Põhjapõder

loomaliik


Proosa

muuda
  • Karibusid oli võimalik üle kavaldada üksnes lumetormi ajal, kui tuiskas lund. Kuid inimesi üle kavaldada oli lihtne. (lk 126)
  • Ning siis veel karibud. Märtsis lahkusid nad oma talvitusaladelt metsadest, liikusid üle tundra põhja poole ning jõudsid mai lõpuks poegimispaika arktilisele rannikule. Pärast poegimist kogunesid emasloomad väikestesse, pelglikesse rühmadesse, siis suurematesse salkadesse, seejärel veelgi suurematesse karjadesse, ning juulis toimus poegimisjärgne kogunemine, pakkudes imelist vaatepilti, mis on võrdne ammu kadunud rändtuvide lendudega või piisonite kunagise võrratu massilise kogunemisega. Kuid tasub vaid ühel helikopteril karibute poegimise ajal madalalt udus üle lennata, ning emasloomad eralduvad poegadest, mis viib hukatuslike tagajärgedeni. Samas on need loomad äärmiselt vastupidavad, võimelised taluma erakordset külma ja nälga, pikki rändeid ja kärbeste hulluksajavat nuhtlust. (lk 130)
  • Varsti pärast keskpäeva ilmus taeva alumisele servale helesinine viirg ning kauguses liikus miski. Näis, nagu oleks kuldpruun rändrahn aeglaselt üle järve ujunud. Nad aerutasid selle poole ning nägid oma esimest karibut, suurt ja ilusat, kes oma tumedate haraliste sarvedega meenutas tugeva kehaehitusega hirve. (lk 223)
  • Ralph märkas eemal liikuvaid kogusid. Gwen arvas, et need on ehk haned, nad olid harjunud nägema kalda ääres mööda vett sibavaid hanesid. Lähemale jõudnud, nad taipasid. Umbes viieteistkümnepealine karibukari ületas parajasti nende ees jõge, sarved nagu kõrged kontsad peas.
Ralph ja Gwen, ka Harry ja Eleanor aerutasid jõe lõunakaldale ning lootsid põksuva südamega, et karibud mööda kallast nende poole tulevad, kuid loomad ronisid veest välja ning pöörasid teisele poole. Seejärel ujus teine, väiksem rühm karibuid üle jõe ning ka nemad liikusid mööda laugjat kallast madalate pajude ja kuuskede vahelt kivise seljandiku poole, tõusid sellele ning kadusid silmist.
Nad einetasid ühel jõeäärsel kõrgendikul ning avastasid, et nende kõrval oli suur karibukari. Nende ümber oli sadu karibuid, loomad liikusid eemal aeglaselt või seisid paigal, sulandudes rändrahnudena rohu ja kanarbikuga kaetud avarasse tundrasse ja ümmarguste mägede vahele. See, mida nad olid kogu aeg oodanud, hakkas lõpuks täituma.
La foule*. See sõna meenus Ralphile tahtmatult kunagistest suurte rännete kirjeldustest. Tal oli tunne, nagu näeks ta mõne müüdi saabumist: karibud ilmusid otsekui maast välja, nad kuulusid maa juurde, need kõheldes liikuvad, kuid sihikindlad, graatsilised, kartlikud olendid, värvilt tuhmkollased, pruunid, hallid, kahvatud: need olid olnud Gweni värvid, kui ta esimest korda raadiojaama tuli. Nad nägid tohutu karja saabumist, kes samas ilusat vaatepilti pakkudes taandus ja põgenes. Kui nad oleksid tund varem või hiljem sinna jõudnud, oleks see pilt neil võinud nägemata jääda. (lk 231; * La foule - pr.k hulk)
