René Descartes

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

René Descartes (ladinapäraselt Renatus Cartesius; 31. märts 1596, La Haye en Touraine, Prantsusmaa – 11. veebruar 1650, Stockholm, Rootsi) oli prantsuse matemaatik, filosoof ja loodusteadlane. Teda on peetud uusaja filosoofia isaks. Kuna Descartesi ladinapärane nimi oli Cartesius, kutsutakse tema filosoofilist õpetust ja sellest arenenud filosoofiasuundi kartesianismiks või kartesiaanluseks.

René Descartes

Principia philosophiae, 1685

Eesti keeles on ilmunud Descartes'i raamatud "Arutlus meetodist" (1995, tlk Rudolf Kulpa), "Meditatsioonid esimesest filosoofiast" (2014, tlk Meelis Friedenthal ja Marju Lepajõe) ja "Hinge tundmused" (2014, tlk Andres Raudsepp).

• Mõtlen, järelikult olen olemas.
  • Cogito, ergo sum.
  • Je pense donc je suis. (algupärand, teoses "Arutlus meetodist")

Arutlus meetodist

• Kui ma aga lõpuks kaalusin, et kõik need mõtted, mis meil on ärkvel olles, võivad meil tulla ka magades, kuigi nad pole tõelised, siis otsustasin ma oletada, et kõik mu vaimu kunagi sattunud asjad ei olnud tõelisemad mu unenägude illusioonidest. Kuid kohe seepeale panin ma tähele, et sel ajal, kui ma tahtsin mõelda, et kõik on väär, oli paratamatult tarvilik, et mina, kes ma seda mõtlesin, ka midagi oleksin. Ja kui ma märkasin, et see tõde − ma mõtlen, järelikult olen − oli nii kindel ja püsiv, et teda ei suutnud kõigutada isegi skeptikute kõige liialeminevamad oletused, siis ma otsustasin, et ma võisin teda pidada kahtlemata minu otsivaks filosoofia esimeseks printsiibiks.
  • "Arutlus meetodist" (Tallinn: Olion, 1995, lk 147-148, tlk Rudolf Kulpa)

Meditatsioonid esimesest filosoofiast

• Jumala olemasolu ei saa olla eraldatud tema olemusest nagu võrdkülgse kolmnurga olemusest kolme nurga suurus, mis võrdub kahe täisnurgaga, või mäe idee oru ideedest. Niisiis ei ole vähem tülgastav vaadelda Jumalat (see tähendab sõltumatult täiuslikku olendit) ilma eksistentsita (kel puuduks mingi täiuslikkus), kui vaadelda mäge ilma oruta.
  • "Meditatsioonid esimesest filosoofiast", 5. meditatsioon

• Me ütleme ju, et näeme vaha ennast, kui ta on meie ees, ja me ei otsusta tema juuresolu üle värvi või kuju põhjal. Siit võiks otsekohe teha järelduse: niisiis tunnetatakse vaha silmanägemise kaudu ja mitte pelgalt vaimu sisevaatlusega — kui ma ei silmaks aknast inimesi tänavat ületamas, kelle kohta ma ütlen sama harjumuslikult nagu vaha kohta, et ma neid näen. Aga mida ma näen peale kübarate ja rõivaste, mille all võivad peituda ka automaadid? Aga ma otsustan, et nad on inimesed. Ja nii taban seda, mida arvasin nägevat silmadega, üksnes otsustusvõime põhjal, mis on minu vaimus.
  • "Meditatsioonid esimesest filosoofiast", 2. meditatsioon

Hinge tundmused

René Descartes, "Hinge tundmused" (Les Passions de l’âme [1649]), tlk Andres Raudsepp, Ilmamaa, 2014

