Ben Jonson

Benjamin Jonson (umbes 11. juuni 1572 Westminster, London – 6. august 1637 London) oli inglise näitekirjanik, näitleja, luuletaja ja kirjanduskriitik.

Benjamin Jonson.

Luule

Arm pigem kurt kui pime on mu meelest,
  sest muidu juhtuda ei saa,
         et ta
mind tõrjub, kui teen armukinke ma.
  Mu kirjade ja luule mesikeelest
ta sisse võetud olema ju peaks,
     sest sõnu tema heaks
  ei kaunimini seaks
     ka ükski noorem mees,
  kes istunud Apollo jalge ees.

  Oh, kardan, mu portreest
     ta nägi, kuidas räsind
     on ajakulg üht väsind
     viitkümmet käivat meest,
     kel pea on halliks läind —
  ja et ei meeldind sellele, kes nägi,
  mu kaljunägu ja mu kõhu mägi,
ta kõrvad sulges silm, mis seda näind.

• Ben Jonson, "Minu Šotimaale jäetud portree", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 24

Kesk laiska alalhoidu
   miks põõnad, tönts ja loid?
Eks siis su mõistus roidu,
kui rahust sa ei hoidu,
   sest puhkuses on koid,
   kel toiduks sinu luule on ja sinu oid.

Kas luuleoja säng
   on tõesti kuivand siis?
Ons valland nümfe äng,
sest katkend harfimäng?
   Või sumbund lauluviis,
   sest harakate laterdamist täis on hiis?

Kui tõesti nende kärast
   sa nördind, siis ehk kasu
on sulle mõtteterast,
et palja trotsi pärast
   suurvaimudel ei tasu
   küll vaikida — suur kunst on iseenda tasu.

Mis sest, et luule pähe
   sööb publik sõnavahtu,
kus iva sees on vähe —
see kõik on mööduv nähe.
   Eks vaht ju ükskord lahtu,
   ta riismed küll ei kasvata väärtluule mahtu.

Sa kõigutamatult
   poeedipärga kanna
ja päikse kaarikult
kui Prometheus too tuld,
   taas ilmale see anna;
   sind aitab Zeusi pea seest sündind jumalanna.

Kui meelsalt oleviku
   kõrv kriitikat ei kuule,
siis ära liiderliku
teatri teenriks tiku,
   vaid kõrgugu su luule
   püüdmatult eesli kabjale ja hundi suule.

• Ben Jonson, "Ood iseendale", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 25-26