Nümf

Nümfid on kreeka mütoloogias väiksemad loodusjumalad. Neid on tavaliselt kujutatud kaunite noorte naistena.

Elisa de Gamond, "Diana saatjaskonnast kadunud nümf" (1826)

Hermine von Reck, "Veenümfid ja putod" (1893)

Proosa

• Kui ma sündisin, ei olnud selle kohta nime, mis ma olin. Mind kutsuti nümfiks ja kõik eeldasid, et ma olen samasugune nagu ema, tädid, tuhanded nõod. Vähim vähemate jumalannade hulgas. Meie vägi oli nõnda tagasihoidlik, et sellest hädavaevu piisas, et me võiksime elada igavesti. Me kõnelesime kaladega ja hoolitsesime lillede eest, meelitasime pilvedest välja veepiisku ja lainetest soola. Meie tulevikuväljavaated olid niisama napid kui sõna "nümf" ise. Meie keeles ei tähendanud see ainult jumalannat, vaid ka pruuti. (lk 7)
  • Madeline Miller, "Kirke", tlk Hedda Maurer, 2021

Luule

Mu sulneid sõnu kuula, metsasalu,
sest nümf ei taha kuulata mu valu.
Ei kaunis nümf mu kaebamisi hooma,
ta kurdiks jääb mu kurtva pilli loole,
mis kurvastab mu karjas iga looma:
ei vaatagi nad enam rohu poole,
ei anna koonu kasta oja voole,
ükskõikselt karjust piinlemas ei talu.
Mu sulneid sõnu kuula, metsasalu.
Küll kariloomil karjusest on hale,
kuid nümfile ükskõik on armastaja,
sest süda nümfil on kui kivi kale
või nagu raud, ei ole tal mind vaja,
mind väldib ta ja pageb kogu aja
kui tallekene soe eest rutujalu.
Mu sulneid sõnu kuula, metsasalu.

• Angelo Poliziano, "Orpheuse lugu", tlk Harald Rajamets, rmt: "Pegasos ja peegel" (2004), lk 18-19