Tõsidus

ProosaRedigeeri

  • [Culyer Peter Wimseyle:] "Ega te seda ometi tõsiselt mõtle?"
"Ma ei mõtle kunagi midagi tõsiselt. See minu sõpradele minu juures ei meeldigi." (lk 83)


  • Ma võtan elu väga tõsiselt, kõlagu see nyyd kui õõnsalt tahes, aga ma ei luba endale õigust eluga mängida, sest iga nipernaaditsemise eest peab keegi, enamasti keegi teine, maksma topelt valusat hinda. Ja kuna mul pole mingit alust pidada ennast kellestki paremaks, siis pole mul selleks ka õigust. Nõus, ka mina pole eksimatu, teinekord võtavad mu vääratused suisa suure sigaduse mõõtmed, aga ma ei tee selliseid asju kunagi syydimatult ja põen neid kõiki enda sisemuses läbi. Võib-olla olen ma piiratud, kes teab, aga seda, mida ma märkan, võtan ma tõsiselt enda sisse. Aga nii kui ma oma eksistentsiaalsetes painetes piinlevat kõhna keha kõrvalt vaatan – beanlik, beanlik ja tragikoomiline on see kõik!
Usun, et mu tekstid peegeldavad mu loomust ysna varjamatult ja kogu see jutt oli ka neile seletuseks. Aga kui tõsiselt siis ikkagi tuleks mu tõsiselt kirjutatud luuletusi võtta? Ilmselt sama tõsiselt kui mind ennast, aga see on juba igayhe enda otsustada.