  • Roheluse, pajude ja vee kohal paistsid kõikjal mustad sarved. Tundus, nagu oleks kaributel silmade ümber paksult ripsmetušši. Säbarlainetuse taoline liikumine algas, kui üks loom hakkas liikuma ning ülejäänud talle järgnesid. Nad olid nagu kaamelid liivaluidetes, ilusad heledatel mägedel, kui nad liikusid ja salkadesse kogunesid, ennast pajude ümber väikestesse kaunitesse rühmadesse seadsid otsekui üksteisele järgnevad vaikelupildid.
Harry hõikas tasa. Üks kümnepealine kari tuli mööda kallast nende kanuude poole. Teised järgnesid neile ning jäid liikumatult seisma sääsepilvede heledatoonilise pirina all ning vaatasid pingsalt ja erutatult ringi. Gwen lindistas nende sõrgade lirtsumise veepiiril. Karibute tulek ja minek oli häälekas, samas aga summutatud ning peagi läbi. Kella seitsme paiku õhtul heidutas miski nendepoolsele jõekaldale pärastlõunal kogunenud arvukat karibukarja. Vee äärde ja piki kallast reas liikunud karibud, viissada kuni seitsesada looma, tõmbusid äkki tagasi, suundusid kaldast üles, üle mäe tundrasse ning kadusid silmist.
"See vist ongi see kitsas koht, kus nähtav ja nähtamatu kohtuvad," pomises Ralph, kellele meenus isa vaimustus keltidest.
Nii just nimetati seda iidset karibute jõeületamiskohta, kus jõgi ahenes ning pakkus head võimalust teisele poole jõuda. (lk 232)
  • Jällegi ümbritsesid neid karibud. Sel õhtupoolikul ujus neid üle jõe tuhandeid. Kanuudes triivisid matkajad allavoolu, karibud aga liikusid ringiga neist mööda ning jätkasid kaldale ujumist, seejärel ronisid kaldale, tumedad sarved hunnitud roheluse taustal selles lehtede ja taeva paradiisis. Puudetukad tihenesid mägedel metsadeks, karvad katsid vaibana veepinda, kallast ja rohtu. Karibuid oli nüüd lõpmatult palju, urahtades tuhnisid nad sigade kombel maad, õhku paiskus mulda ja rohtu. Õhus hoovas tugevat sõnnikulõhna. Gwen muudkui lindistas.
Karibuid sigines üha juurde, mäenõlv tühjenes ning täitus taas. Karibud liikusid silmapiiril mööda kõrget mäeseljandikku, laskusid mööda järsku mäenõlva veeni nagu reas lonkivad mängumehed, taustaks taevas ning hunt alati nende kannul. Vaatepilt oli ühteaegu lõbus, lummav ja kainestav. (lk 234)
  • Sel õhtul nägid nad kummaliselt kaunist rühma karibuid, kes tulid veest ning lähenesid neile, nende liikumisjoonist määrasid nälg ja saadaolev toit - lehtede paigutus pajudel viiskümmend jalga eemal. Ükskõik kuidas nad madalate puude ümber liikusid, üles, alla, ette või taha küünitasid, näisid, loomad olevat paigutatud suurepäraselt nagu mõne vana meistri maalil. (lk 240)
  • Viimastel nädalatel sellele mõeldes ja mõttes ühte ja teist võimalust kaaludes oli Harryl tekkinud tunne, nagu oleks ta karibu jõe ääres. Need loomad taganesid üks, kaks ja kolm korda. Ta ei teadnud varem, et ränne pole katkematu edasiliikumine, liigutakse külitsi, tagasi ja edasi, liikumist tingib veel otsustamatus silmitsi tõelise ja kujutletud hädaohuga. Karibud tulevad jõe äärde ning taganevad taas. Tema erineb Eleanorist, mõtles Harry. Ta ei juhindu temas peituvast jumalast, vaid ebakindlusest. Tema on nende vaeste mõistmatute loomade sarnane. (lk 241)
  • Elizabeth Hay, "Hilised õhtud eetris", tlk Urve Hanko, 2009

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel