Jean Rhys

Jean Rhys (24. august 1890 – 14. mai 1979) oli Dominica kirjanik.

Jean Rhys (vasakul) 1970ndail


"Suur meri Sargasso"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Jean Rhys, "Suur meri Sargasso", tlk Udo Uibo, 2003.


  • Öeldakse, et kui häda on käes, tuleb koondada ridu, ja nii valged tegidki. Kuid meie ei kuulunud nende ridadesse. Jamaica daamid ei võtnud mu ema iial omaks, "sest tema nii ilus on", nagu ütles Christophine. (lk 5, romaani algus)
  • Kui ma ema käest pärisin, miks meil nii vähe külalisi käib, vastas ta, et tee Spanish Townist Coulibri mõisa, kus me elasime, on väga vilets ja et teede-ehitus on nüüd minevik. (Isa, külalised, hobused, kaitstuse tunne voodis - kõik oli nüüd minevik.) (lk 5)
  • Ühel teisel päeval kuulsin, et ta ajab juttu härra Luttrelliga, kes oli meie naaber ja mu ema ainus sõber. "Eks neilgi ole oma nuhtlus kaelas. Nad ootavad ikka veel seda hüvitust, mida inglased neile pärast vabastusseaduse vastuvõtmist lubasid. Mõnel neist tuleb kaua oodata."
Kuidas ta oleks võinud teada, et just härra Luttrell väsis kõigepealt ootamast? Ühel tuulevaiksel õhtul lasi ta maha oma koera, ujus ulgumerele ja kadus igaveseks. Inglismaalt tema farmi järelevaatajat ei tulnud - farmi nimi oli Nelson's Rest - ja Spanish Townist ratsutasid kohale võõrad, et keelt peksta ja tragöödia üle aru pidada.
"Nelson's Resti elama tulla? Isegi mitte raha eest ega armastuse nimel. Hädaorg." (lk 5)
  • Godfrey ütles: "Ega mina öö ja päev otsa obest valvata ei saa. Mina juba liig vana olen. Kui vana aeg läheb, las tema siis läheb. Temast kinni hoida tarvis ei ole. Jumal mustal ja valgel ei tee vahet, tema meelest must ja valge üks ja sama asi on. Puhake rahus, ega Issand vagasid ei hülga." Kuid ema ei saanud rahus puhata. Ta oli noor. Kuidas ta oleks saanud jätta taga nõudmata kõike seda, mis oli nii äkki, ilma igasuguse hoiatuseta kadunud. "Kui sa tahad pime olla, siis sa oledki pime," ütles ta ägedalt, "ja kui sa tahad kurt olla, siis sa oledki kurt." - "Vana silmakirjateener," kordas ta üha. "Ta teadis, mida nad kavatsevad." - "Kurat on siitilma valitseja," ütles Godfrey, "aga sureliku tarvis siitilma kauaks ei ole." (lk 6)
  • Meie aed oli suur ja ilus nagu see aed Piiblis - seal kasvas elupuu. Aga ta oli metsistunud. Teerajad oli umbrohtu kasvanud ja närtsinud lillede lehk segunes elu värske lõhnaga. Hiidsõnajalgade all, mis olid sama kõrged kui hiidsõnajalad metsas, oli roheline valgus. Orhideed lokkasid käeulatusest väljas või siis ei tohtinud neid mingil põhjusel puutuda. Üks nägi välja nagu madu, teine nagu kaheksajalg, selle pikad ja kõhnad pruunid raagus kombitsad rippusid väändunud juurel. Kaheksajalgorhidee õitses kaks korda aastas - sel ajal polnud kombitsaid näha. See oli valget, kahvatu- ja sügavlillat värvi kelluka kujuga mass, mis oli silmale kena vaadata. Tema lõhn oli hästi magus ja kange. Ma hoidsin sellest orhideest alati eemale.
