Aktivism

Proosa

• Meil siin Ida-Euroopas on ajaloolisest kontekstist lähtuvalt jäänud ühiskondlik ja poliitiline aktivism kontrastina lääne häälekatele rahva mobilisatsioonidele kohaliku võimu tasandile. Nüüdisaegne Eesti kodanikuaktivism on seotud 1980. aastate režiimivahetusega, mil sotsiaalsed liikumised muutusid üha nähtavamaks. Mitmed varasemad liikumised taastati (näiteks seltsiliikumiste traditsioon). Nendest kujunes suuresti uus poliitiline eliit, mis võib olla ka üks põhjus, miks ei tekkinud juba toona, kohe uue Eesti alguses, tugevat kodanikuühiskonda.
• Sõna aktivism kasutatakse Eestis liiga tihti sõimusõnana. Meid ümbritseb liiga palju silte ja liiga palju kulunud vorme ning mujalt laenatud ning kindla peale väljaminevaid korralduslikke süsteeme, mis summutavad igasuguse loomingulise radikaalsuse. Ehk sellepärast tundubki organiseeritud kogukondlikkus mulle tüütu, et näiteks kategooriliste hoiakute asemel punutakse keerulisi konsensuse võrke? Ehk teisisõnu mittelahe. Ja kes siis ikka tahaks investeerida oma vaba aega, et olla mittelahe?
  • Keiti Kljavin, "Kiri kolleegiumilt: Keiti Kljavin" Müürileht, 6. oktoober 2015

• Ma loodan, et uus süsteem annab noortele tulevikuks kindluse ja toob nad dirigeerimist õppima. Ega aktivistid ole kusagile kadunud – kel pisik sees, töötab edasi. Aga laulupeo traditsiooni jätkumiseks on oluline uue põlvkonna kasvatamine.
  • Hirvo Surva, intervjuu: Kirke Ert, "Hirvo Surva: Muusikas on vaja südame ja mõistuse koostööd", Muusikaelu, 21. juuni 2021