Luule muuda

Kuu on kõrgel, kaugel on kants,
neeme tipuni jätkub tants.

Neeme tipul on murdunud aer.
Naera, Odysseus, elu on naer!

Lõpuks, meremees, siin on maa,
siin on sadam ja Nausikaa.


Las keeb Sinu loitsude leem
mu kustunud verre,
et meist järgi jääks helendav neem
aja mustunud merre.

  • Artur Alliksaar, "Nõiaringis" 5, rmt: "Päikesepillaja" (1997, 3. tr), lk 54


Ööhall neem, sinu sõmerat koorikut
süda sõrmitseb väsimata.
Otsib loojunud päikesepoolikut:
muldne eit — kas sa siredat noorikut
endas päriselt suudadki matta?

  • Ellen Niit, "Surnumäe nukal" kogus "Linnuvoolija" (1970), lk 67

Kirjandus muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel