Proosa

muuda
  • [Paul:] "Maailm maha jätta - nimelt seda on inimesed alati osanud; ükskõik, millesse nad sealjuures on uskunud või mitte uskunud, on neil alati olnud piisavalt julgust surra. Inimesed peavad lihtsalt loomulikuks seda nõuda, julgus ja uhkus on tugevamad surmahirmust - kuigi kõik ei saa viimase tõkke ületamisega kenasti hakkama. Noored - ja uskmatud - tulevad sellega sageli paremini toime - sellest võib iga arst ja põetaja teile üht kui teist rääkida. Elada ilma usuta ei suuda nad nii hästi, igal juhul ei suuda nad elada hästi ja olla edukad, muutumata vastikuks ja vulgaarseks ja väiklaseks ja egoistlikuks - see võiks kinnitada, et usk on õige või vähemalt vajalik. Aga tegelik hirm surma ees tuleb tõeliselt alles siis, kui hakatakse Jeesust ja viimset päeva ja muud säärast sinna segama. Sellepärast ma ei omista jutule, et ristiusk haigeid ja surijaid oluliselt lohutab, suurt tähendust. Narkootikumina on see igatahes täielik fiasko." (lk 95)
    • Sigrid Undset, "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat, 2003


  • [Leukeemiast ja keemiaravist:] Meel on väga rõõmus ja isegi raskematel aegadel tekkis ka mingi elevus selle suhtes, et mis siis edasi saab, kui ei lähe nii hästi. Mitu meest suri kõrvalvoodis ära. Ja olid palju nooremad kui mina. Endal on hea meel, sest see oli väga elulises situatsioonis surmahirmu ära proovimine. Ja ei tekkinud mingit paanikat. Lähedastel oli mingil viisil ilmselt palju raskem kui minul.


  • Fran istus kinnisilmi. Väike lennuk vähendas järsult kõrgust, otsekui kavatseks taevast alla kukkuda, seejärel võttis korraks horisontaalasendi ja kallutas end siis nagu kunstratsutaja laadaplatsil. Ta avas silmad ja nägi ees halli kaljut. See oli nii lähedal, et ta nägi sellel valgeid linnusõnnikuviirge ja eelmise kevade pesi. All kobrutas meri. Vee kohal lendles veepiisku ja tormi-iilidest kaasa haaratud valget vahtu.
Miks lendur midagi ei tee? Ja miks Jimmy lihtsalt istub ja vaatab, kuidas me kõik surma saame?
Ta kujutles hoopi, millega lennuk kaljut tabab, väändunud metalli ja moonutatud laipu. Mitte mingit lootust ellu jääda. Ma oleksin pidanud testamendi tegema. Kes Cassie eest hoolitsema hakkab? Siis taipas ta, et on esimest korda elus mures oma füüsilise turvalisuse pärast ja et teda on haaranud arutu paanika, mis pitsitab ajusid ega lase mõelda.
Siis lennuk kerkis veidi ja möödus justkui napilt kaljuservast. Perez näitas tuttavaid orientiire: Põhjasadam, Põhjamajaka linnuvaatlusjaam, Ward Hill. Franile tundus, et lenduril on endiselt raskusi lennuki õiges asendis hoidmisega ja Perez lihtsalt loodab Frani tähelepanu maanduva lennuki ukerdamiselt ja vänderdamiselt kõrvale juhtida. Ja siis olid nad maas, veeredes vetrudes mööda maandumisrada.
Piloot Neil istus veel hetke liikumatult, käed juhtkangil. Fran mõtles, et küllap oli mees sama hirmul kui tema. (lk 9, romaani algus)


  • Tollal märatses Peterburis äge koolerapuhang, igal tänaval oli näha desinfektsioonikatlaid, loendamatud surnuvankrid veeresid mööda, suured müürilehed keelasid tsaari nimel Neeva vett joomast. Algul oli jube, ent varsti harjusin sellega. Raskem aga oli harjuda pingelise õhkkonnaga, mis linnas valitses. 1905. aasta revolutsioon oli veriselt maha surutud, kuid paadunuimadki reaktsionäärid teadsid täpselt, et see oli vaid hingetõmbeaeg. "Kümne, kaheteistkümne aasta pärast läheb uuesti lahti" — nii oli üldine arvamus. Juba tollal aimasid need inimesed oma hukku, nende julmus tuleneb surmahirmust. Kõik oli ohtlik. Iga raamat, iga sõna, isegi värvid. Suveteatris andis etendusi mingi Austria trupp, viimaseks numbriks oli tollal uudne apašitants. Kui tantsupaar, mees ja naine, lavale ilmus, tardus kogu saal, peaaegu võis kuulda, kuidas inimesed hinge kinni hoidsid: tantsijad kandsid leekivpunaseid kostüüme. Jutt vaikis, vene daamide kanged parfüümid ei levitanud enam lõhna, hakkas haisema hirmu järele. Pärani silmad vahtisid lava ning kuigi oli suvi, tõmbasid naised mantli tihedalt ümber õlgade.
"Revolutsioon tantsib teie peade kohal," sosistasin mehele, tema aga vastas ägedalt: "Ole ometi vakka." Ka tema silmad jälgisid otsekui nõiutult metsikult tantsivaid punaseid kujusid laval. Kui tantsijad lahkusid, valitses surmavaikus, ükski käsi ei liikunud. Siis tõmbas elegantne Peterburi sügavalt hinge ja pöördus mondäänsesse argipäeva tagasi, väike võbin ikka veel liikmetes. (lk 98)