Vikitsitaadid

Reet Varblane

eesti kunstiteadlane

Reet Varblane (sündinud 14. septembril 1952) on eesti kunstiteadlane.

  • Kuigi muuseumid ja galeriid on suletud, ei ole nad ennast vaatajatele sulgenud. Enamik neist on usinasti ümber orienteerunud virtuaalsele suhtlemisele vaatajaga. Üldiselt on see, vähemalt muuseumidel, ka õnnestunud. Katkestatud väljapanekud on kolinud füüsilisest keskkonnast virtuaalsesse ning vaataja saab mitte ainult ülevaate sellest, millest väljapanekud koosnevad ja kuidas teosed on paigutatud, vaid ka kuraatori- või giidituuri. Sellest ei ole iseenesest midagi kurja, sest näitusekülastused kuraatoriga on populaarsed ka tavalistes tingimustes. Asja nõrk külg on, et külastajalt ei ole võetud mitte ainult kunsti füüsiline kogemine just selleks ette nähtud ruumis, vaid ka vaba tahe, millises järjestuses ja kui kaua midagi vaadata.
  • Kunstiresidentuurid on saanud sama kuumaks teemaks, kui on kunstibiennaalid. Kui ühelt biennaali avamiselt teisele sõites võib täita aasta, siis residentuurist residentuuri liikudes võib sama hõlpsasti sisustada kolm-neli aastat. Ole tubli, orienteeru residentuuride mitmekesisuses, nopi endale sobivad välja, omanda taotluste kirjutamise ja veelgi paremini raha küsimise oskus.
  • Nii nagu jätkusuutlikkust, nii tuleb ka inimesi hoida. See on küll riigi asi.
  • Tegelikult võis peaaegu iga maa väljapanekust leida nii mõnegi töö, mille ümber oleks saanud luua tervikekspositsiooni, mis oleks kõnelnud rohkemat nii kunstnikest, nende maast ja praegusest ajast. Miks mitte ka tõesti suurtest probleemidest, nagu on kliimamuutused ja sellest tulenevad katastroofid. Küsimus ei ole dokumentaalse kujutamisviisi või teravate sotsiaalsete teemade igatsemises, vahetu emotsionaalse atmosfääri ja tabavalt leitud metafooriga ütleb väga palju ära.
  • Hoolimata sellest, et igale maale eraldatud seinapinnale olid korrektselt raamitud teosed igati professionaalselt paigutatud, nägi ekspositsioon alajaotuste ja ka tervikuna välja nagu segasumma suvila. Esimese hooga tuletas see meelde meie 1970ndate lõpu või 1980ndate alguse akvarelli ülevaatenäitusi, kuid selle erinevusega, et siis oli mõneltki kunstnikult pandud välja mitu tööd ja nii sai aimu kunstniku mõtte- ja kujutamisviisist. Üldine taustki oli teada ja kuigi ka siis kiputi akvarellist rääkima kui maalikunsti väikesest vennast, tulid mõnedki kunstnikud just selles meediumis välja uue mõtlemisega.
  • Eesti akvarellil nagu igal teisel kunstimeediumil on potentsiaali. Ärgem laskem sellel sumbuda.


