Resignatsioon

Proosa

Kui ma algpõhjusega lõpuks lepin, siis on see siiski paljalt resignatsioon, alistumine; aga on suur vahe, kas ma resigneerun inimloomuse piiridel või minu lihtsa indiviidi hüpoteetilise piiratuse ringis.
- Johann Wolfgang Goethe, "Aforisme", valinud ja tõlkinud Mati Hint, LR 33/1974, lk 59

"Asume nüüd õhtusöögi juurde," ütles Aramis.

Ja sõbrad istusid lauda, Aramis hakkas gastronoomi osavusega lahti lõikama kanapoegi, püüsid ja sinki.

"Põrgu! kui luksuslikult te sööte!" hüüatas d’Artagnan.

"Jah, üsna korralikult. Paastupäevadeks on mulle Roomast härra koadjuutori vahendusel kergendusi antud minu kehva tervise pärast. Pealegi töötab minu juures Lafollone’i endine kokk - te ju teate Lafollone’i? See oli kardinali vana sõber, kuulus gurmaan, kelle ainsaks palveks pärast einet oli: Armas Jumal, ole mulle armuline ja lase mul hästi seedida seda, mida ma nii hästi sõin."

"Sellest hoolimata suri ta seedehäiresse," ütles dArtagnan naerdes.

"Mis sinna parata," vastas Aramis resigneerunud ilmel, "keegi ei pääse oma saatusest."

Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008, lk 96

Põdur pahurus, mis vaatab kõigele läbi sõrmede, on resignatsiooni karikatuur. (lk 12)
Pole midagi haletsusväärsemat resignatsioonist, mis saabub liiga vara. (lk 14)
- Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli", tlk Krista Räni, LR 30/2007

Olen liiga vana selleks, et loota, aga liiga noor selleks, et resigneeruda. Olgu kuidas on, aga ma ei saa elada ainult sellest, mis mul juba on, mida´ma endaga kaasas kannan. Põleda ainult iseenesest, sellest ei jätku kuigi kauaks. Viimaks on ometi kõik otsas, kõik põlenud. Ja siis on külm.
- Karl Ristikivi, "Hingede öö", Lund 1953, lk 137

Luule

Perroon on pikk ja hämar nagu resignatsioon puberteedilävel.
Jaamaülemal on karuohakas käevangus.

Artur Alliksaar, "Ootesaalis", rmt: "Päikesepillaja" (3. tr, 1997), lk 139