Kogu Coulibri mõis oli niisama metsistunud, niisama võssa kasvanud kui aed. Orjust enam ei olnud - miks peaks keegi veel tööd tegema? Mind see ei kurvastanud. Mina ei mäletanud aega, mil mõis oli jõukas. (lk 6-7)
  • Enamasti käis ema edasi tagasi mööda glacis'd, prügitatud ja katusega kaetud terassi, mis oli kogu maja pikkune ja tõusis kaldjalt bambusetuka poole. Bambuse ääres seistes oli talle avatud vaade merele, aga iga teekäija võis teda vahtida. Nad vahtisidki, ja vahel naersid ka. Kui hääled oli kaugenenud ja vaibunud, hoidis ema veel pikka aega silmi kinni ja käsi rusikas. Tema mustade kulmude vahele tekkis korts, sügav, otsekui noaga lõigatud. Ma vihkasin seda kortsu ja ükskord ma puudutasin ema laupa, püüdes seda siledaks triikida. Aga ema tõukas mind eemale, mitte jõhkralt, vaid leebelt, külmalt, sõnagi lausumata, justkui oleks ta otsustanud nüüd ja igavesti, et minust talle kasu ei ole. Ta tahtis istuda Pierre'i seltsis või käia, kus süda kutsus, ilma et keegi teda segaks, talle meeldis rahu ja vaikus. Mina olin küllalt vana, et ise enda eest hoolt kanda. "Oh, jäta mind rahule," oli emal kombeks öelda, "jäta mind rahule," ja pärast seda, kui ma märkasin, et ta räägib valjul häälel iseendaga, hakkasin ma teda natuke kartma. (lk 7)
  • Kui õhtu saabus ja Christophine'il tuju oli, siis ta laulis mulle. Ma ei saanud alati ta laulude prantsuse murdest aru - ka tema oli Martinique'ilt pärit -, aga ta õpetas mulle laulu, milles "lapsed saavad vanaks, lapsed jätavad meid maha, kas nad ka tagasi tulevad?", ja laulu seedripuu õitest, mis õitsevad vaid üks päev.
Viis oli rõõmus, aga sõnad olid kurvad ja Christophine'i hääl lõi tihti värisema ning murdus kõrge noodi kohal. "Adieu." Mitte "adjöö", nagu meie ütlesime, vaid á dieu, Jumala juurde, mis õigupoolest oligi mõttekam. Armastav mees oli üksildane, tüdruk oli maha jäetud, lapsed ei tulnud tagasi. Adieu. (lk 7)
  • Rannaplikad, kes mõnikord aitasid üksteisel pesu pesta ja koristada, kartsid Christophine'i. Nagu ma varsti aru sain, ainult sellepärast nad appi tulidki — sest ta ei maksnud neile pennigi. Ometi tõid nad külakostiks puu- ja juurvilja ning pärast pimeduse tulekut kuulsin ma köögist sageli tasaseid hääli.
Nii ma pärisingi emalt Christophine'i kohta. Kas ta on väga vana? Kas ta on alati meie juures elanud?
