Vikitsitaadid

Eret Talviste

eesti kirjandusteadlane ja -kriitik

Eret Talviste (sündinud 19. novembril 1991) on Suurbritannias elav eesti kirjandusteadlane ja -kriitik.

Artiklid

muuda
  • Wolfi mõtteid on huvitav võrrelda sellega, kuidas kajastatakse Nõukogude aega kirjanduses ja filmis taas iseseisvas Eestis. Tihti räägitakse toonastest kannatustest küüditamise läbi elanu või küüditamisest pääsenute vaatevinklist, mis on muidugi arusaadav. Aga kuidas elasid sel ajal ja mäletavad praegu nõukogude aega teised? Ma ei püüa kellegi kannatusi alavääristada, osutan vaid, et see keeruline ajastu on meie kirjanduses ja filmides tihti ühekülgselt kajastatud. Näiteks n-ö töölisklassi taustaga inimeste elu polnudki nõukogude ajal nii halb ja võib-olla uskusid mõnedki neist ideoloogia üllasse eesmärki, kuid kunstis me miskipärast niisuguseid lugusid eriti ei kohta. Kuidas üldse seda arutelu alustada, kas tegu on tabuga? Küsimus on ehk selles, kes on Eestis need moraalsed tunnistajad, kes võiks rääkida siinsete inimeste väga keerukast nõukogude režiimi kogemusest?
  • Minuga on kuskilt jäänud mõte, et kõikide inimeste kannatuste – nii individuaalsete kui ka kollektiivsete – uskumatus ei peitu ennekõike mitte selles, et need on aset leidnud, vaid selles, et inimesed elavad need üle, nad peavad vastu ja liiguvad eluga edasi.
  • Just imestus selle üle, et inimene suudab üle elada kujuteldamatult ebainimlikke olukordi, paneb kirjanikud kirjutama ning austama surnuid neile hääle andmisega. Muidugi ei ole moraalse tunnistuse andmine ainult kirjaniku kohustus, vaid eeldab ka kuulaja olemasolu, kellele tunnistada. Seega lasub ka lugejal kohustus ja vastutus: kuidas reageerida kannatustele pealtvaatajana, kuidas osata kuulata ja seejärel aidata?


  • Seda, mis tegi inimestest need, kes nad olid, ei saa kinni püüda asju kogudes ja neid siltidega varustades.
  • Ajalugu, aja tunnetamine ja ajas juhtunud sündmuste ja elatud elude mäletamine peaks olema orgaaniline, mitte ettekirjutustega reglementeeritud – inimesed mäletavad imelikke teid pidi, nii nagu raamatud jõuavad nendeni imelikke teid pidi.
  • Olen Õnnepalu teoste puhul alati imetlenud seda, et ta teab elu kohta midagi sellist, mida teadis ja suutis sõnades väljendada ka näiteks Virginia Woolf. Küsimused, mis on tähtis ja mis tähtsusetu, mis on suur ja mis väike, kaotavad nende teostes oma tavapärase tähenduse. Pärast raamatu lugemist on alati kaasa võtta mingi uus fraas ja mõte.


  • Maailma, mida Kaevats kirjeldab ja mis ta ego rusub, kannab ratsionaalne mõtteviis, mille kohaselt on elu valgustusajast saadik olnud imedevaene, kaalutletud, mõõdetav ja ennustatav. Olgugi et Kaevats näib olevat selle maailma suhtes kriitiline, tundub ta sellesse siiski uskuvat, või vähemalt sellesse, et külm, kasumile orienteeritud maailm, kus võidavad need, kes oskavad turundada, on ainus, mis meil on.
  • Sotsiaalkriitika on "Võpatuses" jäänud kahjuks siiski autori suure Mina varju. Kaevatsi luule on kinni selles, mis on (ja see on ennekõike autori peas), mitte selles, mis võiks olla [---]. Kogumikust jääbki meelde ennekõike suutmatuse, ahastuse, kuristikku vaatamise tunne, kinnijäämise tunne.
  • Peale Kafka on äratuntav ka T. S. Elioti mõju, ehkki see ei seostu niivõrd kõrgmodernismi luulega, vaid end haletseva ja imetleva vananeva/kiilaneva mehega, kes januneb naiste imetluse järele ning arvab, et on liiga tark ja õilis, et rumal maailm tema erakordseid kannatusi mõista võiks.
  • Eneseimetluse ja -haletsuse teemaga seoses meenub tahes-tahtmata Mikk Pärnitsa kirjutatud Andra Teede luulekogu "Pikad mehed, pikad elud" (2018) arvustus. Pärnits pakub, et kunstis ja luules on kaks klišeed, mida levitatakse mõtlematult ja vastutustundetult: "et ilma kannatuseta ei tule head kunsti ja et suured tunded teevad hea kunsti" (ERR, 24. I 2019). Need kaks klišeed on Kaevatsi luulekogu alustalad ning kumbki ei tee sellele head.
  • Jean Rhys kirjutab romaanis "Teekond pimeduses" ("Voyage in the Dark", 1934), et mõnel sõnal tahaks lausa kaela kahekorra käänata. Talle ei sobi "lady", mulle "neiu". Just sellepärast, et sõnu "neiu", "daam", aga ka näiteks "tütarlaps" kasutatakse alatihti siis, kui püütakse noori naisi korrale kutsuda või neile soostereotüübi käitumismustrit õpetada.
  • See aga, mida Kaevats nimetab igavaks paradiisiks, on tõepoolest igav. Ahastavad luuletused tekitavad tunde, et tegemist pole mitte paradiisi, vaid põrguga.

Tema kohta

muuda
  • [E]hkki kirjanikul on täielik õigus toota igasuguseid tekste, on kirjanduskriitikul enam kui õigus teoses peituvatele seksistlikele või muud moodi kohatutele mustritele viidata. Hea näide on Eret Talviste (2020) hiljutine peenetundeline viibe Õnnepalu "Lõpmatuse" seksismile. Talviste arvustus tõestab ühtlasi, et feministlikult meelestatud kriitika suudab sooaspekti kõrval märgata ka teisi teksti kihte ning tõmmata paralleele maailmakirjandusega.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Eret_Talviste&oldid=118078"