• Kõikide nende asjade paremaks mõistmiseks tuleb teada, et hing on tõesti ühenduses kogu kehaga ning õigupoolest ei ole võimalik väita, et hing asub ainult ühes kindlas kehaosas, mitte mõnes muus, ning seda põhjusel, et keha on tervik ja teatud mõttes jagamatu oma elundite kokkuseatuse tõttu, mis kõik on ju üksteisega sedavõrd seotud, et mõne eemaldamine muudab kohe kogu keha puudulikuks. Samuti on hing kogu kehaga ühenduses põhjusel, et hingel ei ole loomu poolest vähimatki seost ulatuse, mõõtmete ega keha moodustava aine omadustega, vaid üksnes keha elundite tervikliku kokkuseatusega. Seda näitab nii see, et ilmvõimatu on ette kujutada poolt või kolmandikku hinge või ka mingit ala, mille hing võiks enda alla võtta, kui ka see, et mõne kehaosa äralõikamine ei tee hinge väiksemaks. Küll aga eraldub hing kehast täielikult, kui elundite terviklik ülesehitus ära laguneb. (artikkel 30, lk 28-29)
• Nende arvamusega, kes mõtlevad, et hing võtab oma tundmusi vastu südamega, ei tule üldse arvestada, sest nende arvamus rajaneb ju üksnes sellel, et tundmuste ajel tuntakse südames mingit muudatust. Ometi on hõlbus märgata, et ainult üks väike ajust südamesse laskuv närv paneb meid tundma, nagu toimuks see muudatus nimelt südames. Samamoodi tunneme valu jalas jalanärvide vahendusel ning näeme tähti taevas nende valguse ja oma nägemisnärvide vahendusel. Niisiis ei pea hing täitma oma funktsioone vahetult südames selleks, et saaksime seal tema tundmusi tunda, just nagu ka hing ei pea olema taevas selleks, et seal tähti näha. (artikkel 33, lk 30)
• Lihtsate ja algeliste tundmuste arv ei ole väga suur. Kui vaadata üle kõik tundmused, mida ma loetlesin, võime hõlpsasti märgata, et niisuguseid on kõigest kuus: imestus, armastus, viha, iha, rõõm ja kurbus; kõik ülejäänud on mõnest neist kuuest kokku pandud või on nad nende liigid. (artikkel 69, lk 55)
• Pangem tähele sedagi, et inimestel, kel puudub loomulik kalduvus imestada, on tavaliselt väga vähe teadmisi. (artikkel 75, lk 58)
• Loomupärane kalduvus imestada puudub ainult päris juhmidel ja rumalatel, aga see ei tähenda veel, nagu kalduksid enim imestama need, kel on kõige rohkem taipu. Eelkõige kalduvad imestama hoopis need, kellel on päris tugev terve mõistus, kuid kes ei ole endast kuigi kõrgel arvamusel. (artikkel 77, lk 59)
• Armastus on vaimude liikumisest tingitud hingeliigutus, mis ergutab hinge talle sobivatena näivate objektidega tahtlikult ühinema. Viha on vaimude liikumisest tingitud hingeliigutus, mis ajendab hinge soovima olla eraldi objektidest, mis talle kahjulikud näivad. Ma ütlen, et neid hingeliigutusi põhjustavad just vaimud, sest armastust ja viha, mis on tundmused ja sõltuvad kehast, tuleb eristada niihästi otsustest (mis samuti sunnivad hinge tahtlikult ühinema heaks peetavate asjadega ja eralduma halvaks peetavatest asjadest) kui ka hingeliigutustest, mida ainuüksi need otsused hinges esile kutsuvad. (artikkel 79, lk 60-61)
• Meil ei tule eristada sama palju armastuse liike, kui on erinevaid objekte, mida võib armastada. Sest kuigi näiteks auahne inimese tundmused kuulsuse vastu, ihnuri tundmused raha vastu, joodiku tundmused veini ja jõhkardi tundmused naise vastu, keda ta tahab vägistada, aumehe tundmused sõbra või armastatu vastu ning hea isa tundmused oma laste vastu võivad üksteisest vägagi erineda, on need ikkagi sarnased selle poolest, et osalevad armastuses. Kuid neljal esimesel on armastust vaid nende tundmusega seonduvate asjade omamise jaoks, nad ei armasta objekte endid, vaid tunnevad nende suhtes kõigest iha segamini teiste eritundmustega. (artikkel 82, lk 62)
• Kui vaadata mitmesuguseid muutusi, mida kogeme oma kehas sel ajal, kui hinge erutavad erinevad tundmused, siis armastuse puhul — kui armastus on üksi, see tähendab, kui seda ei saada tugev rõõm, iha ega kurbus — ma märkan, et pulss lööb ühtlaselt ja on tavalisest suurem ja tugev, mistõttu me tunneme rinnus mahedat soojust ning toit seedib maos kiiresti. Seega on armastuse tundmus tervisele kasulik. (artikkel 97, lk 72)