"Isa kinkis ta mulle pulmadeks - Christophine oli üks ta pulmakink. Ta arvas, et mul oleks Martinique'i tüdruku üle hea meel. Ma ei tea, kui vana ta oli, kui ta Jamaicale toodi, üsna nooruke. Ma ei tea, kui vana ta praegu on. Mis tähtsust sel on? Miks sa kiusad ja vaevad mind selliste vanade asjadega? Christophine jäi minu juurde, sest ta tahtis minu juurde jääda. Tal olid selleks omad põhjused, sul ei maksa kahelda. Ma julgen öelda, et me oleksime surnud, kui ta oleks meie vastu pööranud, ja see olekski olnud parem saatus. Surra ja olla unustatud ja rahus. Olla teadmata, et sind on petetud, laimatud, et sa oled abitu. Kõik need, kes on surnud — kes mäletaks neid praegu mõne hea sõnaga?" (lk 8)
  • Ma ei vaadanud iial võõraid neegreid. Nad vihkasid meid. Nad nimetasid meid valgeteks tarakanideks. Magavat koera ei maksa äratada. Ükspäev tuli üks väike tüdruk mulle järele ja laulis: "Valge tarakan, mine minema, mine minema. Mitte kellelgi pole sind vaja. Mine minema." (lk 9)
  • Mina olen hoopis muud kuulnud, ütles Tia. Tema oli kuulnud, et me oleme vaesed nagu kerjused. Me sööme soolakala - värske kala jaoks raha pole. Ja see vana maja on auke nii täis, et vihma ajal tuleb vett pudelkõrvitsa koorega välja kanda. Jamaical on palju valgeid, õigeid valgeid, neil on kuldraha. Nad ei vaata meie poolegi, kõik hoiavad meist eemale. Vana aja valged on nüüd üksnes valged neegrid ja must neeger on parem kui valge neeger. (lk 10)
  • Christophine ütles, et mul ei ole puhast kleiti. "Temal kaks kleiti on, üks pesus, teine seljas. Kas teie tahate, et puhas kleit taevast sülle kukub? Mõned ikka päris tõega hullud on."
"Tal peab olema teine kleit," ütles ema. "Kuskil." Aga Christophine ütles talle valju häälega, et see on häbiasi. "Tema nagu metslane ringi jookseb, temast kõlvatu tüdruk kasvab. Ja mitte keegi hoolib."
Ema läks akna juurde. ("Hüljatud," ütlesid ta sirge kitsuke selg, tema hoolikalt rõngasse palmitsetud juuksed. "Hüljatud.")
"Tal oli vana musliinkleit. Otsi see üles." (lk 11)
  • [Cristophine:] Lõpp orjusele! Lubage naerda! "Nendel uutel inimestel Seaduse Täht on. Sama asi. Nendel rahukohtunik on. Nendel trahvid on. Nendel vangla ja ahelad on. Nendel masin on, mis inimeste jalad lömastab. Uued hullemad kui vanad - nemad lihtsalt kavalamad on ja kogu lugu." (lk 12)
  • Ma lamasin ja mõtlesin: "Ma olen kaitstud. Seal on magamistoa ukse nurk ja sõbralik mööbel. Aias on elupuu ja samblast rohetav müür. Kaljudest ja kõrgetest mägedest tõke. Ja meretõke. Ma olen kaitstud. Ma olen võõraste eest kaitstud."
Kui ma uuesti tukkuma jäin, põles Pierre'i toas veel küünal. Järgmisel hommikul ärgates ma teadsin, et miski pole enam endine. Kõik muutub ja jääbki muutuma. (lk 12)
  • Ma ei tea, kust ema sai valge ja roosa musliini ostmiseks raha. Meetrite kaupa musliini. Võib-olla müüs ta maha oma viimase sõrmuse, sest üks oli tal veel alles. Ma olin seda ta ehtelaekas näinud - sõrmust ja medaljoni, milles oli ristikheinaleht. Hommikust peale käis lappimine ja õmblemine, ja kui ma magama läksin, õmmeldi endiselt. Nädala pärast oli emal uus kleit ja minul ka. (lk 12-13)
  • Ma käisin nüüd teist teed pidi, ma möödusin vanast suhkruvabrikust ja vesirattast, mis seisis juba aastaid. Ma käisin sellistes Coulibri soppides, mida ma polnud seni näinud, kus polnud teid ega radu ega jalajälgi. Ja kui terav rohi lõikas mu sääri ja käsivarsi, siis ma mõtlesin: parem ikka kui inimesed. Mustad ja punased sipelgad, valgetest sipelgatest kihavad kõrged sipelgapesad, üdini tungiv vihm - ja ükskord ma nägin koguni madu. Kõik nad olid paremad kui inimesed.
