Läänerindel muutuseta

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

"Läänerindel muutuseta" on saksa kirjaniku Erich Maria Remarque'i romaan sõjakoledustest Esimese maailmasõja päevil ja sõjast naasnute raskustest tavaellu tagasi pöördumisel.

Romaani saksa esmatrüki kaas.

Eesti keeles on teos ilmunud kahes tõlkes: 1929. aastal Grete Kochi (kordustrükk 1935) ja 1983. aastal Viktor Tombergi tõlkes (kordustrükid 2000 ja 2006).

Tsitaadid

Tsitaadid väljaandest: Erich Maria Remarque, "Läänerindel muutuseta", Tallinn: Tänapäev, 2006.

• See raamat ärgu olgu süüdistus ega ülestunnistus. Ta olgu üksnes katse jutustada ühest põlvkonnast, kelle sõda hävitas – isegi siis, kui ta pääses tema granaatide käest.
  • lk 5

• Albert ütleb selle välja: "Sõda on meid kõige jaoks ära rikkunud."

Tal on õigus. Me pole enam noorus. Me ei taha enam maailma vallutada. Me oleme põgenikud. Me põgeme iseenda eest. Omaenda elu eest. Me olime kaheksateistkümneaastased ning hakkasime alles maailma ja elu armastama; kuid me pidime nende pihta tulistama. Esimene granaat, mis märki tabas, tabas me südant. Oleme välja lülitatud mõistlikust tegevusest, edasipüüdmisest, progressist. Me ei usu enam sellesse; me usume sõjasse.

• • lk 67–68, V peatükk

• Rinne on puur, milles närvitsedes pead ootama seda, mis juhtub. Me lamame granaatide lennukaare võre all ja elame teadmatuse pinges. Meie kohal hõljub juhus. Kui mürsk tuleb, võin ma küüru tõmbuda, ja see ongi kõik; kuhu see sisse lööb, seda ma täpselt ei tea ega saa ka mõjutada.
• Juhus ongi see, mis meid ükskõikseks teeb. Paar kuud tagasi istusin ühes varjendis ja mängisin skatti; mõne aja pärast tõusin püsti ja läksin ühte teise varjendisse [---] sest varjendist enam midagi alles, raskekaliibrilise otsetabamus oli selle puruks tampinud.
• Niisama juhuslikult, nagu ma pihta saan, jään ma ellu. Pommikindlas varjendis võin ma puruks litsutud saada, lagedal väljal aga kümme tundi turmtuld vigastamatult üle elada. Iga sõdur jääb üksnes tuhande juhuse tõttu ellu. Ja iga sõdur usub ja usaldab juhust.
  • lk 77–78, VI peatükk

• Meist on saanud kardetavad elajad. Me ei võitle, me kaitseme ennast hävitamise eest. Me ei viska käsigranaate inimeste pihta – mida teame sel hetkel üldse sellest; me viskame neid käte ja kiivritega surma pihta, kes meid taga ajab;
  • lk 86

• Ja isegi siis, kui meile tagastataks me nooruse maailm, ei oskaks me temaga peaaegu et mitte kui midagi peale hakata. Need õrnad ja salajased jõud, mis temast meile kandusid, neid ei saa enam taaselustada. Ja kuigi me ümber oleksid samad paigad ja me kõnniksime seal, ja meil oleksid needsamad tunded nende vastu ja me armastaksime neid ja heldiksime neid nähes, siis oleks see ikkagi niisama, nagu mõtlikult vaadata surnud sõbra päevapilti – need on tema näojooned, see on tema nägu, ja need päevad, mil me temaga koos olime, loovad petliku elu meie mälestusse; ent tema see ei ole.
  • lk 92

• [...] õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui sa hakkad selle üle järele mõtlema.
  • lk 104, VII peatükk

• Kaks meest sureb kangestuskrampi. Nende nahk muutub kahkjaks, liigesed tarduvad, viimaks elavad – kaua – üksnes veel silmad. Mõnel haavatul ripub purukslastud jäse voodi kohal põikpuu küljes; haava alla asetatakse kauss, kuhu mäda tilgub. Kaussi tühjendatakse iga kahe või kolme tunni takka. Teised haavatud lamavad venitussidemetes, jäsemete sirgutõmbamiseks ripuvad rasked kaaluvihid voodi juures. Ma näen soolehaavu, mis alatasa on väljaheitega koos. Arsti kirjutaja näitab mulle röntgeniülesvõtteid täiesti purukspekstud puusaluudest, põlvedest ja õlgadest.

Lausa arusaamatuks jääb, et nõnda katkirebitud kehade kohal on veel inimnäod, milles elu oma igapäevast kulgu jätkab. Ja ometi on ju see ainult üks laatsaret, ainult üks palat, – Saksamaal on leidub neid sadu tuhandeid, Prantsusmaal sadu tuhandeid. Venemaal sadu tuhandeid. Kui mõttetu on kõik, mis iganes kirja on pandud, tehtud, mõeldud – kui midagi taolist on võimalik! Kõik see peab olema võlts ja tühine, kui aastatuhandete kultuur ei suutnud isegi seda takistada, et need verejõed valati, et need sajad tuhanded piinakambrid eksisteerivad. Alles laatsaret näitab, mis on sõda.

• • lk 187, X peatükk

• Olen noor kahekümneaastane, ent elust ei tea ma midagi muud kui meeleheidet, surma, hirmu ja kõige mõttetuma pealiskaudsuse seostumist kannatuse kuristikuga. Ma näen, et rahvad üksteise vastu kihutatakse ja üksteist vaikides, teadmatult, totralt, kuulekalt ja süütult tapavad. Ma näen, et maailma targemad pead relvi ja sõnu leiutavad, et tapmine veelgi rafineeritum oleks ja kauem kestaks. Ja koos minuga näevad seda kõik minuvanused inimesed siinpool ja sealpool, terves maailmas, ja koos minuga elab seda läbi minu põlvkond. Mida teevad me isad, kui me kord mässu tõstame ja nende ette astume ning neilt aru pärime? Mida ootavad nad meilt, kui saabub aeg, kus pole sõda? Aastate kaupa tegelesime vaid tapmisega – see oli meie esimene elukutse. Meie teadmised elust piirduvad surmaga. Mis võib seejärel veel juhtuda? Ja mis peab meist saama?
  • lk 187–188

• Olen üpris rahulik. Järgnegu kuud ja aastad, nad ei võta minult midagi enam, neil ei ole minult enam midagi võtta. Ma olen nii üksi ja nii ilma ootuseta, et ma neile hirmuta vastu võin vaadata. Elu, mis mind läbi nende aastate kandis, on veel minu kätes ja silmes. Kas ma temast jagu olen saanud, seda ma ei tea. Ent seni kui on elu, otsib ta endale teed, tahtku too, mis minus "mina" ütleb, seda või mitte.
  • lk 207, XII peatükk

Teose kohta

• "Läänerindel muutuseta" on üks ajaloo kuulsamaid sõjavastaseid romaane. See on ühe "tundmatu sõduri" jutustus Flandria kaevikutest Esimese maailmasõja päevilt, milles kajastuvad sõjaaja koledused, elu tule all, lõputu ootamine kaevikutes ja võõrdumine kodustest. Kuigi sõdurite mällu talletuvad ka mõned eredamad sündmused, ei ole selles loos siiski heroismi ega seiklusvaimu, vaid ainult sügav reedetuse ja kibestumuse tunne, mis varjutab iga sõja läbi teinud põlvkonna elu.
  • tagumisel kaanel