas.

Kummaline, kuidas vanad interjöörid ei suuda leida rahu, kuidas raevukas ja sünge minevik neid alatasa vaevab, kuidas nad oma vaikuses proovivad aina uuesti lavastada ette teada ja kaotatud lugusid, sätivad samu situatsioone lõpututes variantides, tapeetide viljatu dialektikaga mitut kanti pahupidi pööratud. Nõnda laguneb siis läbinisti rikutud ja moraalitu vaikus tuhandekordsetes mõtisklustes, üksildastes arutlustes, sööstes valguseta välkudena ringiratast mööda tapeete. Miks varjata? Kas ei tulnud siin ööst öösse summutada ülemäärast ärritust ja palaviku paroksüsme, lahendada neid uimastisüstidega, mis juhtisid avaratesse, rahustavatesse ja tasastesse maastikesse, täis ־ keset seinalt irduvaid tapeete – kaugeid veekogusid ja peegeldusi? (lk 69)

Aeg kulub, öö astub vaikselt laualambi taga olevast aknast sisse, järjest hilisem ja pidulikum, paljastuvad selle aina hilisemad ja pimedamad kihid, see liigub järjest sügavamate saladuste tasanditesse, riietab end kirjeldamatute ohetega aknal lahti. Pikkade ja aeglaste sõõmudega imab pime tuba endasse pargisoppe, külmade ülekannetena pakub ööle oma sisemust ja võtab samas endasse ööd, suurt ööd, mis läheneb üleva pimedusega, karvaste seemnete külvamisega, tumeda tolmuga ja hääletute sametjate ööliblikatega, kes põrkavad paanikas vastu seina. Tapeedi tihnikud on hirmust kananahal, hõbedaselt turris, sõeludes läbi pudenevate lehtede neid eksinud ja letargilisi värinaid, neid jahedaid ekstaase ja joovastusi, seda transtsendentaalset rahutust ja enesevalitsemise kaotamist, millest on pungil maiöö oma piiride taga, mitu tundi peale keskööd. (lk 71)
Lõpuks saabus see öö, tuuline ja tormine, mida läbinisti raputas selle rüpes küpsenu, hiiglaslik ja ääretu. Välgud lõikusid üksteise järel pimedusse, lõhki kistud maailm paljastas hetkeks oma ereda, kohutava ja hingeldava sisikonna ning seejärel lõi selle jälle klõmdi kinni. Ja voogas edasi, parkide mühaga, metsade marsiga, ringlevate silmapiiride karavaniga. (lk 76)
Tahtsin kevadet oma taktikepi alla, tahtsin selle küllusliku õitsemise oma programmi raamesse suruda, tahtsin, et see liiguks minu valitud radadel. Kevad kandis mind mõne aja oma õitsemises, kannatlik ja ükskõikne, mind vaevu tajudes. Võtsin tema tundetust sallimisena, isegi solidaarsusena, nõustumisena. Mõtlesin, et aiman kevade loomujoontest paremini kui ta ise tema kõige kaugemaid kavatsusi, et oskan lugeda kevade hinge, et näen ette, mida tema – oma haaramatusest hämmingus – ei oska väljendada. Ma ignoreerisin kõiki kevade metsiku ja pidurdamatu iseseisvuse märke, ei hoolinud tormilistest ja ettearvamatutest kõrvalekalletest, mis teda tuumani raputasid. (lk 78)

"Juuliöö"

Juuliöö! Millega seda võrrelda, kuidas seda kirjeldada? Kas võrdlen seda hiiglasuure musta roosi sisemusega, mis varjab meid tuhande sametise kroonlehe sajakordse unega? Öötuul puhub selle kohevuse laiali ja lõhnaval õiepõhjal jõuab meieni taevatähtede pilk. (lk 85)
Pimeduse surnud mateeria otsis vabanemist jasmiinilõhna hingestatud lennus, aga määratud massid olid öö sügavuses ikka veel ikestatud ja surnud. (lk 86)