Paremad. Paremad kui inimesed, paremad. (lk 13)
  • Kui ma vaatasin punaseid ja kollaseid lilli, millele paistis päike, ega mõelnud millelegi, siis tundus, nagu oleks uks lahti läinud ja ma oleksin kuskil mujal, miski muu. Mitte enam ma ise.
Mulle oli teada päevaaeg, mil taevas võib paista üpris must, ehkki on palav ja taevas on sinine ning pilvitu. (lk 13)
  • Kui mu ema härra Masoniga Spanish Townis abiellus, olin mina pruutneitsi. Christophine lokkis mu juukseid. Mul oli lillekimp käes ja kõik mu riided olid uued — isegi mu ilusad tuhvlid. Aga mu vihasest näost vaadati mööda. Ma olin kuulnud, mida kõik need libekeelsed naeratavad inimesed olid ema kohta ütelnud, kui ta ei kuulnud ja nad ei aimanud, et mina kuulen. Ma peitsin end nende eest aeda, kui nad Coulibris käisid, ja kuulasin pealt.
"Uskumatu abielu, see mees veel kahetseb seda. Miks peaks üpris rikas mees, kes võiks valida kõigi Lääne-India ja arvata võib, et ka paljude inglise plikade hulgast, abielluma...?" - "Miks arvata võib?" küsis teine hääl. "Kindlasti." — "Miks ta siis peaks abielluma lesega, kellel pole pennigi hinge taga, ainult see varemetes Coulibri? Vana Cosway olevat tapnud orjade vabastamisega seotud sekeldused? Mõttetus — mõis käis alla juba aastaid varem. Ta jõi ennast surnuks. Seda tuli tihti ette, kui - noh, olgu. Ja kõik need naised! Annette ei võtnud mitte iial midagi ette, et meest ohjeldada - ta kannustas teda. Sohilastele iga jõulu ajal kingitused ja naeratused. Vana tava? Mõned vanad tavad oleks parem unustada ja matta. Tema uus mees peab palju raha magama panema, et see maja elamiskõlblikuks teha - katus laseb läbi nagu sõelapõhi. Ja siis veel tall ja tõllakuur, pime nagu põrgu, ja teenijamajad; ja see kuue jala pikkune madu - ma nägin teda viimane kord oma silmaga, kui ma siin käisin, ta oli kemmergu prill-laual kerasse tõmbunud. Kas ma ehmusin? Ma karjusin appi. Siis see kohutav vanamees, kellele ta siin peavarju annab, tuli kohale, ise naeru käes köökus. Ja mis puutub kahesse lapsesse, siis - poiss on idioot, keda hoitakse vaatepiirilt ja mõtetest eemal, ja tüdruk läheb minu meelest sama rada - ta nägu on sünge!" (lk 13-14)
  • Jah, milline tantsija - tol õhtul, kui nad tulid Trinidadist mesinädalaid veetmast ja glacis'l ilma muusikata tantsisid. Kui ema tantsis, polnud muusikat tarviski. Nad jäid seisma ja ema painutas ennast üle härra Masoni käsivarre tagasi, ikka allapoole, kuni ta mustad juuksed puudutasid põrandakive - üha madalamale, madalamale. Siis välkkiirelt jälle üles, naeru saatel. Ema puhul tundus see nii lihtne — nagu saaks sellega igaüks hakkama, ja härra Mason suudles teda — pikalt. Minagi olin sel ajal seal, aga nad olid mind unustanud, ja varsti ei mõelnud ka mina enam neile. (lk 14)
  • Christophine'i tuba oli mulle hästi tuttav - püha perekonna pildid ja õnneliku surma palve. Tal oli eredate värvidega lapitekk voodil, suur katkine kapp riiete tarvis ja ema oli talle andnud vana kiiktooli.