  • Juri Sobolevi kirjeldatud Sooster on tunnussõna - password, mida tundes oli võimalik siseneda ahvatlevasse, eksootilisse ja vabastavasse aega ning ruumi; siseneda ning siis juba oma oskusi-võimeid kasutades seal lõpmatult surfata. (lk 168)
  • "Minu Sooster" vaatab Ülo Soosteri elu Lidia Soosteri silmade läbi: igas Ülo Soosteri eluseiga kirjelduses on tunda kirjelduse autorit. Seetõttu ongi õigem "Minu Soosterit" käsitleda kui Lidia Soosteri autobiograafiat.
  • Lidia Soosteri autobiograafia aluseks on postulaat, et isiksuse identiteeti saab tegelikult leida vaid teistsuguse kaudu, seejuures ka ise muutudes - omandades teise omadusi, rolli, positsiooni. Selline enesemääratlemine on olnud üsna tüüpiline kogu ajaloolisele naiskirjandusele - naiste autobiograafilisele jutustusele. Naine on konstrueerinud oma ego kellegi teise kaudu, kellega ta tahaks sarnaneda, kes on talle lähedane ja oluline, kuid kelle positsioon ühiskonnas (sootsiumis) erineb tema omast: läbi vanemate (tavaliselt läbi tugeva isakuju), abikaasa, sõbra, aga ka lapse (tavaliselt läbi poja). Sellise suhestumise tõttu erinevad naiste autobiograafilised jutustused ka vormiliselt klassikalisest autobigraafiast. Need on kokku pandud katkenditest ja fragmentidest, nendes on tugev usk väikese inimese väikestesse lugudesse, argisündmustesse. Seetõttu ei kõnelegi niisugused autobiograafiad mitte niivõrd nende kirjutajast – autorist, vaid ideaalist. "Minu Sooster", Ülo Sooster kehastab autori, Lidia Soosteri jaoks ideaali, kangelast, kelle kaudu jõuab ta enesemääratlemiseni, oma identiteedini. (lk 168)
  • Lidia Soosteri jutustuses on mõlemad ajatajumise viisid segunenud. Kroonikakirjutajana on ta võtnud mehepositsiooni ja keelekasutuse ning püüdnud nende kaudu võimalikult autentset pilti anda suurest mehelikust kangelasest Ülo Soosterist. Isikliku sõnumitoojana aga vahetuma naisepositsiooni ja keelekasutuse: hirm autentsuse ning modernistliku kangelase ees on taandunud, lugejani jõuab naise elu, nagu seda suudab tajuda vaid naine - last kandev, sünnitav, hoolitsev naine. Selles rollis on Lidia Sooster vaba sootsiumi kammitsevatest ootustest, modernistlikus mõttes üleva kultuuri suurusest, kunstnikust kui kangelasest. Tema keelekasutus muutub paindlikumaks, lugeja silme ette tulevad lausa pildilised kirjeldused vanast ja uuest Moskvast, seenel käimisest, sünnitusmajast. Samal ajal säilub aga Ülo Sooster kontrolliva maatriksi, peegli roll, sest selle peegli peegelduse kaudu jõuab Lidia enesemääratlemiseni. (lk 168-170)
  • Järelikult ei saa Lidia Soosteri meenutusi võtta ajaloolise tõe pähe, kuid ometi on neis autentsemat ajastuhõngu kui ükskõik millises neutraalses dokumendis. Postmodernistliku autobiograafia teoreetikud (Jacques Derrida, Roland Barthes), kes eitavad referentsiaalse mina, autori kui subjekti olemasolu, peavad kõige olulisemaks emotsionaalset sidet, mis on kirjutajal oma autobiograafiaga ning mis võimaldab ka lugejal sellesse sisse elada. Just seda emotsionaalset atmosfääri edasiandmist peavad nad autobiograafia tõeks. Ja see tõde on Lidia Soosteril suurepäraselt edasi antud, iseäranis sõnumitoojana. (lk 170)
  • "Minu Sooster" on tõeliselt postmodernistlik raamat: kaunis hommage modernistlikule kangelasele, 1950ndate lõpu ja 60ndate Moskva avangardistlike kunstnike ja nende elu lugu, sealse atmosfääri lugu ning last not least kunstniku naise autobiograafiline lugu, milles nii mõnigi kunstniku naine tunneb ennast ära ja samastub sellega, jäädes sellegipoolest looks vaid Lidia Soosterist, kelle suurus ja unikaalsus on selline just teise, keskse kaudu. (lk 170)
    • "Lidia ja tema Sooster", järelsõna Lidia Soosteri raamatule "Minu Sooster", Tallinn: Avenarius, 2000
  • Iseenesest ei ole selles teemas ju midagi uut, sest juba pool sajandit tagasi oli feminismi teise laine tekkimise üheks ajendiks võitlus aborditegemise õiguse eest ehk miljoni naise marss USA suurlinnades. Arutlused selle üle, kas loote eemaldamine on võrdne lapse tapmisega, olid variserlikud siis ja on veelgi rohkem praegu. Mõelgem või Iirimaa peale, sest hukkamõistu ja keelamisega ei säästa kedagi täbarast olukorrast ega päästa ühtegi elu. Nii tollase miljoni naise marsi kui ka praeguste Poola (ja Poola naisi toetavate) väljaastumiste taga on sama lihtne, lausa iseenesestmõistetav nii-öelda alusarusaam, et naine kuulub eelkõige iseendale, tal on õigus valida elamisviis ja otsustada oma keha üle.
  • Meedias palju kasutatud optimistlik väide, et kuuskümmend tähendab tänapäeval pigem varasemat neljakümmet ei tundu stereotüüpide käes vaevlevas tegelikkuses paika pidavat. Vähemalt naiste puhul mitte. Kahekümneselt õigustab noorus naise eksistentsi, neljakümneselt vajab naine endiselt indulgentsina ema ja/või abikaasa staatust.
  • Naise kuvand ei olnud ei antiikkultuuris ega ole ka praegu eneseküllane. Naine kuulub kellegi või millegi juurde, teda defineeritakse millegi või kellegi kaudu.
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Reet_Varblane&oldid=67231"