• Ei ole ühtegi tundmust, mida ei väljendaks mõni silmade eriline tegevus. Ja mõne tegevuse puhul on see niivõrd ilmne, et isegi kõige kohtlasemad toapoisid suudavad oma isanda silmist näha, kas isand on nende peale pahane või mitte. Kuigi me tajume hõlpsasti silmade tegevusi ja teame, mida need tähendavad, ei ole neid ometi hõlbus kirjeldada, sest iga tegevus koosneb paljudest silma liikumise ja kujuga toimuvatest muutustest. Silma liikumised ja kuju muutused on nii erilised ja väikesed, et neist igaühte eraldi ei olegi võimalik märgata, kuid seda, mida nad kõik kokku tulemuseks annavad, on vägagi lihtne tähele panna. (artikkel 113, lk 80-81)
• Ma nimelt märkan meis ühtainsat asja, mis võib meie eneseaustust õiglaselt põhjendada — see on vaba tahte kasutamine ja oma tahtmiste valitsemine. Sest ei millegi muu kui ainult vabast tahtest tulenevate tegude eest võib meid põhjendatult kas kiita või laita, ning vaba tahe muudab meid mõneti Jumala sarnaseks, tehes meist iseenda isandad, kui me vaid lodevusest ei kaota õigusi, mille see meile annab. (artikkel 152, lk 111)
• Nõnda siis on kõige õilsamad tavaliselt ka kõige alandlikumad ning vooruslik alandlikkus seisneb vaid selles, et mõtleme järele oma loomuse puudulikkuse ja vigade üle, mida võib-olla oleme kunagi teinud ehk võiksime teha ja mis ei ole sugugi väiksemad vigadest, mida võivad teha teised; ja seepärast ei pea me ennast mitte kellestki paremaks, vaid mõtleme, et teised, kellel on vaba tahe nagu meilgi, võivad seda niisama hästi kasutada.(artikkel 155, lk 112)
• Aga kõige ebaõiglasem on kõrkus siis, kui sellel ei olegi mingit alust, see tähendab, kui see inimene ei arvagi, et ta on austuse ära teeninud, vaid on kõrk üksnes sellepärast, et ta teenekust alahinnates ning auhiilgust tühipaljaks anastamiseks pidades usub, nagu oleks see, kes iseendale kõige suuremat au omistab, tõepoolest kõige auväärsem. See pahe on nii arulage ja jabur, et kui ma ei oleks ise kuulnud kunagi kedagi alusetult kiidetavat, siis oleks mul päris raske uskuda, et üldse võib leiduda inimesi, kes millelegi niisugusele järele annavad. Kuid meelitamine on kõikjal nõnda levinud, et isegi kõige suuremate puudustega inimestele antakse ikkagi au asjade eest, mis kiitust üldse ei vääri või mis on lausa laiduväärsed. See annabki kõige harimatumatele ja rumalamatele võimaluse niisugusesse kõrkusse langeda. (artikkel 157, lk 113-114)
• Kiivus on kartuse liik, mis on seotud meie ihaga midagi head oma valduses hoida. Ja kiivus ei tule mitte niivõrd tugevatest põhjendustest, mis lasevad arvata, et me võime selle vara kaotada, kuivõrd sellest, et me seda vara väga kõrgelt hindame. Niisuguse kõrge hinnangu pärast me uurime ka kõige tühisemaid asju, mis kahtlustamiseks põhjust annavad, ning peame neid väga kaalukateks põhjendusteks. (artikkel 167, lk 121)
• Samuti põlatakse meest, kes on kiivas oma naise pärast, sest armukadedus annab tunnistust sellest, et ta oma naist õigupoolest ei armasta või et ta kas iseendast või oma naisest halvasti arvab. Mina ütlen, et ta oma naist õigupoolest ei armasta, sest kui ta teda tõeliselt armastaks, ei kalduks ta üldse kahtlustama. Tegelikult ei armasta ta siis oma naist, vaid vara, mis tema ettekujutuses on tema ainuomand. Ta ei kardaks ju oma vara kaotada, kui arvaks, et ta ise seda väärib või kui ta ei peaks oma naist truudusetuks. (artikkel 169, lk 122)
• Viimaks, hingel võib olla ka puhtalt oma lõbusid, aga need lõbud, mis tal on kehaga ühised, sõltuvad täielikult tundmustest. Seepärast suudavadki inimesed, keda tundmused kõige enam liigutavad, maise elu magusust kõige rohkem maitsta. On tõsi, et just nemad võivad ka suurimat kibedust tunda, kui nad ei oska tundmusi õigesti kasutada ja kui õnn neid ei soosi. Kuid tarkus on kasulik peamiselt selle poolest, et õpetab meid oma tundmuste isandaks saama ning nende üle nõnda osavalt valitsema, et nende põhjustatud hädad osutuvad päris talutavateks ning me isegi tunneme kõigist neist rõõmu. (artikkel 212, lk 147)