Ja ometi haaras mind ühel päeval, kui ma seal ootasin, metsik hirm. Uks oli lahti päikesepaistesse, keegi lasi talli juures vilet, aga mina tundsin hirmu. Ma olin kindel, et tuppa (vana musta kapi taha?) on peidetud surnud inimese kuivanud käsi, valgeid kanasulgi, läbilõigatud kõriga kukk, kes on pikkamisi, pikkamisi suremas. Punasesse kaussi langes tilk tilga järel verd ja ma kujutasin ette, et ma kuulen seda. Mitte keegi polnud mulle iial rääkinud obeah'st, neegrite nõiakunstist - kuid ma teadsin, mis ma eest leian, kui ainult julgen vaadata. Siis tuli Christophine tuppa, ta naeratas ja oli mind nähes rõõmus. Midagi kohutavat polnud juhtunud ja ma unustasin või vähemalt ütlesin endale, et olen unustanud. (lk 15-16)
  • See algas siis, kui nad olid juba üle aasta abielus olnud. Nad rääkisid kogu aeg üht ja sama juttu ja nüüd ma kuulasin nende sõnelemist üksnes harva. Ma teadsin, et meid vihatakse — kuid minema kolida... vähemalt seekord olin ma kasuisaga päri. See polnud võimalik.
"Sul peab olema mingi põhjus," ütles härra Mason, ja ema vastas alati: "Mul on vaheldust vaja," või siis: "Me võiksime Richardit vaatama minna." (Richard, härra Masoni poeg esimesest abielust, käis Barbadosel koolis. Ta pidi varsti Inglismaale minema ja me olime teda näinud üpris harva.)
"Majapidaja võiks koha järele valvata. Esialgu. Kohalikud inimesed vihkavad meid. Vähemalt mind nad vihkavad kindlasti." Ema ütles selle ükskord päris otsesõnu välja, ja selle peale hakkaski kasuisa kogu südamest naerma. "Annette, ole mõistlik. Sa olid orjapidaja lesk, orjapidaja tütar, ja kui me kohtusime, olid sa siin elanud üksipäini koos kahe lapsega peaaegu viis aastat. Asjad olid sel ajal hoopis hullemad. Kuid sind ei kiusatud taga ja sulle ei tehtud liiga."
"Kust sa tead, et mulle liiga ei tehtud?" küsis ema. "Me olime siis nii vaesed," seletas ta härra Masonile, "et meie üle üksnes naerdi. Aga nüüd me pole enam vaesed," ütles ta. "Sa ei ole vaene mees. Kas sa arvad, et nad pole su Trinidadi mõisast kuulnud? Ja Antigue'i varandusest? Nad räägivad meist vahet pidamata. Nad mõtlevad sinu kohta välja lugusid ja minu kohta valesid. Nad üritavad iga päev teada saada, mida me sööme."
"Nad on uudishimulikud. See on täiesti loomulik. Sa oled liiga kaua üksi elanud, Annette. Sa kujutad ette vihavaenu, mida pole olemas. Ikka ühest äärmusest teise. Kas sa ei karanud nagu väike metskass mulle kallale, kui ma nigeritest rääkisin? Niger ei kõlba, isegi neeger ei kõlba. Tuleb rääkida mustadest."
"Sa ei hooli sellest, mis on nendes head, sa ei pane seda isegi tähele," vastas ema, "sellepärast sa ei usugi, et neis on ka vastaskülg olemas."
"Nad on liiga laisad, et olla ohtlikud," ütles härra Mason. "Ma tean."
"Nad on sinust elavamad, ehkki on võib-olla laisad, ja nad võivad olla ohtlikud ja julmad põhjustel, millest sina ei saa aru."
"Ei, ma ei saa aru," vastas härra Mason alati. "Ma ei saa sellest üldse aru."
Aga ema rääkis endistviisi kolimisest. Jonnakalt. Vihaselt. (lk 16-17)
  • "Igasuguseid hirmsaid asju juhtub," ütlesin ma. "Miks? Miks?"
"Sa ei tohiks selle pärast muretseda," ütles õde Marie Augustine. "Me ei tea, miks võit jääb vahel kuradile. Veel ei tea." (lk 38)